Cartagena, Colombia: tee heina, kui päike paistab
Kui oled Cartagenas juba teist korda, siis on lihtne leida selle kõige võluvamaid külgi, kuid juba esimesel pilgul võtab linn oma iluga hingetuks.
Cartagena kodanikuuhkus ja soe vastuvõtt tähendab, et mitmendat korda tagasi saabuv külaline tunneb end kui tagasi koju saabuv rändur, keda koloniaalajastu ehitised, hobuvankrid, värvikad väljakud ning Kentish Towni müügikohad nagu vana tuttavat tervitavad.
Jaanuari lõpus, kui Cartagenas toimub Hay Festival ("Heinafestival"), kus saavad kokku kirjutajad ja näitlejad, ümbritseb neid kõiki linn, mis pisut meenutab Havannat, nagu mulle tundus esimesel kohtumisel. Samas on Cartagena nii poliitilistel kui ajaloolistel põhjustel paremini säilinud. Linn ehitati hispaanlaste poolt 1533. aastal ja paljud selle ehitised ongi asutamise ajast pärit. Vähem romantilisena kõlab aga seda aega iseloomustava muuseumi nimi - Inkvisitsioonimuuseum.
Cartagena linnamüürid langevad kohati dramaatiliselt otse merre ning on kõige paremini säilinud kogu Ameerikas. Kultuurielu siin on elav, raamatupoed on raamatuid täis, akadeemiline elu on tulemuslik. Ja tegemist on ärksa tänavaeluga linnaga, kus saab tänavalt osta möödaminnes nii arbuusiviilu kui hommikuse ajalehe.
See on ka linn, kus on alati võimalus peatuda mõnes kohalikus kohvikus või kus vanakooli juuksurid-habemeajajad on avanud oma salongi otse tänavale, kus maju värvitakse elektrisiniseks või päikesekollaseks ning uksekoputid on sisalike ja draakonite kujulised.
Teisisõnu on Cartagena kena koht mõnusaks jalutuskäiguks, isegi kui sellel puudub kindel siht.
Alates 2006. aastast toimub aga Cartagenas igal aastal kirjandusfestivale. Traditsiooni alustas kohalik kuulus autor Gabriel García Márquez. Tuntud kirjandustegelased, kes festivalil oma loengutega üles astuvad, saavad tavaliselt kokku Sofitel Santa Clara hotelli siseõues õhtustades.
Olen kuulanud siinsel festivalil Philip Glassi, kes mängis vaimustunud publikule barokses Adolfo Mejia teatris. Olen näinud ka nobelistist Rumeenia kirjaniku Herta Mülleri kõnet. Samuti käisin kuulamas Iisraeli autori David Grossmani mälestuskõnet oma pojast ning Julian Barnesi vestlust Mario Vargas Llosaga Madame Bovaryst.
Hämmastav on see, kuidas sellised märkimisväärsed kirjandussündmused on tehtud siin avalikeks sündmusteks. Jah, toimumiskohad on ilusad ja publik suures osas jõukamast klassist, kuid Hay pakub ka üritusi näiteks koolilastele (paljud neist on tasuta) ning soodustusi osalemiseks tudengitele. Kui teha retk linnast välja, siis saab aru, kui oluline on tuua kooliõpilased kirjandusele lähemale.
Colombia on parasjagu taastumas rasketest aegadest ja vaesus on kohati endiselt suur probleem. Kirjaoskamatus on samuti üsna levinud ja valdavalt osatakse vaid hispaania keelt. Üritused, mida
Hay korraldab näiteks Riohacha piirilinnas ehk Wayuu indiaanlaste keskuses, on mõeldud nii kirjaoskamatuse kui keeleoskamatuse vähendamiseks. Mõte on selles, et sõnade maailm ei kuulu vallutajatele, vaid kõigile.
Festivali külastajad ei pea kaua mõistatama, et Cartagena suurim eksport on praegu kirjandus. Maailmakuulus kirjanik García Márquez, kes asutas linnas ajakirjanduskooli, omab siiani ka maja linnamüüri ääres. Et kirjaniku tööd oleksid veelgi paremini kättesaadavad, on colombialased loonud huvitava süsteemi kirjanduse laenutamiseks. Kariibi rannikut mööda liiguvad aeglaselt edasi eeslid, kandes seljas raamatuid. Eesleid saadab alati nende omanik, kooliõpetaja Luis Soriano, kes nimetab oma teenust "biblioburroks" või "eesliraamatukoguks".
Cartagenas on aga üks peamisi vaatamisväärsusi veel Martin Murillo Gomez. Kunagi alustas ta tänavakauplejana pudelivett müües, nüüd on ta aga ühemehe-rändraamatukogu pidaja ning kirjanduse propageerija. 2007. aastal tühjendas ta kaubakäru veepudelitest ja ladus asemele raamatud. Siis värvis käru oma lemmikteose - García Márquezi "Sada aastat üksildust" kaanevärvidesse ning lisas hüüdlause "Hakkame lugema! Kirjanduskäru". Paraku ei aidanud see tal end alguses ära elatada, sest müümise asemel laenutas ta oma raamatuid tasuta.
Nüüd aga on Murillol nii palju sponsoreid, et kõigi nimed ei mahu enam T-särgilegi ära.
Murillo elas päevinäinud hotellis Getsemanís, mis oli vaene, kuid looduslikult ilus piirkond väljaspool linnamüüri. Tema naabrid olid alkohoolikud ja narkosõltlased. Murillo proovib anda endast parima, et uuel põlvkonnal läheks paremini ja nad rohkem loeksid. Ükskord küsis üks laps Getsemanís temalt, kas ta teenib rohkem pudelivee müügiga või raamatulaenutusega. Murillo vastas kõhklemata, et loomulikult raamatutega.
Kuidas kohale saada
Gaby Wood sõitis kohale Proexport Colombia abiga (proexport.com.co/en) ning Iberia lennuga (Iberia.com). Ladina-Ameerika Turismiassotsiatsioon (Lata.org) pakub veebis andmebaasi kõigist kohalikest Colombia reisikorraldajatest.
Kus ööbida
Hea koht on 16. sajandist pärit Casa Pombo (Casapombo.com/en), mis on ka üks vanimatest villadest Cartagena vanalinnas ja on läbi teinud luksusliku renoveerimise. Praegu pakutakse seal viit luksuslikku apartmenti, katusebasseini ja hoovis on ka väike joakene. Ühes ruumidest filmiti muide seksistseen, kus Javier Bardem ja Giovanna Mezzogiorno mängisid Mike Newelli filmis "Armastus koolera ajal" (Gabriel García Márquezi romaani põhjal).
Teine võimalus on Casa Pestagua (Hotelboutiquecasapestagua.com), endine 18. sajandi krahv Pestagua residents, mis muudeti Euroopa omanike poolt 11 sviidiga hotelliks. Imeilusate vannitubade ja dekadentlike marmorpõrandatega renoveeritud majutusasutus on nagu ballisaalidega lossikene.
Hotell Sofitel Santa Clara (Sofitel.com) oli kunagi Santa Clara nunnaklooster, kuid nüüd peidab luksuslik hotell ruskete müüride vahel basseini, sammaste ja kaartega palistatud sisehoovi ja Hay Festivali ajal ka mitmeid Nobeli preemia laureate. Nunnaklooster on inspireerinud García Márquezi kirjutama ka raamatut "Armastus ja muud deemonid", mis põhineb jutul tüdrukust, kes inkvisitsiooni ajal siia maeti. Hotell on ka Hay Festivali peakorteriks.
Hay Festival 2014 (30. jaanuar kuni 2. veebruar)
Suur saavutus nende kirjandusfestivalide puhul on see, et kohale tuleb hulk tuntud kirjanikke ja näitlejaid kogu maailmast, tavaliselt ka üsna ootamatutest kohtadest.
2014. aasta tuntud nimed, kes on lubanud osaleda, on näiteks näitleja Gael García Bernal, kes räägib oma rollidest 30. jaanuaril; Beth Orton, kes laulab 31. jaanuari õhtul; Irvine Welsh, kes on kirjutanud Trainspottingu, tema ettekannet tõlgitakse esinemise ajal ka hispaania keelde.
