Videoblogi "Kolmekesi paadis", 19. osa: jõulud Martinique´i palmide all panevad lume järgi igatsema

Vaatamata sellele, et jõuluõhtuks püütud mureen sai marinaadis hea ja kohalikel on poes ka verivorsti, tunnevad Atlandi ületanud rändurid kerget igatsust lumiste jõulude järele. Kirjutab Laura.

Ühel ilusal jõulueelsel päeval, kui olime metsast juba head-paremat toidupoolist leidnud, õnnestus meil snorgeldades leida kalameeste poolt hüljatud mõrd, millega püütakse siin languste. Martinique´il on üldse väga palju häid snorgeldamiskohti nii põhjas kui lõunas. Kilpkonnasid näeb pidevalt igal pool.

Tõmbasime puuri välja ja tegime kiired parandused, kuna see oli päris kaua põhjas vetikaid kogunud.

Järgmisel hommikul läksime suure hurraaga oma salajasse snorgeldamiskohta, et nüüd puuritäis languste välja tõmmata.

Neid meil siiski ei õnnestunud kohata, aga selle eest olid sinna lõksu jäänud mõned söödavad kalad ja üks pirakas mureen.

Kaladest me enam suurt ei hoolinudki, sest neid saab süüa kogu aeg, aga mureeni nähes läksid kõigil silmad põlema. Ega meist keegi seda usjat ja ohtlikku elukat polnud varem söönud.

Peakokk Andres tegi talle imehea marinaadi ja siis - otse pannile. Poleks arvanudki, et mureeniliha võib niivõrd maitsev olla. Või siis oskas Andres seda niivõrd hästi maitsestada ja marineerida. Loodame, et järgmine kord on puur ka languste täis.

Jõuluõhtu kulges meil peaaegu samamoodi nagu Eestis, kuid loomulikult ilma ilusa valge lumeta ja miinuskraadideta. Hommikul vara tehti valmis kartulisalat, samuti sai lõpuks salvest välja otsida jõulukapsa, mille me Eestist kaasa haarasime.

Laualt ei puudnud ka verivorstid, sest meie üllatuseks süüakse ka siin verivorste. Need pole küll päris üks-ühele Eesti retsepti järgi, sest koostisest puuduvad näiteks tangud, kuid maitse on üsna sarnane. Kõhud said ääreni täis mugitud, taustaks Eesti muusika.