WiFi otsingud ei kandnud vilja. Kohas, kus ilutses silt "WiFi ala", polnud WiFist haisugi.

Peale pikka otsimist selgus, et parimaks kohaks võrku pääseda on Internetikohvik. Kirjutan hetkel seda blogi postitust oma sülearvutis, kannan selle teksti hiljem üle kohvikus olevasse lauaarvutisse.

Internetile ligipääsu puudumine on vaid väike piisk kannatuste karikasse. Daniel kasutab majas olevat elektrit enamjaolt ainult enda seadmete laadmiseks ja õhtuseks valgusallikaks. Mulle tundub see isekas, et kaheksa päeva jooksul olen saanud laadida oma sülearvutit vaid kahel korral. GoPro, iPodi ja e-lugerit "lubatakse" laadida vaid läbi sülearvuti. Enamus sülearvuti laetud akust on kulunud praegu blogikirjutamisele.

Tsivilisatsioonist eemal koos nelja vabatahtlikuga

Olen nüüdseks olnud nädal aega muust ühiskonnast lõigatud, 2100 meetri kõrgusel merepinnast mäeahelikus koos nelja vabatahtlikuga. Mu eredaim eelmise nädala elamus pärineb laupäevast, kui jätsin oma majakaaslased baari La Boheme elavat bändi kuulama.

Tundsin peale kontserdi esimese osa lõppu tungivat soovi baarist lahkuda kodu suunas. Põhjuseks mind ümbritsev suitsupilv ja mittesobiv seltskond. Ma ei suutnud enam baari ruume vallutanud suitupilves olla. Tundub, et Boliivias ei ole suitsetamise osas ühtegi reeglit ning enamus baari külastavad inimesed tossavad järjepidevalt. Ei mingit austust mittesuitesetajate osas.

Mulle hakkas see tõsiselt vastu ning nii ma langetasingi otsuse tervisliku tegevuse kasuks – 8 kilomeetri pikkune jalutuskäik viis ülesmäkke, koju.
Kaheksakilomeetrine mägitee lähimast külast koju.

Mind hoiatati teekonna pikkuse eest ning uuriti, kas mul ikka valgusallikas on käepärast. Noogutasin ning asusin teele kell 23.30.

Alguses sain jalavarjud veidi niiskeks, sest ei märganud väikest teed ületavat jõekest.

Olin oma teekonnale kaasa krabanud 1,5-liitrise veepudeli, millest kolmandik sai esimese tunni jooksul teepervele valatud, et kaasaskantavat raskust vähendada. Parim kaasavara aga oli täistera-küpsisepakk, mis sai kibekiirelt lahendatud.

Öine teekond koju

Nii ma siis kõndisin pimeduses aina üles tähtede poole, mööda konarlikku või augulist kruusateed kuuvalguses. Vahel tabasin end mõttelt, et peaks ostma poest võhma juurde. Füüsiline vorm on viimasel ajal korralikult kannatada saanud.

Peale rohkem kui tunnist jalutuskäiku tekkis esimene segadusttekitav hetk. Tegin 360-kraadise pöödre ning püüdsin pimeduses oma asukohta tuvastada, kas ja kui palju veel minna.
Õhtune vaade mägedes.

Ainuke asi, mis mulle loogiline tundus, oli fakt, et mõlemal pool teeperve pidi olema aedik. Olin selle mällu salvestanud, kui inimestest kuhjatud autoga mäest alla külla sõitsime.

Langetasin otsuse liikuda edasi tipu suunas. Nii ma siis kõndisin oma 30 minutit suure kaldega mäeteest üles, higimull otsa ees ja selg läbimärg, kui tekkis taas küsimus: kas ma liigun ikka õiges suunas?

Olin retke alguses oma Polar-käekella tiksuma pannud, mis näitas aktiivsuse kestvuseks juba 2 tundi.

Peatusin oma kümneks minutiks. Meenutasin õhtupimeduses autoga sõidetud teed ja üritasin selgusele jõuda, kus mu loogika metsa jookseb. Olin veendunud, et terve kodutee peaks olema ümbritsetud kahel pool aiaga ja enne koduvärvat, mis on 90-kraadise pöörde peal, on fantastiline vaade tuledes külale.

Asjad ei paistnud loogilised ning nii ma kõndisin viimased tunnid edasi-tagasi kuuvalguses, taskulamp taskus. Vahel tuli ette hetki, mil kuu oli pilve taga peidus ja pimedus mattis maa. Veidi kõhedust tekitavateks kohtadeks olid kurvilised tuulekoridorid, kus ühel pool teed ilutses kaljusein ning teisel pool tühjus, kuristik. Neis kohtades nägin kurja vaeva, et õiges suunas liikuda.

Pimedas ja tundumatus kohas eksinuna tõusis alateadvusest esile väike hirm. Mõtisklesin hirmu hetkel, miks ja kust see hirm küll tuleb.

Hirm kerkis ilmselt esile automaatse ellujäämisinstinkti näol, mis on loomult me kehasse sisse ehitatud. Päevavalges oleks olukord olnud sootuks teine – ma oleks lummatud maalilisest loodusest. Mõte kuristiku serval kõndimisest ja teadmatusest tegi aga oma töö.

Murdepunkt saabus, kui jalutasin ühest väravast sisse, et uurida öömaja võimalust. Selgus, et tegu on mäestikus asuva väikse kooliga. Mul tuli kohe meelde päevad tagasi kuuldu, et meist paar kilomeetrit edasi on kool.

Rampväsinuna peale tunnist jalutuskäiku koju jõudes viskasin pilgu kellale – pooleteisttunnine jalutuskäik oli veninud neljatunniseks! Avasin koduukse kell 3:30 ning andsin kiire ülevaate ärkvelolijatele.

Kuuene grupp oli koju jõudes mures, kui mind eest ei leidnud. Nad rahustasid end mõttega, et ehk ma loobusin mäkketõusust ning otsisin endale öömaja kusagil küla motellis.

Talvelõpuvihm

Ilm ei lubanud meil reedel SuperAdobe ehitusega algust teha või õigemini ei lubanud meil paar nädalat tagasi alustatud ehitust jätkata. Vihm ja muud ettevõttmised nihutasid ehituse plaane aina edasi.

Boliivias on parasjagu talve lõpp ning tavaliselt sel perioodil vihma ei saja. Enamusel päevadel on Samaipata mäeaheliku ilmad sarnased parima Eesti sügisilmaga.

Kehvadest ilmadest hoolimata tegime Danieli kodus muid töid. Võtsime ette ühetoalise maja. Tassisime välja enamuse asju ning lihvisime ja lakkisime laes olevad puutalad üle. See oli kahe päeva töö, mille jooksul olime paksu tolmukihi all. Ma magasin sel ajal telgis, sest ei olnud vaimustunud peene tolmu sissehingamisest.

Lisaks võtsime ette ka uue hoiupaiga ehituse. Minu arvates on see kohati ebastabiilne ning inetu, aga omaniku soovi tuleb järgida ja austada. Lõpuks jõudis ka kätte kauaoodatud ehituse algus, nädal peale mu saabumist!

Ooteperioodil kujunes mul välja hea mediteerimise rutiin. Parim mediteerimise aeg on muidu hommikul kohe peale ärkamist või õhtul enne magamaminekut, sest sel perioodil läbib aju hõlpsamalt erinevaid võnkesagedusi (beta, alpha, theta, delta). Mediteerin hommikuti, kohe peale ärkamist kas 45 või 60 minutit. Olen selle lühikese aja jooksul kogenud ülimat vabadust ja kergust.

Lodev ehitustöö

Ökoehituse teemadel jätkates - olin üllatunud, et inimesed ei ole piisavalt motiveeritud tööd tegema. Ehitus ei ole väga tõhus ning tööpäeva algusaeg on väga kõikuv. Alustame peamiselt 10-11 paiku peale hommikusöögi seedimist. Selleks hetkeks on järgi vaid 7-8 tundi päevavalgust, kuhu tuleb mahutada ka lõunasöök.
Lõunapaus.
Lõuna ehk siesta kestab meil umbes 2 tundi, mis teeb keskmiseks tööajaks vaid 5 tundi. Osal sellest allesjäänud ajast juuakse teed ja tehakse suitsu.
Puhkehetk.

Mulle istuks otstarbekam ajakasutus ning lubatud õppevõimalused.

Esimesed kaks ehituspäeva oleme valmistanud segu, täitnud pikki riisikotte ja tampinud need ilusaks lamedaks seinaks.
Riisikottide tampimine on füüsiliselt kõige raskem.
Ma proovisin kõiki erinevaid tööülesandeid, mis tegemist vajasid. Praeguse ehitusetapi juures on kokku 4 põhilist ülesannet – koti-/seinahoidja, kotitäitja, segutegija ja tampija. Kaks neist, hoidja ja tampija on füüsiliselt raskeimaid tööd. 
Traadi paigutamine, et kotid ei nihkuks.
Õigemini viimane neist on füüsiliselt kõige raskem, sest sul tuleb kogu kotis olev segu lamedaks seinaks tampida, mis väsitab üsna kiirelt ära.
Koostöö ökomaja ehitusel.

Mulle on täiesti vastukarva kotihodja ülesanne, kui sul tuleb osaliselt täidetud riisikott toetada oma jala najale. Koti raskus ja jala kalle tekitavad tugeva koormuse põlve siseküljes. Väga ebameeldiv tunne. Ma olen veendunud, et mu füsioterapeut keelaks kohe sellise tegevuse.