Reisilugu sellest, kuidas me tundsime end Gruusias kui Janukovitš Kremlis
Ja kui eelmise võlusõna peale küsitakse "Oткуда ты?" (mida juhtub rohkem kui küll) ja kuuldakse, et tegemist on eestlastega, tekib nägudele positiivselt üllatunud ilme ja kohalikud muutuvad veelgi sõbralikumaks kui harilikult.
Järgnevalt toon välja kaks nädalat oma neiuga Borjomi-maal ringi käies kogetud seikasid ja üllatavaid mõtteid grusiinide uskumatust külalislahkusest.
Saime positiivse esmamulje juba enne, kui Gruusiasse maandudagi jõudsime. Tutvusime lennukil ärimehest grusiiniga, kes soovis meile algusest peale jätta muljet oma kodumaast kui kohast, kus külalised on alati teretulnud.
Esiteks tegi ta juba lennukil uhkeid Gruusia tooste oma kodumaast, elust, meie vanematest, meist endist, sõprusest ja paljust muust. Lennujaama jõudnuna viis ta meid oma sõpradega heameelega linna ja olime valmis juba tänama ja oma teed minema, kui nad meid kohalikku Musta mere ääres paiknevasse välirestorani kutsusid ja rohke kohaliku toidu ja veelgi rohkema - 8 pudeli - kohaliku veiniga kostitasid! Olgu kõrvalise faktina öeldud, et Gruusia köögis ja kultuuris juuakse pokaal veini ühe lonksuga. Toostide saatel saabus ärimehe sõbra tütar, kes viis meid lahkesti sinna, kuhu esialgu jõuda soovisime, 25 km eemal asuvasse Kobuletisse. Lahkudes jagati meile kontakte, et kui meil on mõni soov või kui midagi peaks juhtuma, siis oleks, kuhu pöörduda.
Järgmise päeva hilisõhtul suplema minnes saime jutule möödunud aastal kuus kuud Afganistanis teeninud noorte grusiini sõduritega, kes näitasid pilte ja proovisid vene keeles muljetada nii kohapeal olnust kui nendega koos töötanud eestlastest. Huvitaval kombel nad peaaegu et nõudsid, et me ei lahkuks, sest üks neist läks koju, et tuua kodus tehtud puskarit, tša-tšat, mille üle nad uhked on ja millega meile oma rahvust tutvustada. Ootamatult naasti aga suure kotitäie kohaliku toiduga, mida meile kohe ka pakkuma hakati! Lõpuks lahkudes ei lubatud tühjade kätega minna, vaid anti kõikvõimalikud toidud-joogid hilisemaks nosimiseks kaasa.
Järgmise paari päeva jooksul saime veelgi suurema kultuurišoki osaliseks. Nimelt tõstsime ühel pimedal õhtupoolikul linnatänaval pöidla, et jõuda koju 4 km kaugusel elavate sõprade juurest, kui meie suureks üllatuseks peatus kõige esimene (!) auto, mis meist mööda sõitis. Esialgu uskusime, et meil meeletult vedas, kuid kui järgmiste päevade jooksul pöidla uuesti tõstsime, siis iga kord justkui kinnitas fakti, et tegemist on hääletamisparadiisiga ja kohalikud on usaldavad ja lahked ka liikluses!
Kõige rohkem saime grusiinide külalislahkusest aimu aga kahenädalase reisi viimasel kolmel päeval Tbilisis, kui elasime kohaliku neiu juures, kellega ma paari kuu eest Moldovas põgusalt kokku olin puutunud. Lisaks sellele, et ta paaripäevase etteteatamisega meid mitmeid päevi majutas, valmistas ta iga päev veel mitmesuguseid Gruusia rahvusroogi, rääkis ja näitas kohalikku elu ning tutvustas meid nii oma sõpradele kui perele, nii vanematele kui vennale, kellest kõik kohtlesid meid kui oma inimesi.
Meid kostitanud neiu vend oli heameelega nõus pühendama suisa terve päeva, et koos oma naise ja üheaastase (!) tütrega meid Venemaa piiri äärde mägedesse matkama viia.
Igas heas on ka midagi halba ja samamoodi on ka Gruusia ja sealsete inimestega: tihtipeale olid nad liiga külalislahked! Kõik, kellega me aega veetsime ja kes meile nii linnas kui mägedes midagi näitasid, ei lasknud meil iseenda eest maksta. Restoranid, bussid, maršrutkad, taksod ja paljud teised kohad - meil jäi üle vaid pealt vaadata, kuidas meie eest maksavad inimesed, kes elavad riigis, mille elatustase on Eesti omast julgelt madalam. Proovisime neile pea iga kord raha tagastada, aga üsna pea mõistsime, et taoline külaliste eest hoolitsemine on nende kultuuris iseenesestmõistetav. Kostitatavate eest mittemaksmist peetakse häbiväärseks ja kostitajatele raha pakkumist omakorda lausa solvavaks!
Eelnevad näited on vaid tükike sellest, mida Gruusias kogesime. Raske öelda, kas tegemist oli kohalike iseäraliku külalislahkuse, Eesti ja Gruusia vaheliste heade suhete või millegi muuga, mis meie reisi niivõrd meeldejäävaks ja positiivseks tegid. Küll aga soovitan soojalt seda riiki võimaluse korral ise avastama minna: inimesed on lahkemad kui ei kuskil mujal, hinnad on palju madalamad kui Eestis ja riik ise muidugi meeletult ilus!
