Feldman töötas projekti kallal poolteist aastat ja räägib nii sellest pereväärtustele, kommetele ja tavadele pühendatud projektist kui ka oma muust loomingust.

Miks sinust sai fotograaf?

Ilmselt sellepärast, et ma olin juba lapsepõlvest peale tihedasti kunstiga seotud. Väga väiksena käisin mõned aastad Waldorf-lasteaias. Järgnes kaheksa aastat klaveriklassi paralleelselt kunstikooliga. Kõik see mõjutas mind väga tugevasti ning kujundas minu edasist eluteed.

Minu esmane kokkupuude fotograafiaga toimus 16aastaselt ja sellest alates on fotograafia jäänud minu ustavaks sõbraks. Kui saabus aeg otsustada edasiõppimisvõimalus, valisin ma Peterburi Kultuuri- ja kunstiülikooli kino- ja fotokunsti kateedri.

Kuidas sa oma stiili iseloomustaksid?

Fotograafia pole minu jaoks ainult elukutse, mitte ainult mingi asi, millega ma tegelen. Tahan fotograafia kaudu väljendada oma mina, väljendada oma ettekujutust ilust.

Ma ei armasta üldse, kui fotodes on kunstlikkust, mängitust.

Ükskõik, kas need on siis pulmafotod, lastepildid või moefotod. Fotograafia peab tabama hetke. Kui mängulist elementi ka on, peab see olema loomulik.

Ma armastan oma fotosid lavastada, aga seejuures saavutada see, et neis oleks olemas loomulikkus. Ideaalis ei peaks inimene ülesvõtet vaadates üldse aimamagi, et kaader on lavastatud. Mulle näitaks meeldib oma kangelastele enne võtet lugusid jutustada, et nad suudaksid seatud asendisse sõna otseses mõttes sisse elada.

See tähendab mõista meeleolu ja anda nii soovitud pilti edasi. Nii väljendub pilgus kohe loomulikkus ja ja fotosse endasse tuleb elu. Ja kuigi foto on lavastatud, on see siiski loomulik ja elav. Lavastada, välja mõelda – see on tore, aga seda, mida meile elu ise pakub, pole võimalik välja mõelda, see on kõige eredam ning huvitavam maailmas, see on see, mis tegelikult hinge puudutab. Noh ja siis on fotograaf ju ka veel vaatleja.

Püüad sobiva momendi kinni ja...

Kust sa oma projekti osalised leidsid?

Minu tutvumine projekti “Peterburi. Lapsepõlve mitu nägu” erinevate osalistega oli nii mõnigi kord hoopiski isesugune ja ebatavaline. Kindlasti polnud nii, et kõik nad oleksid mind kokkulepitud ajal ühes ja samas kohas oodanud. Nagu öeldakse – tuli ringi joosta ja värvikaid peresid otsida.

Mõnega hakkasin suhtlema ühiste tuttavate vahendusel, nagu see oli näiteks gruusia perega, kes kostitas mind hatšapuriga Adžaaria moodi.

Osa peresid leidsin aga erinevate usuliste ja rahvuslike ühenduste kaudu.

Mõnega oma kangelastest tutvusin rahvuskoolide vahendusel, kuhu tavalistel kõrvalistel isikutel, n-ö inimestel tänavalt, pääsu pole.

Noore usbeki köielkõndija perest sain juhuslikult teada, lugedes teadet nende esinemise kohta põllumajandusnäitusel.

Järgmisel nädalavahetusel sõitsin näitusele ja võisin neid võrratuid inimesi juba ise jälgida.

Täpselt samuti sattusin ma täiesti juhuslikult tänaval reklaami nähes korea keele kursustele. Kursustel käies sain aga teada, et lisaks keeletundidele õpitakse seal ka musitseerimist Buk-trummidel.

Noh ja lõpuks oli ka täiesti ootamatuid, spontaanseid kohtumisi, mida isegi tuttavate kaudu ei leia. Need olid pigem juhuslikud olustikuvõtted, nagu näiteks siis, kui ma pildistasin mustlast kohalikul turul.

Ühesõnaga – iga niisugunen tutvus oli imepärane, ootamatu, aga nauditav.

Iga perekond jutustas mulle millestki uuest selles maailmas, kus nad elavad, mis on võõraste silmade eest osalt varjatud ja mille olemasolust meil aimugi pole. Vahel ei tea me praktiliselt mitte midagi oma naabritest ja tugineme mingitele üldistele stampidele ja eelarvamustele.

Kellelt voi millest saad oma too jaoks inspiratsiooni?

Fotograafia maailmas on inimesi, kelle töid ma siiralt imetlen. Sellised on näiteks Steve McCurry ja Elliott Erwitt, Henri Cartier-Bresson ja veel mõned fotokunsti geeniused.

Inspiratsiooni oma loominguks ammutan ma loomulikult ümbritseva maailma värvidest. Minu enda perest, kes mind kõiges toetab. Oma väikesest tütrest, kes on minu lastefotode kõige armsamaks modelliks. Kino, maalikunst, sõprade looming – kõik see inspireerib mind.

Püüan võimaluse korral külastada erineva temaatikaga näitusi nii meie linnas kui ka välismaal. Oma venna, muusiku, klassikalise kitarri mängija Aleksandr Feldmani loomingust, kes on jõudnud anda mitmeid kontserte erinevais paigus nii kodu- kui välismaal. Lisaks olen juba mõnda aega paralleelselt fotograafiaga koos oma sõbranna ja kolleegi Toma Knopinskajaga tegelenud kodukujunduse autoriesemete valmistamisega.

Meie päris uus töökoda Baobab (https://www.facebook.com/baobabwood) on samuti minu jaoks ispiratsiooni allikaks ja seda ka fortograafia aspektist, kuna mul on võimalik nii luua ebatavalisi asju kui ka neid oma fotodel tutvustada.

Millega sa tahaksid viie aasta parast tegeleda?

Tahaksin, et sellest, millega ma praegu tegelen ja mida arendan, saaks midagi suurt ja kaunist. Tahaksin, et armas tegevus ei muutuks rutiiniks. Loodan, et mul õnnestub ühitada peret ja armastatud tööd ning olla selle juures õnnelik.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid