Kesk-Türgi seiklejale: Kütahya kuurortid, termaalveed ja mägede ilu kõrvuti booraksitööstusega

Mõned kuud peale suviseid motomatku hakkab tekkima rahutus. Võimalusele minna avastama Türgit mujalt kui Istanbul vastasin silmapilkselt jaatavalt. Antalya, Ankara või Istanbul kõlavad kõigile tuttavalt, kuid saanud lennupiletid Kütahyasse, ei osanud midagi arvata.

Nagu ikka on iga eduka reisi alustalaks olla avatud ning nii ma siis lonkisingi Tallinna lennujaama vaid teadmisega, et Türgis on 4 kraadi soojem kui Tallinnas, kotti pakitud meie kliimale vastav varustus.

Kuna seekord polnud tarvilik telgis ööbimine ja kaasa sai võetud vaid hädavajalik, andis see võimaluse katsetada ka jõuluvana toodud GoLite Jam 50L seljakotti tühikaaluga vaid 850 grammi.
Kahjuks hoolimata kiitmisest ja väga konkurentsivõimelisest hinnast läks tootja Golite 2014. aasta lõpus pankrotti. Üldiselt tundub mulle see ratastega kohvritega jändamine tülikas ning võimalusel eelistan alati oma vähest maist vara hoida enda ligi, et hilisemaid komplikatsioone vältida. Seejuures ei tulnudki kaua oodata, et sekeldustesse sattuda.

Reisi vahemaandumine toimub Istanbulis rahvusvahelises tsoonis, kust tuleb väljuda ning siseneda uuesti siselendude tsooni, läbides turvakontrolli. Muidu nagu polekski häda midagi, kuid välismaine pagas ei liigu seal otse siselendudele edasi.

Kuna Tallinna lennujaamas sai osa pagasist ikkagi lõpp-punkti märgise, ei olnud kellelegi kavatsust seda Istanbulis vahepeal kätte anda. Tänu lennufirma poolse esindaja tähelepanekule õnnestus meil pagas siiski kätte saada liigsete sekeldusteta ja siselennule üle tõsta. Ilma reisikorraldajata tasub sellele ise tähelepanu pöörata ja üle küsida, kas pagas ikka kindlasti liigub ise edasi. Vastasel juhul võib tulla sihtpunktis ebameeldiv üllatus, et pagas toppab vahepeal ega kavatsegi järgi tulla.

Teades oma õnne, eelistan mitte olla nagu Hardi Volmer, kelle pagas peaaegu alati kaduma pidi minema ning liigun võimalusel kergelt. Küll aga tuleb käsipagasiga reisides arvestada piirangutega vedelike ning terariistadele.Meie lend Tallinnast Kütahyasse oli korraldatud Turkish Airlinesi poolt, millega mul varem pole olnud võimalust lennata. Kogemus oli aga lühidalt öeldes väga positiivne ning eriliselt väärib äramärkimist pakutav toit.

Lennukitoitu saab hinnata väga erinevate meetoditega, kuid lihtsaim määrang on, kas oleksid nõus seda sööma ka maa peal kuskil kohvikus ning kas ka siis jääks sellega rahule? Vastus on jah ning külastaksin sellise toiduga kohvikut veelgi.

Kuuldavasti on türklastel 201 rahvusvahelist ja 42 siseriiklikku lennuliini. Istanbuli lennujaam, mis on Turkish Airlinesi kodujaam, on Euroopas aktiivsuselt 5. ja maailmas 10. kohal ning seega üsna suur. Seda enam, kui tuleb välislendude ja siselendude vahet liikuda, läbides täiendavaid turvakontrolle. Sama kehtib Türgist tulles, näiteks Riias vahemaandumist tehes.

Viibides Istanbulis kauem, tuleb juba lennujaama sisenedes läbida üks turvakontroll ning teine peale lennule registreerimist.

Kuid Kütahya Zazeri lennujaam, mis oli meie sihtpunkt esimese päeva lõpul, on seevastu märksa väiksem. Küll ka topelt-turvakontrolliga, mis on vist Türgis üldine trend, kuid kokku vaid nelja väravaga. Maandumise ja lahkumise hetkel oli meie lennuk silmapiiril ainus ja ootas lihtsalt suure ukse taga, nagu kaubanduskeskusesse pargitud auto.

Kesk-Türgis ei ole teatavasti merd ega tegelikult ühtegi arvestatava suurusega veekogu. Küll aga on siin mäed ja termaalvesi.

Sellest tulenevalt on sealkandis väga palju erinevaid spaasid, ravihotelle ning kuurorteid. Türklaste jaoks on see võrdlemisi populaarne ja tuntud puhkusepiirkond.

Paraku on valdavalt kohalikul turismil meie jaoks ka omad negatiivsed küljed. Üks neist on kohalike teenindajate kesisem võõrkeelte oskus. Meile tuttavates turismipiirkondades saab üsna hästi hakkama kas vene või inglise keeles, kuid Kesk-Türgis, täpsemalt Kütahya piirkonnas on see mõnikord keerulisem. Loomulikult leiab ka siin palju spaasid ja hotelle, kus võõrkeelte oskus on levinum, kuid neil majutusasutustel on ka rohkem tärne ning sellest tulenevalt ka hinda.

Kütahyas leiab piisavalt palju huvitavat nii loodusnautlejale kui niisama puhkajale. Piirkond on tuntud ka oma mägise maastiku poolest, mille mainekaim linn Emet pakub hulka termaalspaasid ja mägimatkade võimalusi. Kuulsad on ka sealsed kaevandused, kust saadakse 50% maailma booraksitoodangust. Booraks on boori ühend, mida kasutatakse peamiselt jootmisel, keevitamisel, keraamika glasuuri valmistamisel, teatud klaasisortide valmistamisel, seepides, kosmeetikas jne.
Suurest booraksitööstusest tulenevalt on piirkonnas ka mitmeid keraamika- ja portselanitehaseid, mis on osa kohalikust ajaloost.

Kohalik portselan ei tundu olevat seda sorti peen Hiina toodang, mida kalli raha eest eksporditakse, vaid pigem IKEA valikusse kuuluv tarbekaup või kahhelkivina seina paigaldatav. Loomulikult ei ole kogu sealne keraamika lihtsakoeline ning on ka väga ilusaid eksemplare.

Kütahya näitab külalistele ka oma Rooma-aegset palet: siin on palju selleaegseid ehitisi, millest silmapaistvam on kindlasti Çavdarhisari Rooma-aegne staadion, mille täielik taastamine peaks algama veel alanud, 2015. aastal ning lõpuni jõudma järgneva viie aasta jooksul.

Kohalike sõnul peaks 90% vajaminevast materjalist siiani varemetes ja maa sees kohapeal alles olema ning taastamine seega sujuma suuremate probleemideta.

Samas asuvad ka Zeusi templi varemed, turg, impeeriumiaegne sild ning palju meie jaoks ootamatut.

Vaatamisväärsuseid on küll palju, eriti kui õnnestub neid avastada mõne tõlkiva giidiga, kuid ootamatu on see, mismoodi vaatamisvärsused on korras hoitud. Tavaliselt on nende ümbrus üles vuntsitud ning tehtud turistile võimalikult steriilseks. Türgis tundub olevat teine suhtumine. Kõik turisti jaoks vajalik on nagu olemas, kuid alati jääb õhku küsimus, kas ikka on kõik olemas. Mõnedele on steriilsus vastukarva ja kohalikud kombed, sealhulgas ka väike räpakus annab paremini edasi kohalikku elu-olu, mõned aga tahavad, et kõik olekski täiuslikult ruristide jaoks läikima löödud. 

Näiteks oli üks väidetavalt mõne aasta eest renoveeritud hotell pigem nagu midagi öömaja 80-ndatest ja hoolimata park-aiast, mis suvel võib imekaunis olla, jooksis aasta lõpus mööda platsi ringi kari hulkuvaid koeri.

Ajaloolise impeeriumiaegse turu ümber on tõmmatud uus korralik aed ning kõrvale ehitatud mošee on ideaalselt korras, kuid teisel pool aeda on suvalised varemed, kus pole aastakümneid midagi toimunud. Mitte et selles midagi otseselt halba oleks, kuid seda kontrasti igal pool nii tihti ei kohta.

Kütahya piirkond sobib Türgis ringsõidul olles mõnusaks peatuskohaks nii seiklejale kui paketituristile, kui mõni Eesti turismikorraldaja sinna piirkonda otsustab mõne grupi viia. Igav juba ei hakka.

Autori sõidu eest Kütahyasse maksis Turkish Airllines