Kõik algas ühest lihtsast küsimusest: “Kas sa tuleksid minuga Austraaliasse?” 

Kuulsin seda küsimust 1-2 korda kuus, 4 kuud jutti. Paar kuud enne etteplaneeritud lendu pöördus sõber Liisa taaskord mu poole kulunud küsimusega, mida kuuldes jagasin õhtul köögiseina pooleks – ühele poole panin põhjused, mis mind kodumaal hoiavad ning teisele poole põhjused, miks on vaja minna reisima. Kolme päeva möödudes oli selge, et kodumaale jäämise põhjusteks olid lähedased ja materiaalne eluviis, samas kui reisimise poolele jäid suured väljakutsed ja närvekõditav teadmatus.

Otsus oligi siit kiire tulema – Austraaliasse! Nii ma teavitasin kohe oma parimat sõbrannat ning tegin sama ka tööl, kus teatasin ülemusele, et lahkun kahe kuu pärast, mil vahetan oma kontoritöö seljakotiränduri elu vastu. Teadsin, et kui juba reisima, siis tõsisemalt ning nii ma jagasin oma asjad sõprade vahel laiali, annetasin ka kottide viisi riideid.
Elsa ja Liisa Kalbarri Rahvuspargis.

Enne kodumaalt lahkumist oli elu kardinaalselt teine – töötasin Eesti Posti IT osakonnas rakendusadministraatorina 8-17, olin ümbritsetud fantastilise meeskonnaga, koosolekute hullusega, seotud uute suurejooneliste arendustega ning õnnistatud ka tähtaegadest tingitud stressirohke õhkkonnaga, aga kõigest hoolimata on see endiselt mu lemmiktöökoht. Tööväliselt olin väga aktiivne pühapäevasportlane ning ülejäänud aeg sai jagatud meelelahutuse ja sõprade vahel.

Nüüdseks olen kodumaalt eemal olnud üle 2,5 aasta, kui 2011. aasta detsembri alguses vahetasin oma kodu 75-liitrise seljakoti vastu ning lendasin Kuala Lumpur’isse, kust juba viis päeva hiljem lahkusin Austraaliasse Perthi lennujaama, kuhu olid meile vastu tulnud Liina ja Virko. Tagantjärele ütleks, et mu esimestel päevadel olin kohati kõrgendatud negatiivsete emotsioonidega, sest illusioon Austraalia elust ja kultuurist purunes, kui põrkasin kokku reaalsusega.

Vereloovutus Austraalias.

Austraalias veedetud 2 aastat oli tohutu muutuste aeg. Töötasin Austraalias kokku kahes erinevas osariigis, viies erinevas linnas/külas, kaheksal erineval töökohal ning viies erinevas ametis. Alustasin baaritööga, kus erinevate alkohoolsete jookide meeldejätmine jooksutas mul alguses juhtme ikka täielikult kokku ja nende erinevate kassasüsteemide tundmaõppimine tundus kohati raketiteadusena.

Mu armastatuim ja meeldejäävaim töökoht oli puude langetamine (inglise keeles „tree lopper“) ja sellega kaasnenud kõige räpasemate põlisrahva poolt „hüljatud“ kodude koristus, kus töötasin 4 kuud läbi kogu vihmaperioodi, mil sõitsin ringi väikse veoautoga, pea aknast väljas, lootuses oma ülekuumenenud keha loodusliku tuule-konditsioneeriga jahutada.

Tegin päevad läbi füüsiliselt rasket tööd, mida nimetasin uhkelt „paid workout´iks“. Lisaks sellele on väga tervalt meeles, kuidas sain läbi tutvuste töökoha õpetajana uues ja just avatud vanglas, mille kontseptsioon on endiselt väljatöötamisel – tegu oli madala turvalisusega vanglaga vaid põliselanikele, kes elavad majades (oma tuba, suur köök ja elutuba), kus nad teevad igapäevaliselt haljastustöid, pesevad pesu, valmistavad süüa ning lisaks kõigele muule on neile antud fantastilised võimalused end harida viies erinevas valdkonnas, kus minu kanda oli arvuti algõpe.

Vangide iganädalane küsimus oli alati sama: „Kas täna Google’sse ka saab?“ ja nende tähelepanu kadus kibekiirelt, kui arvutiklassist kõndisid mööda naisvangid, kes tulid aeg-ajalt oma sektsioonist välja, et pesu pesta. Sellega tuli mul alati meelde Jan Uuspõllu monoloog „ürgmehed noh, kes jahivad metsas saaki“. Ülejäänud aja - vabadel päevadel või töökohtade vahetudes - avastasin Austraaliat, kus esimene aasta liikusin Liisaga mööda kõrbe ühest kohast teise, mille kulminatsiooniks oli Karijini Rahvuspark. Lisaks ööd liivaluidetel, sääskede seltsis telkimised, pankrotistumine, hiljem jälle raha üleküllus ja muidugi suur eneseareng. Teine aasta seiklesin juba üksi ning sõitsin päeviti oma jalgrattaga, et kadunud füüsis taas ellu äratada.

Mina ja minu veoauto.
Argyle, Kununurra.
Põõsaste põletamine Kununurras, kaitsmaks haruldase linnuliigi pesituspaika.

Siis saabus aga küps aeg, mil kerkis õhku küsimus „Mis edasi?“.

Teadsin, et töö 9-17 ei ole mulle, mis on tänaseni mu suurimaks motivaatoriks. Kui valisin järgmist sihtpunkti Aasia riikides, siis komistasin artikli otsa, mis rääkis rahata reisimisest. See haaras kohe mu tähelepanu, aga tundsin, et ma pole selleks veel valmis või pigem ei mahtunud mulle pähe, kuidas see üldse võimalik on!

Nii ma salvestasin selle oma tegevuste nimekirja ja tegin otsuse Vietnami kasuks, mis ei ole veel turistide poolt väga ülerahvastatud.

Saigoni jõudes ostsin endale kohe mootorratta Honda Win 110cc juba enne, kui üldse teadsin, kuidas kaherattalisega üldse sõita. Kahe ja poole kuu jooksul tegin tiiru Lõuna-Vietnamile peale, töötasin vabatahtlikuna lastekodus, kus keegi praktiliselt inglise keelt ei rääkinud ning tutvusin igal võimalusel kohaliku kultuuriga. Ja sain täiesti ootamatult kõne Austraaliast, mis pani paika mu järgmise sammu – Tai, kus külastasin erinevaid saari.

Nädalad enne viisa lõppemist hakkasin tõsiselt kaaluma mälusopis olevat suurt väljakutset: rahata reisimist. Google´iga leitud artiklid olid tohutuks inpiratsiooniks. Tundsin, et olen väljakutseks küps, mis oleks aastaid või isegi kuid tagasi olnud täiesti mõeldamatu.

Lõuna-Vietnamis mootorrattaretkel.
Nii võtsingi märtsi lõpus ette teekonna, reisimaks maailma ühest punktist teise ilma igasuguse rahata, kasutades ainult viise, mis on tasuta või vahetuskaubana töö tegemist. Mu reisi sihtpunkt ja suur unistus algusest peale on olnud Jalgpalli MM Brasiilias.

Nüüdseks olen juba viimased 3 kuud tuginenud suuremeelsete võõraste abile toidu, transpordi ja eluaseme osas ning jalutanud selle aja jooksul ja hääletanud erinevates riikides, lennanud ühest riigist teise ja tutvunud fantastiliste inimestega.

Täiesti meeliülendav ja uskumatu on see, kui paljud soovivad aidata ja ulatavad sulle abistava käe isegi täiesti ootamatutes olukordades. Eriti hämmastav on see, kui nad teevad seda väljaspool oma võimete piire.

Igas kultuuris on reaktsioon ja abi minusuguste reisijate suhtes täiesti erinev, aga see teeb kogu elamuse kordades põnevamaks. Nii ma seisan päeviti silmitsi olukordadega, kus ma ei tea, mis mind ees ootab – kust, kellelt ja millal ma saan kõhukinnitust; mis transpordivahendiga ja kuhu ma jõuan järgmisena; kas magan tähistaeva all oma võrkkiiges või õnnestub saada öömaja; ning loomulikult ei tea ma, mis tüüpi inimestega mu teed ristuvad. Paljud muretsevad tõsimeeli, et olen ette võtnud võimatu missiooni!

Samas naudin, et saan võtta päeva korraga, kus muretsemiseks ei ole ruumi. Esimene samm mu väljakutses oli visata peast mõtted, mida teised sinust mõtlevad, sest enamikel juhtudel on need mõtted hukatavad. Enda mõtted loovad ju minu reaalsuse.
Jakarta rattapoes: see on silt, mille kinkisin hiljem Liale.

Kuu aega Kambodžas möödus peamiselt savimaja ehitates, mis kulmineerus veebilehe loomisega organistatsioonile Let Us Create Cambodia, kes on loonud fantastilised võimalused toetamaks tänavalaste arengut.

Teine kuu möödus Indoneesias, kolmandiku sellest ajast peatusin Bali saarel, kus tutvusin kohaliku kultuuriga, sain pilgu heita traditsioonilisse Bali ellu, kui peatusin nädala kohaliku perekonna juures ning lõpuks peatusin turistirajooni serval asuvas peenes hotellis.

Ülejäänud 2/3 ajast rändasin Java saarel koos Bob Marley teisikuga. Eesmärk oli seal juba kristallselge – lahkuda riigist kaubalaevaga. Peale pikka läbirääkimisterohket päeva, mis algas kell 5 hommikul ja lõppes õhtul kell seitse oli selge, et Indoneesiast kaubalaevaga lahkumine on keeruline ning - üllatus-üllatus, isegi mõttetu. Nii ma võtsin peale tuletõrjes ööbimist oma kotid ja hääletasin end 28 tunniga suurlinna Jakartasse, kus päevad hiljem sõlmisin kokkuleppe, mis viis mu juba Singapuri, maailma suuruselt teise sadamalinna plaaniga ületada ookean kaubalaevaga. Loodetavasti Brasiilia suunas.

Teisel päeval võtsin ette veel ühe võimatu missiooni, kui hakkasin paberilipikult lugedes jahtima kaubalaevandusega tegelevaid firmasid. Algas see maraton kell 9 hommikul, kestis 6 tundi, kõndida sai 6-7 km, kaasas 20+ kg kotid ja läbi käisin kokku seitse firmat. Järgmisel päeval algas otsing 6 hommikul, kestis 4 tundi, läbisin 5 km kotttidega ja käisin kolmes firmas. Infot voolas üle ääre, kuid peamine põhjus, miks reisijad pole pardale lubatud, on seotud regulatsioonidega, firma poliitika ja turvaküsimustega. Kõik on muidugi arusaadav.

Peale seda proovisin formaalset lähenemist ning hakkasin otsima teisi võimalusi. Lõpuks jõudsin sponsorlustaotluste kirjutamiseni, mis said laiali saadetud mitmele Singapuri ja Eesti ettevõtetele, lootuses sõlmida nendega kokkulepe, millest mõlemad saaksid kasu. Asjade kulg oli aga oodatust erinev.

Mu lemmikööbimiskoht – võrkkiik.
Bali: kuuetunnine sõit veokastis koos 9 kaasreisija ja 2 seaga.

Vaatasin MM’i avamängu oma üliarmsa ja hooliva Malai perekonna juures Singapouris, kes mu juba nädalaid tagasi enda hoolde võtsid. Tutvusin Liaga, kui tänavatööliselt suunda küsisin. Ta ruttas kohe appi, näidates suuna kätte ja kui kuulis mu plaanist kottidega 7 km jalutada, soetas mulle kohe ka MRT (rongi) pileti. Ulatasin talle oma nimekaardi, mis läks kohe kasutusele – ta tulistas päevas mulle n+1 e-kirja. Lõpuks võtsin ta lahke pakkumise vastu ja nii olengi siin saanud hinge tõmmata, et oma tervis, mis väljus kontrolli alt, taas korda saada.

14. juunil ehk täna asun aga kodu seljas taas teele, suunaga Malaisiasse.

Ülimalt liigutav on aga see, et olen juba praeguseks andnud ideid sadadele inimestele ja olen tänulik, et algsest väljakutsest arenes välja inspireeriv teekond nii mulle kui ka paljudele teistele, keda oma teel kohtan.

Põhielemendid rahata reisimise juures on positiivne maailmavaade; lahkus ja armastus teiste vastu; kuldreegliks on aga jagada kõike, mis sul on. Nagu Eesti vanasõnagi ütleb: „mida külvad, seda lõikad“.
Selline on kuu aega tagasi disainitud nimekaart, mida jagan lahketele inimestele.

Siinkohal pean tegema ka ühe üleskutse Eesti perekondadele. Kutsun teid toetama oma suure unistuse täitumist, et lahkete toetuste eest (SEB panga arvele EE621010010257429016, Elsa Saks) oleks võimalik soetada soodsaim lennupilet Kuala Lumpurist Sao Paulosse. Kõik täiendavad rahalised ülejäägid annetan aga Viljandi Väikemõisa Väikelastekodule, kus veetsin oma esimesed fantastilised kolm eluaastat. Ja juhul, kui toetus ei küündi piletihinnani, siis läheb see kõik annetuseks ning ma jätkan oma reisi tavapärasel viisil muudes riikides. Lennupileti hind ehk toetussumma suurus satub vahemikku 1100–1500 eurot. Iga toetus, olgu see väike või suur, on hindamatu väärtusega.