Kuidas ma rahata reisile läksin, 9. osa: jalatsikauplemine Rios

Rahata reisimise ette võtnud Elsa sai eelmises osas oma teletöö preemia kätte ja üritab nüüd selle raha eest poest võimalikult soodsalt jalavarje saada.

Hommikul üles ärgates leidsin oma postkastist e-kirja Aimeelt. Ta oli hommikul tööle jõudes esimese asjana mu ingliskeelse teksti poodidele portugali keelde tõlkinud.

Pakkisin kohe sülearvuti seljakotti ning võtsin suuna Loja Adventura matkapoodi.

See asus vaid 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel, ärihoone teise korruse nurgas ümbritsetuna firmade kontoritest. Väga tavatu koht poe pidamiseks! Tänavapildis ei saagi see matkapood kuidagi silma torgata – ei ühtegi reklaami ega logo, mis kutsuks inimesi sisse astuma.

Tegu oli väike ja väga asjaliku poega. Nende veebileht jätab isegi kohati mulje, nagu kauplus on suurem ning tänavapildis kohe äratuntav.

Jalutasin uksest sisse ja minu üllatuseks rääkis üks töötajatest head inglise keelt. Asusin kohe Salomoni jalanõusid proovima ning uurisin nende erinevusi, et teha parim valik. Need ju oleks ikkagi mu ainukesed jalavarjud. Minu soov oli, et jalanõud oleksid väga versatile ehk universaalsed ja samas vastupidavad ning kerged.

Proovisin nelja erinevat mudelit – Speedcross 3, XA PRO 3D ultra II, Fellraiser ja X Ultra.

Hinnad ei olnud väljas, mis tingis pideva hinnaküsimise. Jah, kõik hinnad ületasid summa, mis vähem kui 24 tundi tagasi teletöö eest oma tasku pistsin – R$400. Küsisin, et kas nad teevad ka heldeid allahindlusi. Vastuseks oli kindel ei.

Kuna mu armsa abilise keeleoskus oli keskmine, siis kindluse mõttes avasin oma sülearvuti ja näitasin talle tunnitagust tõlketööd. Olin veendunud, et eile õhtul tunniga valminud kirjatöö kannab hästi edasi mu reisi sisu, allahindluse küsimise põhjust ning pakkumise sisu parimal viisil. Siinkohal ei tahtnud riskida valetõlke või teineteise mittemõistmisega.

Ülemus sekkub

Kiri loetud, sain noogutuse ning viipe leti taga oleva mehe poole. Sain teda, et tegu ülemusega, kes oli umbkeelne. Viisin sülearvuti tema juurde ning jätkasin jalanõude proovimist ajal, kui ta kirja sisuga tutvus ning selle üle veidi mõtiskles.

Olin kirjas maininud ka vihmakaitset oma 30-liitrisele seljakotile. Nii 10 minutit hiljem küsisid nad: “Kas soovid vihmakaitset seljakotile, mis sul parasjagu seljas?”

Vastasin, et jah. Nad hakkasid kotile kohe õiget suurust otsima, mis andis mulle vaikimisi mõista, et tehingust ollakse huvitatud. Ma ei suutnud seda uskuda ning proovisin jalanõusid edasi.

Otsus oli raske tulema. Viimasena jäid kaalukausile Fellraiser ja X Ultra. Valituks ostus lõpuks Salomon X Ultra, mis siis, et mõnikümmend grammi raskemate valikus olnud jalanõudega aga saapapaari suured plussid olid fantastiline vastupidavus, mugavus, grip ehk haarduvus – need on äraütlemata olulised omadused mu rännakutel.

Värvivalikus oli must ja khaki roheline. Ma ei suutnud valida, kumb mulle rohkem meeldib. Ma ei olnud kummastki värvist vaimustest, sest üks oli klassikaline ning teine mannetu. Andsin oma abilisele väikse paberitüki ning palusin tal selle ühte peapessa panna, et saaksin pimesi otsuse teha. Nüüd on mul jalas elu esimesed mustad jalavarjud!

Uued Salomon X Ultra jalanõud läksid kohe jalga. Quicklace´i (kinnitamise tehnoloogia) kinni tõmmates ulatati mulle paar sokke sõnadega “Need on väga kvaliteetsed sokid, mis teevad su matkakogemuse unustamatuks!”

Vanad tossud kodutule

Peale kontaktide jagamist, fotosessiooni ja kokkuleppega seotud detailide arutamist pistsin oma vanad Asics GEL-Noosa TRI 8 kulunud aga ülimalt armsaks saanud kirevad tossud kotti ja läksin linnatänavatele, et need sama jalanumbrit kandvale kodutule anda.

Hetkel tema otsingud tulemust kandnud. Teen uue(d) katse(d).

Suured tänud Aimeele ja Loja Adventura matkapoele nende kavaliteetse teenuse ning suuremeelse lahkuse eest!

Ma olen endiselt üllatunud, kuidas kogu jalanõude saaga lahenes. Ma teadsin vaid seda, et mul oleks vaja uusi jalanõusid ning järsku hakkasid asjad mu ümber juhtuma. Vajalikud inimesed ja olukorrad tulid mu teele täpselt õiges järjekorras ning kõik laabus ilma muretsemise ning suurte pingutusteta. Kogu teekond pakkus mulle kuhjaga uusi väljakutseid ning lõpuks sain premeeritud parimal võimalikul viisil.

Positiivne mõtteviis ja usk võimatusse on edasiviiv jõud. Unistused on ilusad ja võimsad aga seda juhul, kui ei külva oma ajju ebareaalseid illusioone.