Sain oma mõtteid arutada Alonsoga, kellega põrkasin kokku tänaval jalutades. Ta pöördus mu poole sõnadega “Ma kuulsin eile pealt, kuidas sa reisid ning ma tahaks sellest rohkem kuulda!” Juhtus, et saime kokku päevad hiljem ning veetsime enamuse päevast rannas.

Puudutasime mitmeid tähendusrikkaid teemasid ning jagasime oma teadmisi. Alonso tarkus, isiksus, maailmavaade ja rääkimise kunst olid mu jaoks suureks inspiratsiooniallikaks. Me puudutasime isegi minus sisepinget tekitanud teemat. Ma sain temalt kuldseid ideid ja soovitusi. Meeliülendav.

Olen aja jooksul märganud, et inimeste reaktsioon langeb peamiselt ühest äärmusest teise, kui mainin oma reisimise finantsilist tausta. Nad kas uurivad entusiastlikult erinevaid aspekte või nad tõmbuvad eemale ehk teevad vestlusele kiire lõpu ja lähevad oma teed. Õnneks kohtan harva inimesi, kes pommitavad mind väga inetute ja kohati labaste küsimustega.

Nüüdsest keskendun ka lauseehituses rohkem oma reisi suurimale inspiratisooniallikale - lahkus läbi universiaalse armastuse.

Tajusin, kuidas sõna “moneyless” mängis esimese 5 minuti jooksul keskset rolli uute inimestega tutvumisel ning pani nad proovile. Olen tagantjärele kuulnud mõne inimese mõtteid, millest toon välja kaks populaarsemat. Mõte, mis avab vestluskaaslase: “Wow, see on uskumatu. Ma tahan sellest rohkem kuulda!”. Ja mõte, mis tekitab pingeid ja sulgeb vestluskaaslase: “Miks ta mulle seda mainib? Kas ta tahab minult midagi?”

Sõnad mängivad igas lauses väga suurt rolli ning seega on lauseehitus ja korrektsete sõnade kasutus mulle väga oluline. Minu suurim ja ainuke soov on see, et inimesed avaksid end sotsiaalselt, kui ma nende poole pöördun.

Kui ma suhtlen inimesega läbi tema väärtussüsteemi, siis enamjaolt ta avab end ning kui ma lähen ta väärtussüsteemi e. väärtushinnangute vastu, siis ta sulgub ning vestlus on kiire lõppema. Siinkohal kerkib õhku aga küsimus – kuidas ma tean lühikesest kokkupuutest, mis on mu vestluskaaslase väärtushinnangud? Ma keskendun välistele teguritele (näiteks kuidas ta oma õhuruumi täidab) ja mis teemad või küsimused ta koheselt päevakorda toob.

Minu õhuruum on näiteks pidevalt täidetud matkakottide ja uute asukohtadega, millega kaasneb uue kultuuri tundmaõppimine ja sotsialiseerumine. See annab vihje, et reisimine on mu elus kesksel kohal. Kui ma napsan vihjeid, kuidas teine inimene oma õhuruumi täidab, siis ma ei tee seda halvas vaatenurgas ehk ma ei sildista kedagi.

Vestlusteemad annavad mulle väga hea aimduse ja aitavad tuvastada, mis on kellelegi oluline. Näide minu elust: ma räägin pidevalt oma reisidest ja julgustan inimesi järgima oma realistlikke unistusi, mitte illusioone. Siit loeb lisaks reismisele välja, et jagan oma teadmisi, aitamaks inimestel elada täisvääruslikkumat elu. Teine näide – kui keegi küsib esimestel minutitel “Kas sul on elukaaslane?”, siis sealt loeb kohe välja, et perekond on tähtsal kohal. Kasutan saadud infot vestluse käigus, et mõlemapoolne huvi oleks püsiv.

Olen pidevalt muutuste teel ning avatud erinevatele ideedele, kuidas olla parem vestluskaaslane ning seda just selles vaates, et ma ei teeks teadlikult saatuslikku viga, kus mu sõnad või teod haavaks mu vestluskaaslast.

Muide, üks poole aasta suurimaid inspiratsiooni allikaid on olnud Dr. John F. Demartini materjal. Olen väga palju tema helilindistusi kuulanud ja ta raamatuid lugenud. Mu üks lemmikuid heliklippe on “The Art of Communicating” ja “Leave Your Baggage Behind”. Esimese nest saab kätte torrenti teel ja teine on allalaetav demartini.com veebilehel. Lisaks tasuks lugeda tema raamatuid “The Breakthrough Experience” ja “The Values Factor”. Soovitan!

Lühikokkuvõte mu väga kirevast ja sündmusterohkest nädalast

Nüüd aga selle juurde, kuidas mu reis on edasi kulgenud. Vahepeal liikusin vaid mõnikümmend kilomeetrit lõuna poole Arraial D’Adjudasse, kus olen varsti juba nädalakese peatunud. Tegu on Porto Segurost pisema külaga, mille teed on turismihooajal inimestest pungil. Hetkel on vihmahooaeg lõpusirgel ja küla keskmes jalutades jäävad silma uhked, aga pisikesed firmapoed, kunstnike ja disainerite väikeärid ning lugematul arvul restorane. Enamus kohti on hetkel inimestest tühjad erinevalt tipphooajast, kui tänavad on pungil täis ning liikumiseks on vaevu ruumi.

Kui Arraiali jõudsin, siis kohtasin esimesel päeval ühte kohalikku, kes oli kohe, loetud päevade jooksul liikumas Boliivia suunas. Seda kuuldes läksid mu kõrvad kikki ja huulilt kõlas küsimus: “Kas ma võin sinuga ühineda kuni Mato Grosso do Sulini?”

See suun tundus mulle väga ahvatlev, sest enne Riost lahkumist olin Brasiilia kaarti vaadates uurinud, mis on mu parimad ning samas realistlikumad variandid Brasiiliast lahkumiseks enne viisa lõppemist – Boliivia või Paraguai piiriületus tundus parim.

Nii olin end peale jaatavat vastust vaimselt suunamuutuseks ning veidi jahedamasse kliimasse minekuks ette valmistanud. 2000 kilomeetri pikkune sõit läks vett vedama, kui päev enne väljasõitu nägin postkastis sõnumit sisuga “I have an accident yesteday so no more trip“ (mul oli eile autoõnnetus ja reis on tühistatud). Õnneks ei saanud Alex viga, kuid auto on väga kehvas seisus.

Mingil kummalisel põhjusel tundsin isegi kergendust, et see variant läbi kukkus. Teavitasin sellest kohe ka oma lahket perenaist ja andsin neile teada, et mõtisklen veidi ning annan neile peatselt teada oma järgmisest sammust. Jalutasin majast välja ning viskasin peast küsimuse „Millal ja kuhu Arraial D’Adjudast?“

Juba tund hiljem oli küsimus iseenesest lahenenud ja seda parimas suunas. Külastasin Nelsonit ja Helenat nende armsas kodus, kus tänu nende uudishimule tuli mu külast lahkumine teemaks. Nad asusid oma sõpradele helistama ning andsid edasi sõnumi: „Kui teate või kuulete, et keegi sõidab Sao Paulo suunas, siis andke märku!“

Uue öömaja otsinguil

Hüppan nüüd ajas mõned päevad tagasi ja seda reedeste sündmuste juurde.

Lõunal võtsin ette elukoha otsingud eesmärgiga leida öömaja vastutasuks töö eest. Kõik laabus ladusalt ning vaid loetud tunnid hiljem jalutasin oma kodinatega harjumatult suurde tuppa. Sellist luksust privaatsuse näol ei ole mul juba kuid olnud.

Öömaja saamine algas sellest, kui sain populaarses seljakotirändurite peatumiskohas soovituse minna Casa Naturezasse. Teel sinna mõtlesin, et miks mulle neist tohutult paljudest kohtadest just seda soovitati.
Casa Natureza.

Tiristasin värava taga kella ning mõned minutid hiljem rääkisin juba Carmemiga. Sain kiirelt teada, et omanik ei ole hetkel kodus ja ma peaksin pimedas tagasi tulema, kui soov on temaga rääkida.

Otsustasin, et kirjutan omanikule kirja ja jätan oma kontakid. Kui olin kirja kirjutamise lõpetanud, siis märkasin, et Carmem on silmapiirilt kadunud. Minutid hiljem ilmus ta taas mu vaatevälja. Kui ta oli piisavalt lähedale jõudnud, kõlas ta huulilt: „Sa võid siin peatuda. Ma helistasin omanikule ning tal ütles jah.“

Ma ei ole varem öömaja majutusasutustelt küsinud ning olin meeldivalt üllatunud, kui hästi ja kiirelt kõik paika loksus.

Küsisin neilt esimesel päeval öömaja neljaks ööks, et siis Alexiga Arraial D’Ajudast uude osariiki sõita. Kui sõit sai tühistatud, siis soovisin sellest hoolimata Casa Naturezast hommikul lahkuda. Mu jaoks on väga oluline, et ma ei kasutaks liialt ära kellegi lahkust ja vastutulelikkust. Lisaks andis mu sisetunne märku, et ma peaksin edasi liikuma.

Kui Nelson kuulis, et Casa Naturezaga tehtud suuline kokkulepe on mu peamiseks lahkumise põhjuseks, siis ütles ta naerulsui: „Sa oled alati meie poole oodatud. Võta nädalaks aeg maha siin maapealses paradiisis ja matka.“

Nüüd olen Nelsoni ja Helena juures peatunud paar päeva ning ei tea täpselt, mis päeval ja kuhu täpsemalt edasi lähen. See on mõnus teadmatus. Arvatavasti olen teel nädalavahetusel või esmaspäeval. Vahepeal annan põlvele puhkust ja võimalusel käin naabruskonnas olevaid fantastiliselt pikki rannaribasid avastamas.