Kuidas ma rahata reisile läksin, 11. osa: hääletades Brasiilia sooja põhjaosa suunas
Peatasin bussi käeviipega ja sisenedes ulatasin bussijuhile just sellise portugalikeelse paberilipiku. Laupäeva varahommikul, peale kolmenädalast suurlinnaelu pühkisin Rio de Janeiro tolmu jalgadelt.
Linnast väljumisega seisan alati suure väljakutse ees, sest hääletamine ei tule kõne allagi ning tasuliste transporditeenuste kasutamine on rahata reisimisel tihti vastunäidustatud. Seekord võtsin kasutusele uue lähenemisviisi, mida ei olnud varasemalt proovinud – bussijuhilt küüdi küsimine.
Bussijuht rääkis miskit ja seejärel avas bussi tagaukse, sest läbi pöördvärava minek on kindel ei. Nii saingi koheselt aru, et vastus on jaatav. Peamiseks takistuseks taolise heateo tegemisel on bussidesse paigaldatud kaamerad. Ma olin nii õnnelik, et sain 10 km pikkuse bussisõidu ning seega unustasin kontrollida kaamerate olemasolu tolles bussis.
Niterois jooksutati mind ringi mitmeid tunde. Jalutasin ja sõitsin autodega (lahked abilised, kes pakkusid ilma küsimata oma teenuseid) edasi-tagasi. Lõpuks otsustasin kohalike soovitusi enam mitte kuulata ning jalutasin oma esijalgse plaani kohaselt linna piirile, läbi kõige ohtlikuma linnaosa. Oi kuidas kohalikud slumme karvad, isegi päise päeva ajal.
Ma ei näinud mitte mingit probleemi kõndida tiheda liiklusega maantee kõrval läbi paljukardetud linnaosa. Tunnine jalutuskäik sai premeeritud silmapiiril oleva suure bensiinijaamaga. Samm läks kohe kindlamaks – lõpuks olin linnast väljas!
Kolme päevaga jõudsin 1100 kilomeetri kaugusel olevasse Brasiilia suuruselt teise turismipiirkonda, Porto Segurosse. Rio de Janeiro, suurim turismisihtkoht, ja Porto Seguro on minu jaoks kui öö ja päev. Porto Seguro meenutab mulle enamikku maailma kuulsamatest kuurort-külakestest oma poe- ja restoranirohkuse ning loomulikult põhiliseks turismimagnetiks olevate randadega.
Ma ei väsi kordamast, et hääletamine on Brasiilias totaalne tabu, sest kartus vägivalla ees on kirjeldamatult suur. Iga kohalik toob selle teema üles. Sellega seotult on ka küüdi saamine kordades raskem, kui teada-tuntud sõbralikus hääletuskultuuris. Kannatlikus on siinkohal üks parimaid voorusi. Kuldne nipp kannatlikkuse sälitamiseks on unustada aeg!
Õppisin kiirelt, et ilma fikseeritud sihtkohata küüdi küsimine on kohalikele segadusttekitav. Paberilipikul seisis konkreetse sihtkoha asemel “põhja”. Selguse mõttes panin sihtpunktiks Rio de Janeirost u. 1800 kilomeetri kaugusel põhjas oleva endise Brasiilia pealinna Salvadori, mis on üks maailma ohtlikumaid asukohti.
Porto Seguro kujunes mu peatuspunktiks murdsekundid peale küla keskmesse jõudmist, kui lahke autojuht uuris hilisetel õhtutundidel, kas otsin siin öömaja. Vastasin: “Hmm, miks mitte! Tundub armas kohake.” Nii ma võtsin oma asjad ning pöörasin kõrvaltänavalt peatänavale ning valisin silmapiiril olnud mustmiljonist restoranist sisetunde järgi Dona Bela.
Mul läks niivõrd hästi, et isegi kõrvalolev restoran avaldas soovi mulle süüa serveerida. Nii mind kostitati kahe õhtusöögiga – Brasiilia traditsiooniline eine ja suus sulav pitsa! Kuhu ma selle toidu mahutan? Ma ei ole harjunud sööma Ameerika stiilis suuri portsjone. Jätsin ühe portsjoni homseks.
Nende lahkus ei piirdunud vaid sellega. Kui olin söömise lõpetanud ja valmis edasi liikuma, ütles restorani omanik: “Sa võid meie pool ka ööbida!”
Loomulikult võtsin ma selle südamliku pakkumise vastu.
Kuidas kogu hääletamise teekond alguse sai
Niteroi piiril olevas bendsiinijaamas liikusin ma oma sildiga ühe suure sõpruskonna juurde. Nad arutasid ja rääkisid miskit.
Matheus: “Kas ma saan teid kuidagi aidata?”
Elsa: “Oi, sa räägid inglise keelt. Ingel!”
Juhus? Peale seda ei üllatanud mind enam seegi, et me suund oli ka ühine – põhja, ilma fikseeritud asukohata. Tervitagem teadmatust!
Mõlemad saime pikka õhtuhämarikku ulatunud küüdi uude maakonda. Meid paigutati erinevatesse autodesse, aga sihtkohaks kujunes sama punkt – bensiinijaam. Nii ma veetsin õhtu ja öö koos Matheusega. Panime kahe sekundiga avaneva telgi bensiinijaama turvalisse katusealasse ja läksime hommikul laiali mööda eri teid.
Mulle jäi teravalt meelde hetk, kui tugevalt usklikuks osutunud sõprusringkond ulatas meile 50 reaisi sõnadega “Palun ostke endale õhtusöök”. Matheus keeldus väga kindlal, aga viisakal toonil, mille järel vaatasid kõik minu suunas. Mõtlesin veidi ajal, kui nad palusid, et ma nende toetuse avasüli vastu võtaks. Lõpuks ma ulatasin oma käe ja tänasin neid.
Matheus on raha kasutamise vastu oma reisi jooksul. Mina näiteks ei näe siin probleemi, kui keegi soovib siiralt mu reisi toetada. Siinkohal pean aga tõdema, et ma ei võtnud seda raha vastu mõttega “ma ostan endale nüüd õhtusöögi”. Söögi saamine toidukettidelt ja inimestelt ei ole reisi vältel kordagi takistuseks olnud.
Ma olin sama päeva hommikul mõtties soovinud, et saaksin võimaluse kodustele postkaarte saata. 50 reaisi tuletas mulle hommikust soovi meelde ja ma nägin siin head võimalust oma kõige armsamaid ja kallimaid meeles pidada. Minu silmis läheb nende toetus väga armsa eesmärgi katteks.
Enne rahata reisimist saatsin igast uuest asukohast postkaarte. Päevad hiljem ostsin 10 postmarki, mis kaunistavad varsti käsitööna valmivaid postkaarte. Kui hea tiheduse ja paksusega paber käeulatuses, siis näpistan veidi aega ja vorbin need valmis.
Vahepeal ka vales suunas
Kolmandal päeval viis Paulo mu peale hommikusööki linnapiiril oleva maantee politseiasutuse ette, kus võimalused uue küüdi saamiseks on kordades suuremad. Peale iPodis oma lemmik albumi kuulamist sain veoauto peale ning suureks üllatuseks sain teada, et hääletasin terve selle aja vales suunas. Naersin kõht kõveras. Ainult mina suudan seda! Hahaa.
Mu päeva kolmas küüt oli kõrge politseiametnikuga. Nagu juba tavaks saanud, rääkisin oma 50 sõnast koosnevas portugali keeles ja näitasin Globos ilmunud artiklit. Politseiametnik tegi mulle linnatuuri Espirito Santose pealinnas Vitorias. Ja viis mu restorani lõunat sööma ning tagatipuks sõidutas linnapiiril olevasse juba tuttavaks saanud maanteepolitsei putka ette.
Kolme päevaga tuli kokku 11 sõiduvahendit, jalutusretked paremasse hääletamispiirkonda ja tagasihoidlik kilometraaž.
Miks just põhja?
Suundun põhja kahel põhjusel – seal on soojakraadid ja fantastiline maastik. Teekonna vältel olen saanud väga palju vihma ja näinud uskumatult ilusaid maalilisi vaateid. Kindlalt ei tahaks ise autoroolis olla, sest siis ei saaks ma haarata seda ilu, mis iga kilomeetriga muutub. Muide, Brasiilia maanteed on väga heas seisukorras.
Olen viimased päevad silmitsi seisnud ka mitme füüsilise väljakutsega. Uued jalanõud hõõrusid väikesele varbale villi, millest tekkis hiljem põletik. Üritan võimalusel vaid plätudega liikuda, et haav paraneks ning paistetus taanduks. Ülejäänud muretekitajad on vanad tegijad. Paistes põlv (vesi põlves), mis sai 2009. aastal asetleidnud sporditrauma tõttu lühikese aja jooksul opereeritud lausa 4 korda. Täiesti ootamatult, ilma füüsilist koormust rakendamata on tekkinud olukord, kus vesi on põlves. Liikuvus on veidi piiratud ja jalg tahaks puhkust. Ja viimaks ka see alaselg: tugev valu võtab vaikselt võimust. Mis toimub? Huumor.
Mul on plaan ja kava (füüsiline ja mentaalne), kuidas kõik pisimured pikemas perspentiivis kontrolli alla saada. Võti peitub kvaliteetsetes mõtetes. Usun, et oleme võimelised end terveks ravima mõtete abil.
