"Kolmekesi paadis", 14. osa: esimene nädal Atlandil, jamad purjega ja kodune kotlett

Roheneemesaartelt Kariibide ühe esimese saareni on vaja sõita merd 2500 meremiili ehk 14 päeva järjest, ilma et maad näeks. Laura kirjeldab esimest nädalat ja üleelamisi, mis keset üüratut vett tekivad.

Ookean andis kohe Cabo Verdelt ehk Roheneemesaartelt lahkumist meile pikale teekonnale kaasa paar mõnekilost mahi-mahit. Maitsesid need muidugi imehästi nii toorelt kui praetult.

14 päeva merel tekitavad igasuguseid uusi mõtteid. Ka elukorraldus on hoopis teine, rääkimata ajaarvestusest. Aeg kulgeb vaid ööde ja päevade vaheldumisega. Kõiki asju tuleb ajada meetrite pikkuses maailmas ahtrist vöörini. Kõik näod pardal on kogu aeg samad. Üle parda kedagi-midagi muud, kui ääretut merd näha pole. Siiski, mõnikord eksis vaateulatusse ka mõni üksik teine jaht. Mõnikord käisid külas vaalad. Kalu lendab endiselt tekile.

Pesupäev: kolm moodust puhtaks-saamiseks

Mõni inimene küsib, et kui te nii pikalt merel olete, siis kuidas te end pesete? Ja eriti veel naisterahvas… No selleks on tegelikult isegi mitmeid variante, nii et saab valida, kes mida eelistab. Näiteks üks variant on pesta ennast mereveega. See tähendab, et määrid end dušigeeli/šampooniga sisse ja keegi valab ämbriga vett peale. See meetod ongi enamuse lemmik ja on ka tegelikult puhas nauding selle palavuse keskel (päeval pea 37 kraadi, öösel 25, vesi stabiilselt 25 kraadi).

Siis on veel teinegi variant, mida sai ka õige mitmel korral kasutada. Kui vihma hakkab kallama, siis jooksed ruttu shampooniga välja ja toimib ka väga hästi, ainult et tihti just vihma ei tule.

Ja viimane variant on kasutada hügieenilisi salvrätikuid: see meeldib kõige rohkem meie meeskonna itaalia poisile.

Kodune söök - keset Atlandi ookeani täiesti võimalik

Loomulikult on sellise reisi puhul magevesi puhas defka, nii et seda kasutame vaid joomise ja söögitegemise jaoks. Ka hambaid saab edukalt pesta mereveega ning nii mõnigi toit valmib mereveega, näiteks kartulid ja makaronid.

Kirjutan edasi päevikustiilis, sest nüüdseks on kogunenud päevikusse sissekandeid juba mitme nädala jagu. Kuna varsti tulevad peale tormilised seiklused ja muljed Kariibidelt, siis järgi jõudmiseks jätkuvad muljed seitsmest esimeses päevast ookeanil kuni mörgilise poole teeni jõudmiseni. Järgmine kord juba teine pool atlandit, aina põnevamaks läheb.

2. päev Atlandil: teeme kodust toitu, ei kalale!

Täna tuli küll koduse toidu igatsus peale. Õnneks sai Cabo Verdelt ostetud kaasa hakkliha, mis tähendas seda et Laura tegi lõunaks koduseid kotlette ,kartulipüreed ja värsket kurgi ja tomati salatit. Mõistagi maitses see toit hetkel paremini kui mistahes kalaroog. Pealegi olid Eestist saadetud kilukonservid muutunud mitte nii eestipäraseks surströmmingut meenutavaks pudruks, mis teise koduse toidu elamise selleks korraks ära rikkus, aga kotlett ja kartulid olid tõesti heaks kodumaa-meenutuseks parajad.

3. päev: gennaker tahtis lahkuda purjeparadiisi

Varahommikul umbes kella 7 ajal ehmatasime ennast suure sahmimise peale üles. Tekile kihutades avanes kurb vaatepilt: viimane gennakeri puri oli katki läinud, õigemini lõhkus selle jälle ootamatult nagu ikka üks tuulepagi.

Õnneks sai seda paranada, mis võttis poistel küll kaks tundi aega, kuid lõpp hea - kõik hea. Tuult oli stabiilselt 8-10 m/s.

Öise vahetuse ajal sadas vihma ja pilved olid hirmuäratavalt süsimustad, eemal oli näha ka äikese sähvatusi, millest meie õnneks pääsesime.

4. päev: Vihm ja tuul, üks sügisene päev

Õhtuse vahetuse ajal jälle paduvihma. Tuult 10-11 m/s,kohati viskab pagidega 14-15m/s. Sellise tuulega on väga kaif roolida.

5. päev: vaalad saatsid, hiigelföön puhus tagant

Täna näitas ookean meile taas vaalasid, suuri ja kõhu alt valgeid. Eks neilgi oli igav siin suure lombi peal, tulid korra uudistama ja kadusid siis kiiresti.

Endiselt puhub hästi, nagu oleks keegi hiigelfööni käima unustanud :)

Tuult on 10-13 m/s üsna stabiilselt. Tugeva tuule tõttu võtsime maha oma parandatud gennakeri, mis meil niigi oli veidi sandise olekuga. Enamuse päevast purjetasime edasi grootpurjega.

7. päev: juuksed maha!

Kuradima palav hommik, nagu iga päev. Marko otsustas juuksed maha ajada ning tõmbas endaga kaasa ka Andrese ja Lembitu. Nüüd on meist pooled kiilakad habemikud.

Terve päev puhus jälle tuul kenasti edasi, õhtu saabudes vaibus aga täiesti ja kogu öö tuli sõita mootoriplärina saatel ja peale läks autopiloot.

Täna on pidupäev, sest oleme ära sõitnud poole oma teekonnast üle Atlandi. Juhheii!