Videoblogi "kolmekesi paadis", 7. osa: miks delfiinid Biskaia lahel helendavad?

Tallinnast Kariibidele suundunud Merion koos kolme põhiliikme ja külalismeremeestega on jõudnud Biskaia lahele. Aina sinisemast merest ja Perrieri pudeliga püütud kalast räägib Laura.

Lõpuks ometi jõudis meie merereis Prantsusmaale Bresti, kuid enne tegime loomulikult väikesi vahepeatuseid ka väiksemates Prantsusmaa ja Hispaania sadamates.

Bresti jõudmine ei läinud meil aga mitte kõigil nii libedalt, kui arvata võis. Hollandis otsi andes ei teadnud me veel, et saame merel korraliku lainet ja tuult 15 tundi järjest. Nii mõnelgi uuel külalisel tuli jälle kalu toita.

Sadamasse jõudes oli kogu meeskond nii läbi, et dušši alla mindi peaaegu poolunes, sest silmad lihtsalt vajusid iseenesest kinni.

Kuid veel enne, kui Bresti jõudsime, tegime pikema vahepeatuse Suurbritanniale kuuluval Guernsey saarel Normandia ranniku lähedal. Vahepeatus sündis suuresti tormi abiga, mille eest pidime üheks päevaks peitu pugema.

Saar on pisike ja autoga sõidab sellele päevaga kenasti ringi peale. Peatusime väikeses armsas linnas tohutult ilusate vaadetega merele, saart peetakse ka heaks surfikuurordiks.

Siis aga olimegi Brestis. Seal peatusime ühe öö ja jälle toimus ka kiire kaadrivahetus. Soodsate tuulte tõttu olime Brestis vaid ühe öö ja hommikul kell kaheksa asusime ületama Biskaia lahte. Selle ületuse eest on meid kõige rohkem hoiatatud igal pool ja samuti on tohutult sõnu peale loetud, et oi kuidas te alles seal peksa saate.

Meil aga vedas seekord tohutult, sest vaiksemat ja mõnusamat sõitu ei mäletagi. Pealegi läks poole tee peal juba nii soojaks, et tormiriided võis kajutinurka visata. Päike paistis, ilm oli soe, delfiinid tulid meiega koos seilama. Võib öelda, et me hiilisime need kolm päeva lihtsalt Biskaia lahest üle, sest muljed sellest lahest olid vaid head.

Samuti saime koos terve meeskonnaga kogeda midagi sellist, millest pole me varem ei kuulnud ega näinud. Jah, seda pole just kõige kergem seletada, aga proovin siiski kuidagi...

Öösel, kui taevas säras miljon tähte säras ka meri, aga üldse mitte tähtede või kuu peegeldusest, vaid neoonplanktonist, kes ärkas oma värvidega helendama niipea, kui miski neid puudutas. Kui öösel meie sõbrad delfiinid meie juurde jälle uitama tulid, siis helendasid ka nemad hästi eredalt - rohelistes toonides. Ülimalt ilus oli vaadata, kuidas nad ümber jahi säravalt ringi ujusid, korralikult valgustatuna.

Tänu planktonile oli nende ujumisrada juba kaugelt näha, see oli lihtsalt nii maagiline hetk, et mõjus ebareealsena, kosmiliselt. Kogu seda vaatepilti on võimatu edasi anda, aga see jääb kindlasti meelde elu lõpuni.

Mida aeg edasi, seda rohkem mõistan, kui põnev on purjetamine ja milliseid kustumatuid hetki võib see pakkuda. Kui varem oli nii, et ootasid alati, millal sadamasse jõuab, siis nüüd tahaks rohkem isegi merel olla, kui maa peal.

Biskaia laht oli ka igati sõbralik saagi poolest, sest nüüd sai hakata ka kala püüdma. Saaki tuli lausa mitmekaupa ning värsket marinaadis hispaania makrelli sai süüa mitu päeva, väga hea oli.

Nii et meil läheb praegu kõik paremuse suunas: ilmad soojaemaks, kala näkkab hästi ja meri muutub aina helesinisemaks ja kaunimaks. Merel on elu ilus :) Võib öelda et Biskaia lahel toimus meie merereisi ajalooline hetk, kui saime esimest korda Gennakeri purje heisata.