Laura ja Marguse videoblogi: sünnipäevasöögiks Lijiangi krõbedad putukad

Lijangi imelises vanalinnas on ka hiina toidud imelisemaks läinud. Sünnipäeva puhul proovitakse ära kohalikud küpsed putukad. Räägib (ja maitseb) Laura.

Chongqing jäi meil nüüd seljataha ja edasi jätkub meie Aasia-reis juba Yunnani provintsis Lijiangis, mille vanalinn kuulub Unesco maailma pärandi nimistusse.

Lijiangi vanalinn on jälle väga populaarne sihtkoht kohalike turistide seas ja kui me Chengdus ja Chongqingis nägime väga vähe valgeid turiste, siis siin on neid juba rohkem liikvel. Kuid imestada selle üle pole põhjust, sest muinasjutuline Lijiangi vanalinn on kindlasti üks kohustuslikke vaatamisväärsusi Yunnani provintsis, mis tuleb kaugemalt saabunutel kindlasti ära näha.

Vanalinn on hindade poolest veidi kallim, eriti just söökide poolest, kuid samas võib siit saada parimamaid barbeque vardaid ja palju muid maitsvaid toite ka eurooplase maitsele. Yunnani piirkonna populaarseks vürtsiks on samuti tšillipipar nagu Sichuanis, kuid siin on toidud tuntud rohkem magushapude kastmete poolest.

Populaarsed on ka suitsutatud ja soolatud toidud.

Siiani on hotellid meil Hiinas väga odavad olnud, kuid meie suureks üllatuseks olid need soodsad ka siin, kus turistid võivad need üles lüüa. Keskmise tasemega hotell vanalinnas maksab vaid 200 RMB-d (see on ligi 24 eurot). Hotelle on palju, seega ette broneerida ei ole vajalik, kohapealt võttes saab tavaliselt soodsamalt.

Lijiani vanalinna hotellid on väga huvitava antiikse ehk traditsioonilise Hiina vanaaegse arhitektuuriga. Vanalinna ala on päris suur, seega ära eksida võib iga nurga peal. Siin on ka palju väikseid tänavaid, mida avastada - üks lahedam kui teine, ilusad taoistlikud templid ja palju huvitavaid käsitöö- ja antiigipoode.

Vanalinna läbib jõgi, mida saab ületada väikeste vanaaegsete sildade pealt ja kuna Yunnani piirkonna maastik on väga mägine, siis asuvad kauni vanalinna taustal muidugi lumised mäed, mis lausa panevad haarama kaamera järgi.

Lijiang on uskumatult ilusa arhitektuuri ja mõnusa auraga linn, kus jääb tunne, nagu oleksid kuhugi muinasjuttu ära eksinud, eriti õhtuti. Siis lisavad hiinapärased punased laternad linnale veelgi sära.

Hommikul kella üheksa ajal vanalinnas ringi jalutades võid sa olla ainuke inimene väljas, sest vanalinn ärkab tõeliselt ellu alles kuskil 11 ajal.

Veetsime Lijiangis kokku 4 päeva ja nende sisse mahtus ka Laura sünnipäeva tähistamine. Eelnevad aastad on õnnestunud sünnipäeva pidada Ubudis-Balil, Phu Quocil Vietnamis, Barcelonas ja nüüd siis muinasjutulises Lijiangi vanalinnas. Sünnipäeva tähistasime kahekesi ja midagi paremat ei olekski osanud tahta, sest Lijiangi vanalinn kohe paneb end eriliselt tundma.

Ja mis sünnipäev see ilma kingituseta oleks... kuna mitmes kohas oli müügil suur valik putukaid, siis otsustasin, et nüüd on õige hetk ära proovida siinne delikatess. Ei saa ju Marguse Filipiinidel toimunud baluudirallile alla jääda. Maitsel polnud vigagi, aga lemmiksuupistest on asi siiski kaugel.

Lijiangi vanalinn on nakhide ehk naxide valdustes: nad on üks hõimugrupp 56-st Hiina hõimust. Naxi naised on väga võimukad ja domineerivad, seega kõik otsused võtavad vastu just nemad, meestel ei ole erilislt sõnaõigust ja pigem on nad rohkem taustamuusikaks. Naxid kannavad uhkeid sinakaid kostüüme, mille seljatagust katab lambanahk. Kostüüme kantakse igapäevaselt, mitte ainult pidulikel üritustel.

Vanalinna poodides on müügil palju naxide tõeliselt ilusat ja erilist tikitud käsitööd, näiteks palju erinevaid nahast kotte erksate tikanditega, kaelaehteid, salle, jalanõusid jne. Käsitöö hinnad on alati soodsad, näiteks maksab väiksem nahast kott tikandiga alates 10 eurost (kõik hinnad on kaubeldavad). Naistel on siit linnast ilma midagi ostmata võimatu lahkuda, pigem tahaks poed tühjaks osta.

Naxid ei ole võõraste vastu siiski väga sõbralikud ja võib-olla tunduvad isegi natuke kurjad, sest neile ei meeldi, kui neid pildistatakse. Päris palju naxi naisi võib näha niisama vanalinna peal oma uhketes riietes ringi liikumas näha, need on naised, kes ei tööta või siis ei pea töötama. Nad on vanalinnas oma pinnad või kodud kaupmeestele välja üürinud, seega kindlustanud hea elu. Loomulikult on ka veel selliseid naxisid, kes siiamaani kõvasti tööd rügavad, kuid nende nägemiseks tuleb sõita vanalinnast välja küladesse.

Endiselt jäävad inglise keelt oskavad inimesed siin harulduseks, aga kui õnnestub vanalinnast üles leida koht nimega N's Kitchen, siis võib seal kohata vähemalt ühte inglise keelt kõnelevat hiinlast. Isegi kõik teised turisimibürood ei saa sõnagi inglise keelest aru. N's Kitcenist saab ka palju infot ekskursioonide kohta, meie broneerisime inglise keelt kõneleva hiinlase juurest päevase reisi Yunnani ühe kuulsaima vaatamisväärsuse juurde - Tiger Leaping Gorgesse. Aga sellest juba järgmine kord.