Kuidas ma rahata reisile läksin, 13. osa: kontvõõrana jalgpallilegendi endise naise pulmas
Kõik algas aga sellest, kui ma kolmapäeval Nelsoni ja Helenaga Arraial D’Adjuda keskmes ringi jalutasin. Siis nägi Nelson oma vana tuttavat Antonio Navarrot. Nelson oli missioonil, leidmaks mulle sõidukit, millega ma Campinasesse edasi saaksin. Antoniol ei olnud aga plaanis selles suunas liikida, kuid ta tahatis siiski aidata ning pakkus välja, et ma külastaks sinna minnes ka Belo Horizontet, kus saaks peatuda tema sugulaste juures ning mõned päevad hiljem võiks juba liikuda Campinase poole.
Nii võttiski teekond Campinasse hoopis uue pöörde. Kiirelt sündmustest ette rutates - olen praegu alates teisipäevast Belo Horizontes, kuhu jõudsin peale 17-tunnist bussisõitu.
Caraiva, kuhu oli mõttes minna, tuli uuesti päevaplaani kolmapäevase jutu käigus. Selgus, et Antoniol oli plaan reede hommikul sinna sõita, et laupäeval pulma minna ning siis pühapäeval tagasi Portosse pöörduda.
Laupäeval, kui Antonio pulma läks, jäin ma koju audioraamatut kuulama, kuid juba tund hiljem tuli Antonio tagasi, käevõru näppus ja ulatas selle mulle sõnadega: “sa oled pulma kutsutud.”
Riiete küsimus sai ka samas lahenduse, sest Antonio õde andis loa oma kohvrit uuristada ning võtta sealt riideese, mis mulle meeltmööda on.
Valituks osutus pikk maani kleit, mis istus väga hästi.
Pulmapidu oli rannas, turvatud alal. Saabudes olid pooled pulmalistest, enamik neist noored, tansupõrandal jalga keerutamas.
Võtsin ka kähku suuna tantsupõrandale, kus veetsin enamuse peol oldud ajast. Vahepeal sai kehakinnitusena söödud Brasiilia parimaid traditsioonilisi toite ning mekitud ka kurikuulsat Brasiilia kokteili Caipirinha. DJ-d mängisid kohalikku muusikat ning suureks üllatuseks ka maailmakuulsaid hitte 80-ndatest ja 90-ndatest.
Õhtuhämaruses kritseldasin kriidiga krobedale garaažiseinale neile mälestuse enda külaskäigust. Nii sai päevad tagasi tekkinud Nelsoni mõttevälgatus teoks.
Peale pikka sõitu Belo Horizontesse puhkasin esimese päeva uues kodus ning ravisin öist bussis saadud külmetust.
Teisel päeval võtsin juba ette Belo Horizonte muuseumide ringkäigu, kui jõudsin viide erinevasse muuseumi. Riigi poolt on siin linnas enamus muuseume tasuta, sest puuduvad muud vaatamisväärsused (Maria sõnade järgi). Mu vaieldamatuks lemmikuks osutus Sebastião Salgado fotonäitus Genesis.
Sebastião Salgado on üks maailma parimaid fotograafe, kes on võitnud palju auhindu. Mis teeb ta töö omanäoliseks on see, et ta teeb must-valgeid fotosid analoog-filmikaameraga. Ta fotod kannavad edaga alati mingit sõnumit, mis oli liigutav. Läbi tolle fotonäituse sain aimu, kui palju hõime on endiselt tänapäeva maailmas, kes elavad metsas nii nagu me kõik kunagi ammustel aegadel elasime. Nad on kas paljad või peaaegu paljad. Nad kas jahivad päevad läbi loomi või teevad muid ellujäämiseks vajalikke tegusid. Ja need mitmed hõimutraditsioonid, kus mustvalge pilt rääkis juba enda eest - see oli fantastiline.
