Reisijuhi retk: välisturistidega Loode-Eesti militaar- ja sügismaastikul
Reisijuht proovis, kuidas väliskülalistele näib sügisene Eesti, kui nad võtavad ette mõne väljasõidu linnast ja tahavad riiki näha Tallinna vanalinnast kaugemal. Traveller Tours võttis Reisijuhi kaasa reisile, mida reklaamitakse kui põnevat päeva "metsikus läänes": põgened Tallinnast seitsmetunnisele retkele läände, mööda rannikut kõige romantilisema joa juurest edasi militaarsesse Paldiskisse.
Päeva kõrghetked tabavad välisturiste hüljatud nõukogudeaegses vanglas ja nõukogude transpordilennuki piloodi-istmel.
Lisaks kaubavedajatele olidki Harju tänaval ka mõned kindla eesmärgiga välja tulnud turistid, kes tulid turismi-info ees küsima, kas mul on samuti plaan Lahemaa tuurile minna. Lahemaa on üks populaarseimatest sihtkohtadest, kuid kümme minutit enne väljumist ei paistnud veel kedagi, kes selle asemel hoopis militaarobjektidega tahaks tutvust tegema minna.
Viimastel minutitel kogunes aga nii reisiseltskond kui saabusid mikrobussid giididega. Üks võttis peale Lahemaa-huvilised, ülejäänud läksid Paldiski bussile.
Meie giidiks oli Reelika, kes, nagu hetk hiljem selgus, on ka meie autojuht. Seitsmest turistist valdav enamus rääkisid saksa keelt ja kohe selgus, et ka Reelika räägib soravalt saksa keelt, sest on mõnda aega Saksamaal elanud. Lisaks oskas ta ka itaalia ja hispaania keelt.
Pankrannik ja militaarne Paldiski
Võtame suuna linnast välja Tabasalu poole ja esimest korda Eestis olevad sakslased juba küsivadki: mis täht on sellel sildil, mis juhatab Õismäele. Alustame õ-tähe õppimist. Hääldus saab päris kiiresti selgeks, kui ö-tähte laialt naeratades öelda.
Kalamajas elav giid räägib teel Kristiinesse, et Tallinnas on väga erineva näoga linnaosasid. Kalamaja on nagu puumajadega küla. Lasnamäe ja Õismäe aga nagu Ida-Berliin. Väga eklektiline linn, nõustuvad kõik. Aga ongi huvitavam.
Giid soovitab käituda terve mõistuse järgi, nagu eestlastele kombeks ehk siis hoida ennast pangaservast piisavalt eemale ja mitte oodata igal pool euroturvalisi aedasid ja keelusilte. Eemal merel puhkab luigeparv. Kõva tuul ei lase kaua selfie´sid pildistada ja poeme mikrobussi tagasi.
Järgmine peatus Keila-Joal pakubki Eesti kõige romantilisema joa kõige romantilisema aastaaja vaatepilte. On lehtede langemise tippaeg, puud on nii värvilised kui veel olla saab. Mõne nädala pärast on kindlasti juba hoopis lagedam.
Parkla on tühi, baar suletud, turistide jaoks pole peale ilusate kollaste lehtede eriti midagi pakkuda, aga maastikud sügisvärvidega paistavad muljet avaldavat. Kõik on rahul, et just lehtede langemise ajal sellisesse kohta jõuti. Samal ajal saabub parklasse meie bussi kõrvale ainus auto – saksa numbrimärgiga. Veel ühed välisturistid.
Teel Paldiskisse ilmusid nagu tellitult kuskilt metsast teele sõjaväelased. Paldiski ongi praegu vanemate inimeste ja noorte sõjaväelaste linn, saab giid selgitada. Lõunasöögil Peetri Tolli trahteris aga on peaaegu kõik lauad täis – kohe sealsamas asuvast sadamast ja mujalt on sööma tulnud hulk ehitajaid ja sadamatöölisi.
Rand on tühi, ikkagi jahedavõitu sügis, kuid erosioonist efektsed tuhamäed koos sügisvärvides kidurate kaskedega ning helesinise veega karjäär on ikka alles.
Giid räägib, et noortel meeldib mahajäetud ja veest välja paistvate majade müüridelt siin suviti vettehüppeid teha (vaata videot).
Kuid see pole veel kõik – tagasi bussi jõudes lubab Reelika meile üllatust. Mis see on, seda ta ei ütle, kuid helistab kuhugi.
Transpordilennukis tegutseb Keila Mudellennuklubi. Väliskülalised saavad aga endast head pildid nõukogude militaarlennuki kokpitis – kahe piloodi asemel tegutses selle pardal terve meeskond, kellest üks tegeles navigatsiooniga, üks radiosidega ning üks oli kaasas tehnilise insenerina.
Tagasi Tallinna jõuame õhtusteks ummikuteks. Sakslased on harjunud – tegelikult see viieteistminutine venimine Paldiski maanteel pole midagi. Seda on nad näinud küll. Aga nii lähedalt kunagi raudse eesriide taga olnud nõukogude militaarvärki – seda mitte.