Laura ja Marguse videoblogi: maailma ühes sügavaimas kanjonis Tiger Leaping Gorge´is

Nagu eelmises postituses sai mainitud, ostsime ühepäevase reisi Lijiangi vanalinnas asuvast kohast nimega N's Kitcen. Kui piletid said ostetud (110 RMB inimese kohta, see teeb 14,40 eurot), näitas inglise keelt kõnelev hiinlane meile kaardi pealt ette, kuhu värava juurde peab järgmisel hommikul kell 8 jõudma, kust buss kõik inimesed peale korjab. Hoiatuseks mainis ta veel ära, et ärge hiljaks jääge.

Hommikul otsustasimegi kindluse mõttes varem kohale minna, kuna varahommikuses pimeduses tundus kohe bussi leidmine üsna kahtlane. Peale pooletunnist seiklust Lijiangi vanalinnas ja erinevate bussijuhtide käest juhiseid küsides jõudsime napilt kohale just enne bussi ärasõitu.

Tundsime end valgeid turiste täis bussis juba täitsa koduselt.

Tiger Leaping Gorge on 15 km pikkune kanjon, millel asuvad kolme erineva kõrgusega vaatepunkti: Alumine, Keskmine ja Ülemine. Samuti peetakse seda ka maailma üheks ilusaimaks ja sügavaimaks kuruks. Oru põhjas kulgevast jõest mäetipuni on suurim kõrguste vahe 3790 meetrit. Kohanimi tuleneb legendist, kus tiiger üritas pääseda jahimehe käest, hüpates kivi pealt üle jõe.

Kohalejõudmiseks kulus kaks ja pool tundi, millest viimane pool tundi kulges kuristiku äärel ja oli päris kõhedusttekitav. Alla vaadates võis näha vähemalt ühte autovrakki oru põhjas vedelemas.

Lõpuks jõudsime Tina's Guesthouse´i, kus meid maha pandi ja öeldi, et olge kindlasti tagasi kell 15:30, seega jäi matkamiseks aega neli tundi.

Keegi mingeid juhiseid ei andnud, näidati ainult suund kätte ja hakkasime astuma.

Allamineku koha leidmine siiski väga raske polnud ja matk võis mägedes alata. Oli päris tuuline ja allajõudmine võttis vähemalt tunni. Hea on kogu külastuse juures muidugi see, et kõike saad iseseisvalt avastada ja ei pea grupiga mööda nööri kaasa kõndima ning teisi järgi ootama. Samuti on väga postiivne see, et rajad pole turistidest ülerahvastatud, nagu Hiinas muidu juhtub olema, kuigi tegu on Yunnani populaarseima vaatamisväärsusega.

Matkamine nõuab head füüsilist vormi ja tuleb arvestada ka tohutu kõrguste vahedega, mis kurnab matkamisel veelgi enam. Võib-olla sellepärast liigubki seal vähem turiste. Kõige rohkem käiakse siiski suvel, kui kohati kipub nii kuumaks minema, et matkajaid varitseb tõsine kuumarabanduse oht.

Kuskil poole mäe peal asub esimene peatuspunkt ehk pood, kus saab vett ja limpsi osta ning veidi ka hinge tõmmata. Ja mitte ainult limonaadi ei saa selle sõbraliku tädi käest, vaid ka kanepit, mille võib kõigepealt kergelt segi ajada tavalise teepakikesega, mida müüakse Hiinas igal pool. Lähemalt uurides selgub siiski, et tegemist pole kindlasti tavalise teega, vaid ehtsa kanepiga, mida kinnitab ka poemüüa ise ja suunab pilgu puidust sildi peale, kus on lääne inimese jaoks ühemõtteliselt kirjas "Cannabis" koos hinnakirjaga: väike pakk 40 RMB (4,80 eurot) ja suur 100 RMB (12 eurot). Hiina üllatab ikka ja jälle.

Mida rohkem allapoole jõuda, seda enam vajub suu lahti, sest need vaated, mis avanevad, on peadpööritavalt võimsad. Raske on kirjeldada, kui ilus see kõik on ja peab leppima juuresolevate piltide ning videotega. Käisime Keskmises ja Madalas vaatepunktis ning nende läbimiseks kulus meil kokku kolm ja pool tundi.

On võimalik külastada ka kõiki kolme vaatluspunkti, kuid sel juhul tuleks võtta juba kahepäevane matk koos majutusega, sest nelja tunniga ei jõua bussi juurde tagasi.

Peale külastuspileti (65 RMD ehk 7,20 eurot) peab veel maksma väiksemaid kohalikke makse summas 10 RMB (1,20 eurot), mida kohalikud korjavad sillaparanduse ja teeparanduse eest. Näiteks kui tahad ületada rippsilda, siis pead maksma sillaületustasu perele, kes selle ehitas.