1. Moldova teed

Teed on hullud ja seda ülivõrdes! Eestis lähevad inimesed endast välja juba väikeste augukestegi pärast. Otsitakse üles teeomanik ja tehakse kõik, et talle kuidagi kaebus esitada, et tee korda saaks. Moldova auklikel maanteedel võis kohalike maršrutkadega 70 km/h sõites aga asjadest kinni hoidmata neist üsna kergesti ilma jääda ja isegi pea vastu lage ära lüüa. Kohalike nägudelt peegeldus aga rahumeelsus: kõik olid harjunud ja keegi ei kurtnud!

Rong Budapesti.

2. Ühistransport

Üks kultuurišokk oli kohalik ühistransport. Lisaks nõukaaegsetele nostalgilistele bussidele ja trollidele olid seal väikesed minibussid, maršrutkad, mida võis käeviipega peatada, et siis 3 leu (16 eurosenti) eest edasi sõita. Busse ja trolle sellise hinnaga muidugi kasutada ei saanud... sealsed piletid olid 2 leu-d, mis teeb
ca
10 eurosenti. Taksodes tuli igasuguse tünga vältimiseks juba alguses kokku leppida, kui palju reisi lõpus maksta tuleb. Olgu ära öeldud, et 5 km hind oli 1 euro. Ei saanud just kurta turistide nöörimise üle.

3. Moldova prügi

Kui Eestis toimib prügi sorteerimis- ja äraveosüsteem hästi, siis seal visatakse kõik ühte kohta kokku ja pannakse tuli otsa. Ja kõige all mõtlen reaalselt kõike: olmeprügi, paberit, patareisid, autorehve, plastpudeleid jms. Bussiga mööda riiki ringi sõites võis üsna tihti näha, kuidas inimesed põletavad tee kõrval väikesel avatud platsil aia ja autotee vahel kõike, millest lahti tahavad saada. Sõitsin mööda ka vanemast paarikesest, kes pani prahti põletades kogemata leekidesse ka omaenda aia.

4. Moldova vein

Odavaim vein - 1 euro. Maitse on sellel üle Eesti keskmise! Veinitööstus on Moldovas nii põllumajanduse kui kogu majanduse üks suurimaid alustalasid ja seetõttu kuuluvad nad maailma suurimate veinieksportijate sekka. Käisin ka Moldova suuruselt teises veinilinnas Cricovas, mille maa-aluste veinitänavate ja tehaste kogupikkus on 120 km. Olgu mainitud, et suurimal veinilinnal ulatub kilometraaž 250-ni. Veinilinna tänavanurki reguleerivad liiklusmärgid ja valgusfoorid ning iga tänav on oma nime saanud mõne veini järgi. Soovitan seal maa all ära käia.

5. Sõltuvus Venemaast

Moldova on oma väikeste energiavarude tõttu suuresti sõltuv Venemaast, mis on olukorda Moldova survestamiseks tugevasti ära kasutanud. 2006. ja 2009. aastal sulges Vene gaasihiid neil mitmeks nädalaks ligipääsu energiale ja täpselt poolteist aastat tagasi esitas Moskva Chisinaule ultimaatumi, millega Moldova pidi valima kas Euroopa Liiduga energialepete tühistamise või Vene gaasi igasuguste hinnaalanduste kaotamise. Lisaks on Moskva aeg-ajalt ära keelanud ka Moldova veinide importimise, mis on riigi majandusele sidemete tõttu Venemaaga meeletu põntsu pannud.

6. Chisinau majutus

Chisinaus on populaarne osta vanu kortereid, neid renoveerida ja seejärel välja rentida. Kui ühel ööl saime korraliku 3-toalise korteri viie inimese peale 40 euroga (8 eurot nägu), siis teisel ööl leidsime väikese skeemitamise abil uhke korteri vaid 22 euroga (4,4 eurot nägu). Nimelt oli see mõeldud vaid kahele inimesele, aga kuna voodi oli suur ja pehme ning kaks korralikku diivanit olid ka, sobis see viiele hinnatundlikule eestlasele küll.

7. Moldova palgad

Mu moldovlannast sõbranna ütles, et kui ta ülikoolis sotsiaalabi eriala lõpetab, ootab teda töö, mille palgatase on alla 100 euro kuus. Imestasin ja lubasin, et uurin koju jõudes lähemalt. Leidsin, et keskmine netopalk on seal 180 eurot, mis on rohkem kui 4 korda väiksem kui Eestis. Miinimumpalga puhul on vahe veelgi suurem: kui Eestis on miinimumpalk 355 EUR-i kuus, siis Moldovas on see suisa 6 korda väiksem - vähem kui 60 eurot! Mitteametlikult saadakse paljudes kohtades lausa 20 eurosenti tunnis. Pärast sõbranna palgafakti ja väikest uurimist ei tundunud sealsed hinnad üldsegi nii utoopiliselt madalad.

8. Transnistria

Kui Moldovasse minek oli ajas 20 aastat tagasi rändamine, siis Transnistria puhul võis arvata, et seal on veel aasta 1980. Moldova-Transnistria piiril võttis passide kontrollimine omajagu aega, mistõttu pidi bussitäis kohalikke viie umbkeelse turisti pärast pikalt ootama. Pealinnas Tiraspolis liikusid tänavatel vabalt ringi mundrites sõdurid ja mitmete hoonete ees sai skulptuuridena näha nii Leninit kui mitmeid teisi sovietliku maailma "superstaare". Vägagi üllatav oli aga kohalik nõukaaegne ülikool, Приднестровский государственный университет, kus eredate vitraažidena olid seintel CCCP-tähistusega lipud ja pildid. Kogu Transnistrias veedetud aja vältel imestasin aga sealse rahu ja vaikuse üle: tundus, nagu lääne meedia pingutaks kõigega üle. Seega soovitan suhtuda kriitiliselt kõigesse, mida loete :)