Laura ja Marguse videoblogi: lapsi kantakse seljas, laual on koeraliha

Laura ja Margus on jõudnud Hiinas Lijangi, kus taas üllatatakse eksootiliste roogadega. Hiina keele kõrval on juba senisest enam ka inglise keelest arusaajaid. Räägib Laura.

Lijiangist jätkus meie reis nelja tunni bussisõidu kaugusel asuvasse Dalisse.

Ka Dali vanalinn on üks enimkülastatavaid kohti Yunnani provintsis. Meile hakkab juba tunduma, et reis on viimasel ajal üsna sihtimata spetsialiseerunud vanalinnade külastustele. Aga mis teha, kui Yunnani rajoon on enim tuntud just oma vanalinnade ilu poolest, millega tuleb nõustuda.

Kui Dali vanalinna võrrelda Lijiangiga, siis pole Dali nii kommertslik ja rahvast pungil nagu Lijiang. Ka tänavad on siin teistsugused: laiemad ja vanema arhitektuuriga, maju pole väga renoveeritud.

Vanalinnas on palju hipilikku hõngu ja õhtuti võib nautida tänavamuusikute meeldivaid rütme. Turiste aga ei ole siin nii palju kui Lijiangis ja jääb mulje, et koht on südame võitnud just nooremate turistide seas.

Dalit peetakse ka seljakotireisijate paradiisiks. Sellepärast leiab siit lahedaid baare ja restorane, mis on avatud hilisõhtuni.

Ka Dali vanalinnas on palju väikseid butiike ja antiigipoode, kuigi siinsed ostuhinnad on kallimad kui Lijiangis. Näiteks naxide käsitööd müüakse siin kolmekordse hinnaga. Dalis elavad Bai ehk Baipi hõimu inimesed, mis tähendab hiina keeles valgeid inimesi. Nad kannavad tavaliselt valgeid riideid ja uhkeid peakatteid ja on ääretult sõbralikud ja abivalmis.

Kõige parem viis linna näha on see kas jalgsi läbi kõndida või kasutada kõige populaarsemat viisi ehk jalgrattarenti. Ka Dali vanalinna taustaks on ilusad ja võimsad mäed, nagu Lijiangis.

Kui Lijiangis ei teadnud inglise keelest keegi eriti midagi (peale ühe mehe), siis siin on asjalood juba palju paremad. Peatusime ühe toreda Hiina pere hotellis, kus kõik rääkisid inglise keelt, isegi nende viieaastane laps. Ka mõnes klubis ja restoranis saab edukalt tellimuse esitada inglise keeles.

Dali vanalinna lähedal asub üks populaarseim vaatamisväärsus - Three Pagodas, mille piletihind on Aasia mõistes natukene krõbedavõitu: 125 RMB (15 eurot).

Sellegipoolest on see koht külastamist väärt, sest templite ala on suur ja selle läbimiseks kulub paar tundi kindlasti.

Soovitaks teha ka üle Dali linna rippraudteesõidu, sest ülevalt saaks kindlasti väärt fotosid. Meil seda kahjuks teha ei õnnestunud uduste ilmade tõttu.

Veetsime Dalis paar mõnusat päeva, edasi juba sõitsime Yunnani rajooni pealinna Kunmingi, kus veetsime ühe kiire öö, et järgmisel päeval kohe edasi Yuanyangi liikuda, kus asuvad Yunnani kõige võimsamad riisiterrassid.

WC-d Hiinas

Hiina traditsiooniline WC on auk põrandas (ehk jalajäljed) ja seda kohtab absoluutselt igal pool. Enamuses ühiskondlikes WC-des puuduvad uksed, seega on kõigile teistele WC-kaaslastele näha kõik su tegemised. Mitte kunagi pole WC-paberit ja 99% ajast on tualetid väga mustad. Mõnes uhkemas kaubanduskeskuses on vahest olemas ka niiöelda "lääne" potid, mille juures on üleval ranged sildid, et jalgadega poti peale astuda ei tohi. Hiinlased on harjunud kasutama enda traditsioonilist potti, seega ronivad nad ka sinna jalgadega peale.

Lapsi kantakse seljas

Siiamaani oleme me oma Hiina-külastuse ajal näinud ühte lapsevankrit ja tundub, et see on siin pigem haruldus. Hiinlastel on kombeks kanda lapsi seljas ja neil on selleks spetsiaalsed seljatekid/rihmad.

Koeraliha

Hiinas on koeraliha söödud juba ammustest aegadest ja seda tehakse siiani. On isegi restorane, mis pühendunud vaid koeralihatoitudele. Hiina üks populaarsemaid toite Hot Poti on samuti võimalik tellida ka koeralihaga.

Koeraliha eelistatakse süüa rohkem külmal ajal, siis pidavat liha andma energiat, et sooja kehas hoida. Meie siiski loobusime selle proovimisest, aga ega me tegelikult ei saa ju kindlalt väita, et pole seda juhuslikult mõne toidu sees söönud... loodame siiski parimat.