"Kolmekesi paadis", 16. osa: külma õlle asemel ootas ebola-kontroll

Atlandi ookeani ületamisele järgnenud kindlale maale astumine võttis jala tudisema küll, kuid saabujaid ei oodanud üldsegi mitte külm jook. Tehti hoopis ebola-kontroll. Kariibidele jõudmisest räägib Laura.

Niisiis ootas meid St. Lucial esimese asjana hoopis paaritunnine tolli- ja arstipaberite täitmine. Arsti juures tuli kõigil kinnitada kirjalikult, et nad ei põe ebola haigust.

Kui paberitöö tehtud, võis tähistamine alata. Veetsime St. Lucial vaid ühe päeva ja oleme siiani lummatud selle saare ilust ning kohalike sõbralikkusest. Kindlasti läheme veel sellele imelisele saarele tagasi. Kõik, kes sulle vastu tulevad, teretavad kenasti, samuti räägivad kohalikud väga hästi inglise keelt. Hinnad on saarel veidi odavamad kui Eestis.

St. Lucialt startisime järgmisel päeval kerge pohmelli saatel (oldi ikkagi täiskarsked pool kuud) edasi meie nö. kodusaare ehk Martinique´i poole.

Sinna purjetab 4-5 tundi: vaid hetk ja oledki kohal. Kuna siinkandis läheb kottpimedaks juba kella 18 paiku, siis jõudsimegi kohale pimedas.