"Kolmekesi paadis", 17. osa: Martinique, siia me (esialgu) jääme!
St. Lucialt ehk meie esimesest peatuspaigast peale kahenädalast Atlandi ookeani ületust lahkusime juba järgmisel päeval pohmelli saatel edasi meie kodusaare poole Martinique´ile.
Sinna purjetab vaid 4-5 tundi.
Esimese retke teeb Andres meile kohe jõe äärde. Tagasi tulles on tunne, nagu oleksime toidupoest tulnud. Elu käib siin nii, et mets ja džungel on avakaado, mandariini, papaia, granaatõuna ja muid puid täis, lihtsalt lähed ja korjad endale nii palju, kui vaja on. Samamoodi on ka kookosega: neid hiigelpähkleid vedeleb siin pea iga palmi all.
Elu on siin saarel aga muidu üsna kallis, kui peab raha eest midagi ostma. Mis siis, et metsas on söögipoolis tasuta saadaval. Kuna Martinique´i saar kuulub Prantsusmaale, siis oleme ka Euroopa Liidus, kuigi purjetasime 14 päeva sellest eemale. Hinnad on võrdväärdsed Prantsusmaaga ehk siis veidi kallimad kui meil Eestis. Aga kui veidi metsikus looduses ringi jalutada, siis võid tõesti mitme päeva toidu täitsa tasuta saada.