Reisikiri Kambodžast, 12. osa: Ain käib esimest korda günekoloogi juures
“Huvitav, kas mind võtab vastu günekoloog või see teine arusaamatu tiitliga doktor?” mõtlen valjusti arstikabineti uksesilti kõõritades Sihanoukville rahvusvahelises kliinikus, kuhu olen lukus ja valutava kõrvaga pöördunud. “Loomulikult günekoloog: ühed augud kõik,” teatab Kadri. Sellise vulgaarsevõitu, ent tapva loogika vastu on raske vaielda.
Õde viib mind vanema naisdoktori manu, kelle arstimaski tagant paistavad vaid silmad. Laulan talle või õigemini tema inglise keelt tönkavale assistendile ette oma kurva saatuse, kes mu jutu khmeeri keelde paneb. Doktor teeb tublisti arusaamatutes krõnksudes paberitööd ja laseb mul oma nime “saksa tähtedega” epikriisile kirja panna. Seejärel käsutatakse mind teise ruumi, millel silt “Small operations room”.
Nii, nüüd on vähemalt üks neer läinud, mõtlen. Neer jääb siiski alles – tohter kaeb oma valgustava aparaadiga kümme sekundit kõrva ja mühatab midagi assistendile, kes mu arstikabinetti tagasi viib. Seal tehakse mulle selgeks, et leitud on mingisugune põletik ja arst tahab teha süsti.
Loomulikult oleme kuulnud, et siinmaal ei tasu end iga tühja pärast nõeltega torkida lasta, kuna võid ühtteist kingitusena kaasa saada. Lisaks õudusjutud roostetanud nõeltest või korduvkasutuses ühekordsetest süstaldest. Proovime diagnoosi täpsustada Wikipedia ja ladina keele abiga ning selgub, et tegemist võib olla välise kuulmekäigu põletikuga.
Asun seletama, et Eestis ravitakse kõrvapõletikku siiski tilkade või tablettidega, ärgu nüüd jamagu oma süstidega. Assistent korrutab nagu katkine grammofoniplaat: “No, no, doctor want to make injection!” Kuna kõrv valutab edasi ja on lukus nagu Eesti Panga sularahahoidla, annan järele.
Sellal, kui ma 56-dollarilise arve maksmiseks raha toon, uurib Kadri omal käel asja ja väidab kliinikuinimeste lünkliku inglise keele alusel, et mu kõrva kõigest loputatakse. See oleks päris hea küll. Mulle antakse pakkide kaupa arusaamatute kirjadega tablette päevase ratsiooniga vastavalt 9, 6 ja 6 pilli ning suunatakse ülakorrusele meesteravi ruumi, kus meesarst külili käsib visata ja mu kõrva kohale mingi aparaadi seab.
Kõrv läheb tulikuumaks ning särk higist vesimärjaks. Elektriravi - no elame üle. Tohter kohmitseb mu vaateväljast eemal käe kallal ning enne kui ma midagi aru saan, on mul kanüül veenis. Oot-oot, tilguti polnud küll diili osa, kus mu süst on? Aga katsu sa vähe inglise keelt mõistvale arstile vastu vaielda, kui pead liikumatult külili lamama ning oled veel voolikuga “tehiskaaslase” külge aheldatud, torkiv nõel soones. Abitu tunne.
Kõrvasoojendamine saab läbi ning mind talutatakse oma “satelliidiga” palati moodi ruumi, kus paar “tilga all” kohalikku telerit põrnitsevad. Mõneks ajaks tundub, et valge võõramaalase saabumine on huvitavam kui kohalik seep.
Veel pool pudelit rohtu tilgutis. Kui see otsa saab, tõmbab tohter nõela pudelist ja ma tõesti väga loodan siit lõpuks pääseda, aga... nõel läheb uude täispudelisse, mis hakkab teokiirusel tilkhaaval mu veeni nõrguma. “Antibiotics!” teatab tohter korda looma tulnud Kadrile ja ütleb ka preparaadi l-tähega nime. Vahepeal saan mingilt uuelt õelt teise käsivarde süsti ning seejärel veel kolmanda pudeli mingit kolmandat rohtu infusioonilahuses tilgutisse.
Umbes kaks tundi on möödunud lihtsana tunduva murega kliinikusse sisenemisest, õues on läinud pimedaks ning Kadri on vahepeal käinud korra poes ja tänavalt grillvardaid ostmas. “Tomorrow you have to come back!” on viimased sõnad medpersonalilt. Sel momendil ma väga kahtlen selles, kuid siiski on järgmiseks päevaks valu läinud.
“Ega nad sind vast ära ei tapa,” püüab Kadri lohutada, kuid selgub, et mulle tilgutatakse kolm pudelit antibiootikume veeni veel ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval. Tõesti, lihtsaim võimalus end ära tappa on siinne apteek. Vahel tuleb läbi käia õige mitu kohta enne, kui mingit adekvaatset medikamenti õnnestub hankida või üldse proviisoriga kommunikatiivsesse vahekorda astuda.
Mõned näited Kambodža rohupoodidest:
Kadri üleöö tekkinud näolööbe vastu laotakse esimeses apteegis ilma pikema jututa ja loomulikult ilma igasuguse arsti retseptita letti antibiootikumiga aknesalv. Ei mõju mõne päeva jooksul. Pärast polikliiniku-arsti juures selgub, et (ilmselt) on tegemist hoopis allergiaga ja antakse (loodetavasti) õiged preparaadid.
Väljakirjutatu täitsa toimib ning hiljem läheb Kadri omal käel apteeki ostma uusi allergiatablette. Arsti soovitatud ravim on kenasti paberi peale kirjutatud – nii rohu nimi kui toimeaine nagu korralikul inimesel ikka. Apteeker põrnitseb seda nagu eesti koolieelik araabiakeelset aabitsat. “No have!” teatab ta selle peale. Vahitakse mõnikümmend sekundit tõtt, kui apteeker teatab, et tal mingi same-same alternatiiv. Toob letile rohu. Kiire pilk ravimi inglisekeelsele infolehele näitab, et vererõhu alandaja ei ole mitte see, mis allergia vastu võiks aidata.
Lähen ise ülalkirjeldatud kõrvavalu vastu esmalt rohtu küsima. Inglisekeelsele küsimusele järgneb vaikus. Näitan sõrmega kõrva ja ütlen veelkord “Medicine!”. Proua põrnitseb kümme sekundit ja raputab siis peab.
Järgmine apteek – tütarlaps satub kõrvarohu küsimise peale poolpaanikasse ja asub konsulteerima kolleegiga. Suurt midagi peale khmeerikeelse pobina ei järgne, kuni Kadri märkab riiulis karpi, mille suur kiri “Ear drops”. Osutab käega selle peale ja siis oskab juba ka esmatasandi meditsiininõustaja mind rohu osas nõustada.
Levinud linnalegend Kagu-Aasia kohta on, et piisab vaid lennukist maha astuda, kui sind ründab parv vihaseid malaariasääski ning järgmised paar nädalat veedad kõrge palavikuga tõvevoodis või koguni surnuna. Seetõttu söövad inimesed juba lennukis kalleid malaariatablette, sest nimelt tuleb neid võtta juba paar päeva enne “ohtlikule alale” sisenemist, et preventsioon toimiks.
Lisahüvena kipuvad malaariatabletid tekitama kõrvalnähuna halba enesetunnet. Siiski tasub meenutada, et malaariat kandvad hallasääsed vajavad paljunemiseks ja eluks täiesti puhast vett, mida linnakraavides kindlasti ei leidu. Kuuldavasti ei suuda malaariasääsed elada kaugemal kui 500 meetrit džunglist, nii et linnades ja suuremates külades on malaariatablettide tarvitamine sulaselge sõgedus konsumeerija omal vastutusel. Kui neid pille võtta, siis džungliretkele või soisesse jõepiirkonda minnes.
Siiski on kõige soodsam ja tõhusam sääsetõrje, sest siinsed moskiitod võivad peale malaaria kanda ka teisi nakkusi, näiteks dengepalavikku või jaapani entsefaliiti. Esimese vastu vaktsiini pole, teise vastu küll on, aga see on liiga kallis, et seda Eestis pakutaks.
Siiski on juba enne kodumaalt lahkumist mõistlik teha mõned vaktsiinilaksud. Need on küll kulukad, aga lõpuks ikkagi odavamad kui hepatiidiga elada. Kui b-hepatiit levib üksnes kehavedelike kaudu või nõelatorkega ning seda on kaitsevahenditega üldiselt võimalik vältida, siis a-hepatiit ehk kollatõbi kandub edasi puhastamata vee ja söögiga. Võib küll juua pudelivett, kuid piisab vaid kohalikust jääkuubikust mahlaklaasis. Kindlasti on rangelt soovitatav end kaitsepookida ka kõhutüüfuse ja teetanuse vastu, sest lahtiste jalanõudega on kriimud kerged tekkima ning teetolm siin kindlasti kõige puhtam pole.
Isegi Eestis allergiavabad inimesed peavad siinmail olema valmis lööbeks või muuks allergiliselt reaktsiooniks. Õhusaaste, vesi, toit, eksootilised puuviljad – nimekiri võimalikest allergeenidest on pikk ning need võivad üsna kergesti välja lüüa. Millest iganes siis see allergia ka poleks, täpsele pahandusetekitajale on Kambodžas suhteliselt keeruline jälile saada ning nii tuleb pigem panna rõhku sümptomeid leevendavatele ravimitele. Päris käega lüüa tekkinud löövetele ei tasuks: hämmastavalt paljudel inimestel, aga eriti just noorepoolsematel khmeeri naisterahvastel on näod nagu tugevates rõugearmides. Ilmselt siis märk sellest, mis jäljed need lööbed pikaajalise ravimatuse ja võibolla ka arstiabi vähese kättesaadavuse mõjul näkku jätavad.
