Kuidas ma rahata reisile läksin, 7. osa: keelebarjääri ületamine Rio lahketes peredes

Elsa, kes Delfi Reisijuhi lugejate ja teiste annetajate abiga sai omale lennupileti Aasiast Brasiiliasse lennuks, jätkab nüüd seiklusi Rios.

Paratys veetsin ma kokku neli päeva, mil käisime kambaga Trindade rannas, kuhu soovitan kõigil minna, kes Rio de Janeiro lähistele satuvad. Kohalike sõnade järgi on tegu ühe ilusaima rannaga! See on looduslik paradiis, mida ümbritseb ookeaniäärne mäeahelik. Ilusad rannad, kosed, ja hingemattev floora ja fauna on igal pool.

Paratysse mineku peamiseks põhjuseks oli aga soov rääkida pikemalt Aline´i Euroopa-reisist ning vahetada kogemusi/teadmisi reisimisest.

See aga oli ainuke asi, mida ma selle aja jooksul teha ei saanud. Algatasin mitmel korral vestlusi, mis lõppesid kiirelt stiilis „kas sa siis ei tea“. See tuli mulle suure üllatusena ning viis mu lõpuks sinnamaale, kus ma enam ei üritanudki. Sellest hoolimata on Aline´i ja Evani näol tegu väga armsa paariga, kes naudivad ja armastavad oma lihtsat eluviisi. Austasin nende olemust, võtsin neid nii, nagu nad on ja nii tegingi rohkem omi asju.

Pöidlaküüdiga Rio poole

Kui jalgpalli veerandfinaalid vaadatud, kõndisin järgmise päeva hommikul küla piirile, viskasin pöidla püsti ja hääletasin end Rio de Janeiro poole. Peale tunnist pöidlaharjutust sain ülikiire auto peale, mille juhiks umbkeelne Flavio, kes ei teadnud ühtegi ingliskeelset sõna.

Falvio algatas mitu ühepoolseks jäänud vestlust, mis kestsid kümneid minuteid. Ma olen kindel, et ta raksas läbi, miks mu peamiseks reaktsiooniks oli siiras naeratus. Sain aru vaid mõne vestluse üldisemast sisust, sest paljud portugali sõnad on üsna sarnased inglise keelele. Kui kohalikud räägivad aeglaselt, siis tekib isegi väike arusaamine!

Riosse jõudes oli mul aga kindel sihtpunkt juba teada.

Peale Brasiilia meedias ilmunud artikleid minu reisist saadeti mu postkasti kirju sisuga „kui sa jõuad (sellesse linna), siis oled meie poole oodatud.“

Kirjades sain ka ülevaate põhjustest, miks mind külla oodati, võõrustava perekonna suurusest, elukoha detailidest ja asukohast.

Sõbralikud pered juba ootavad

Juhuse läbi ilmusid mõlemad artiklid Brasiilia meedias samal päeval. Globo artikkel tõi mulle suures koguses uusi Facebooki blogi jälgijaid. Be Style´i artikkel oli väga põhjalik. Olen mõlema kirjateose üle väga uhke, sest mu reisi olemus ja teod said kajastatud parimal võimalikul viisil.

Globo artikkel on kättesaadav SIIT ja Be Style´i artikkel SIIT (portugalikeelsed, online tõlk annab väga hea ülevaate, millest kirjutatakse).

Päev enne Paratyst minekut oli selge, et peatun Rios Cris Torrese juurdes. Kohtumiskohaks sai Arcos da Lapa, kuhu leidsin oma tee bussi ja metrooga. Pileti ostsin Sao Paulo lennujaamast saadud rahaliste ülejääkide eest.

Rios on aga üsna keeruline saada tasuta ühistranspordisõitu. Igas bussis on lisaks bussijuhile ka piletimüüja, kes istub pöördvärava kõrval, mille kõik bussi sisenajad peavad läbima. Bussides asuvad kaamerad, mis välistavad bussijuhilt tasuta sõidu küsimise.

Esimest korda võõra võõrustajaks

Uued võõrustajad Cris ja Aimee jooksid mu äratundmishetkel peaaegu pikali. Vahetasime kallisid ning sain koheselt teada, et küllakutsuja Cris ei räägi sõnakestki inglise keelt, kuigi kirjavahetus jäi mulje, et ta on väga keeleosav. Selgus, et Crisi korterikaaslane Aimee suhtles minuga läbi Crisi konto.

Cris mainis, et see on tal üldse esimene kord kui ta kutsub võõra inimese oma koju. Asjalood teeb eriliseks fakt, et me ei räägi isegi ühist keelt. Lia, kelle juures ma Singapuris viibisin, ütles mulle sama, et ta ei ole kedagi varem enda poole niimoodi kutsunud.

Mõlemad võõrustajad on öelnud nagu ühest suust, et nad tundsid suurt soovi minuga tutvuda ning panustada mu hullumeelsesse reisi.

Nende lahkus on olnud piiritu. See on nii meeliülendav, kui keegi avab sulle oma koduukse ja kohtleb sind nagu oma perekonnaliiget. Kolme ja poole kuu jooksul olen tegelikult saanud sellise südantsoojendava kohtlemise osaliseks üsna lugematutel kordadel. Austan nende kodu reegleid ja aitan neid võimalusel kodutöödega.

Paljud inimesed, kelle juures olen peatunud, vabandavad seda, et nende kodu on kas liiga väike või elamistingimused ei ole luksuslikud. Minu jaoks ei ole ükski neist faktoritest oluline. Siinkohal tuleb tugevalt esile ühiskonna poolt kujunenud illusioon "normidest".

Jälle rahata

Nüüd olen juba mitmeid päevi olnud igasuguse rahata. Nädalaid tagasi saadud 100 reaisi said otsa, need kulusid enamjaolt suurlinna pikematele transpordiotstele, kui oma kahe kotiga ringi liikusin. Rios liigun aga peamiselt jala ja rattaga. Aktiivne elusviis on super.

Crisi, mu võõrustajaga on suhtelmisel saanud palju nalja. Olen nüüdseks nende juures peatunud juba nädal aega. Jagame sõbralikult neljakesi kahte voodit ning kostitame teineteist mitmeid kordi päevas kallidega.

Aimee oli esimestel päevadel täistöökohaga tõlk minu ja Crisi vahel. Päevade möödumisel muutus see ta jaoks veidi tüütuks ja ta taandus. Nii võtsime kasutusele erinevad online tõlked – Cris installis oma iPhone´i mingi programmi. Ja kui arvuti oli lahti, siis kütsime Google´i tõlke kuumaks.
See on täesti hullumeelne, kui palju ma olen viimasel ajal tõlkevõimalusi kasutanud... muide, keelebarjäär Brasiilias on VÄGA suur.

Eile oli mul umbes kolmetunnine „vestlus“ Crisiga Google´i tõlke kaasabil. Kindel on see, et too uudne kogemus õpetab mulle kannatlikust ja inimeste mõistmist täiesti uuel tasemel. Olen juba varasemalt teistes riikides avastanud, et online tõlked ei ole just parim abivahend. Pidevalt kannavad nad mõtte valesti edasi ning sellega kaasneb suur segadus. Hea nipp kõige parema tõlke saamiseks on kirjutada lühikesi väga lihtsaid lauseid. Päevad tagasi tekkis meil aga suur segadus tõlkega, mis sai klaarselgeks alles paar päeva hiljem.

Ma olen üritanud igal võimalusel kehakeele ja miimikaga oma mõtteid ja sõnumeid edastada, mis on õnneks mitmel juhul isegi õnnestunud. Tõesti ei taha seda ekraani tundide viisi vaadata ning näppe klaviatuuri külge kleepida. Kogu see protsess võtab nii palju aega.

Huvitav fakt on veel see, et Cris on samuti elukutseline fotograaf, täpselt nagu mu eelmine võõrustaja. Tundub, nagu ma tõmban neid endale kuidagi ligi. Ta soovis tungivalt minuga fotosessiooni teha, mis ei köitnud mind väga, aga tegime selle nädala keskpaigas siiski ära Rio botaanikaaias.

Kolm naist ja koer

Elan praegu kolme naise ja koera Gonzoga ühetoalises korteris Rio boheemlaslikus linnaosas Lapa. See asub väga lähedal Guanabara lahele, kus saab näha palju aktiivse elustiili harrastajaid. Lahe ääres on kuhjaga häid tasuta sportimisvõimalusi ning Riole omased kilomeetritepikkused rannad.

Loosung „Rio is a Marvelous City“ (Rio on imekaunis linn) vastab igati tõele. Rio on hingematvalt ilus, peamiselt oma randade ja ümbritsetud mäestike poolest.

Paar päeva tagasi tegin 10-tunnise jalgratta- ja matkaretke. Avastasin Rio ilu. Päeva keskpunktiks olin vallutanud Dois Irmaose – merepinnast 533 meetri kõrgusel asuva mäetipu. Plaan on lisaks sellele vallutada veel mitmed mäetipud enne, kui Rio tolmu jalgelt pühin.

Lõpetuseks üks mõtlemapanev lause: „When the whys are big enough, the hows take care of themselves.“

Ehk kui küsimus MIKS on piisavalt suur, siis küsimus KUIDAS kannab juba enda eest hoolt. See lause põimub väga tihedalt mu praeguse elustiiliga.