Sõja pidi üldjuhul võitma see, kel on parem logistika. Battambangist lahkudes vedaski meid alt just logistika. Bussiliin peaaegu mere ääres asuvasse linna Krong Koh Kong oli hiljuti suletud ning nüüd soovitati meil läheneda naabermaakonna pealinnale läbi Tai Kuningriigi. Siiski jäime truuks ühele riigile: ligi 300 kilomeetrit bussiga ühel päeval Kambodža pealinna Phnom Penhi, ligi 300-kraadine pööre ja järgmisel päeva umbes 250 kilomeetrit tagasi. Mis teha: logistilise möödalaskmise tõttu jäime Battambangis kotti.
Vahepeatus teel Krong Koh Kongi. Tegemist on kohaliku liinibussiga, millega sõidavad kohalikud väiksemate kohtade vahet.

Huvitav, kas rollerile tuleb eraldi pilet osta või läheb see pagasikilode hulka?


Üks öö pealinnas, viis tundi bussis ja kohal me olimegi. Krong Koh Kong asub Koh Poi jõe ääres 4-5 kilomeetri kaugusel merest. Üle taamalt paistva silla minnes on 8 kilomeetri kaugusel Tai piir. Ilmselt seetõttu näeme pildil ka Kambodža võitmatu mereväe alust, mis puust sadamasilla otsas sildunud (kuulipilduja on küll pakitud).

Varem oli see linnake peamiselt Taist Pattayast tulnud seksturistide päralt, kes olid siin visa run’e tegemas (Tai oluliselt karmimatest viisanõuetest tulenev kohustus lahkuda lühiajaliselt riigist). Kuigi paljudes poodides on hinnad endiselt Tai bahtides, on Krong Koh Kong nüüd tuntust võitmas ökoturismi baasina. Mõne tunni tee kaugusel on Koh Kong ja teised imeilusad saared. Jõe ülesvoolu algab tihe džungel ja Kardemonimäed, mis on koduks 59 ohustatud liigile, nende seas tiiger, aasia elevant, karu, siiami krokodill, pangolin ja kaheksat sorti kilpkonnad.

Otse jõe suudmes asub kaluriküla. Koh Kong ja selle lähiümbrus on üks neist kohtadest Kambodžas, kus saab toiduks üksnes seda, mis meri samal hommikul või päeval on andnud.

Kambodžalastel ei ole keskkonnakaitsest siiski veel kõige ühesemat arusaama. Päeva jooksul tõid mitukümmend praami lähedalasuvast Trapaeng Rungi linnast mööda jõge liiva ja killustikku, et see merel reidil seisvate kümnete kaubalaevadeni toimetada. Kogu see aktiivne meretransport käis riigi suurima saare Koh Kong vahetuses lähetuses. See on aga haruldase puutumatu loodusega saar, mille rannalt tihedasse metsa sisenemine on looduskaitselistel eesmärkidel keelatud. Ka saare imeilusad rannad pidid iga aastaga muutuma üha prahisemaks, kuid täna pole veel olukord hull.


Kui tahate ette kujutada troopilist paradiisisaart, soovitame kasutada abimaterjalina Koh Kongi fotosid.
Saarel on vaid üks kaluriküla, kuid läänerannikul asuvad rannad on praktiliselt inimtühjad ja puutumatud. Üksikud bangalod on sinna kerkinud alles hiljuti, mis pakuvad nüüd võimalust ka üleöö või isegi kauem sel imepärasel saarel viibida.

Nagu paradiisile kohane, on siingi seitse taevast ehk antud juhul seitse randa. Pildil olev on rand number 3. Liiv on laulev ja rohekas vesi paistab vähemalt 2 meetri sügavusele läbi.


Rand on tihedalt täis krabiurge ning aeg-ajalt on näha ka mõnda väikest ja poolläbipaistvat uruomanikku mööda randa sibamas.

Saare kõrgeim tipp on 407 meetrit.


Rannalt avaneb kitsas sissepääs mangroovidega ääristatud laguuni. Kohe laguuni kaldast algab põhimõtteliselt džungel.

Päris džunglisse läheme järgmisel päeval ka ise. Selleks on vaja sõita pikksaba paadiga linnast kümmekond kilomeetrit ülesvoolu Kardemonimägede jalamile.

Algab paaritunnine retk bambuskoridorides.

Lõpuks kauaoodatud kosk, mis kuivaperioodile omaselt on kuivanud nireks. Siiski on see Kambodžas harukordne võimalus ujuda täiesti puhtas magevees, kuhu ei ole lisatud basseinikemikaale.

Ujumisvõimalust kasutavad ohtralt mingid valged ahvid, ise liaanil kõlkudes. Viimane on üle mägijõe tõmmatud tulvavee perioodideks, et kiire vool inimest allavett ei viiks.

Kosealune on koduks rohekatele kalapoegadele, kes ei ole toidu suhtes valivad. Supina keema läinud kalaparv vedas lisaks saiale vee alla nii ananassi- kui banaanitükke. Suures söömahimus prooviti kätepesu ajal ka sõrmi näksata. Piraajad sellised!