Enamus inimesi sööb selleks, et elada. Kulgedes siin maailmas juba üle poole sajandi, olen jõudnud arusaamisele, et mina elan tõenäoliselt selleks, et süüa.

Inimestele on kingitud viis meelt: nägemine, haistmine, kuulmine, maitsmine ja kompimine. Lisaks veel intuitsioon ehk nn kolmas silm. Vaevalt et leidub inimesi, kellel kõik need meeled on võrdväärselt hästi arenenud. Pigem domineerib ikka üks meeltest rohkemal või vähemal määral. Tänu tsiviliseerumisele, oleme üha vähem tähtsaks hakanud pidama kompimistunnetust. Noa ja kahvliga söömist peame me tänapäeval nii enesestmõistetavaks, et lausa vabatahtlikult oleme loobunud ühest aistingust, mis võiks meie tundeelu üksnes rikastada. Selleks, et seda mõista, piisab korraks sulgeda silmad ja mõtelda legendaarse Eesti filmi „Viimne reliikvia” episoodile, kus Gabriel ja Agnes kamina valguses ühiselt grillitud põrsakintsu naudivad. Usun, et paljudel meist hakkab tööle Pavlovi refleks.

Etteruttavalt olgu mainitud, et nn Eesti kööki on Maarjamaal püüdnud arendada grand old man Dimitri Demjanov, kellele kuuluvad Tallinnas nii mõnedki tuntud (gurmee-)restoranid nagu Gloria ja Egoist ja kus nii mõnedki korrad olen ma nautinud võrratuid hõrgutisi. Kahetsusväärselt vähe aga leidub Eestis toiduvalmistamise retsepte, mis võiksid tuntust koguda kogu maailmas. Isegi verivorst (mitte segi ajada vorstiga Stornoway Black Pudding, mis on Šotimaa Välis-Hebriidide saare Isle of Lewis keskusele Stornoway eriomane verivorst) ja hapukapsad, mida me oleme harjunud pidama oma rahvustoitudeks, ei pärine algupäraselt siit kandist, vaid Saksa köögist ja Hiinast. Aga ehk aeg annab siin arutust...

Mehhiko tortilla ja pico de gallo Cancunis.

Oma rohketel puhkusereisidel olen ma alati püüdnud leida võimalusi tutvumiseks kohaliku köögiga. Tuleb tunnistada, et tihti on see ka õnnestunud. Meenuvad Vahemere mereandidest valmistatud õhtusöögid Sitsiilias, Kairos Niiluse jõe kuuvalguses söödud kebabid, Solovetsi saarel (Valge meri, Arhangelski oblast) manustatud jääkülm viin kaaviari ja pliinidega, Portugali lihavarras espetada madeiraga, barbeque Miami Beach´il või varajased hommikueined Kariibi merel tõusva päikese valguses.

Siinjuures ma pean vajalikuks rõhutada, et kohalike rahvustoitude juurde võiksid kuuluda reeglina ka kohalikest puuviljadest valmistatud joogid nagu toormahlad ja/või veinid. Ja miks mitte peale hõrgutavat õhtusööki nautida ka vähesel määral autentseid kangemaid alkohoolseid jooke nagu rumm, tekiila, raki, sake või poncha (Portugali 52 kraadine naps, mis on valmistatud kangest suhkrurooviinast, meest ja apelsini- või sidrunimahlast). On ju ka need valminud kohalikust toorainest ja päikesest. Julgen väita, et väga suur vahe on põhjamaa baarides segatud jookidel ja Cancuni (Mexico) rannas värsketest maasikatest valmistatud margaritadel, mis on miksitud jääga. Pealegi on neid jahutatud jooke jalgupidi soojas ookeanis palju meeldivam nautida kui segusid, mida Tallinna õhupuuduse all kannatavates meelelahutuskohtades rahvale pakutakse.

Meenub üks varajane hommik Pariisi eeslinnas, kus ühes imetillukeses eramajas võõrustas mind kord maja peremees koos oma võluva abikaasaga. Igal hommikul oli ta esimeseks toiminguks külastada üht eeslinnas asuvatest pagaritöökodadest, et tuua hommikusöögiks lauale mõned 60-70 cm pikkused äsja küpsetatud krõbekoorikuga saiad, mida puljongitassi meenutavas nõus piima–kohvi seguga koos serveeriti. Lisaks marmelaad. Lihtne, ökonoomne ja samas piisav, et päeva alustada. Minu mällu aga on igavesti salvestunud üle linnaosa hõljuv küpsetuslõhn, mis terve hommiku pooliku kogu seda asumit täitis. Lõhn, mis ei suuda mind ükskõikseks jätta tänapäevani.

Eelroog

Tavapäraselt eelneb ühele korralikule lõunasöögile mõni kergem eelroog, milleks võib olla mõni juurviljadest valmistatud salat. Väidetavalt arvab enamus meist teadvat, mida üks Kreeka salat tähendab. Vähesed aga oskavad loetleda selle salati algupäraseid komponente või kirjeldada viljade õiget tükeldust. Ometigi on see selline salat, mida pakutakse tõenäoliselt igas vähegi arvestatavas Tallinna söögikohas. Olen seda siinmail isegi söönud ja ikka ja jälle imestanud, kui fantaasiarikkad võivad olla kokad, kes seda salatit nii erinevates juurviljakombinatsioonides suudavad meile valmistada. Olen sügavalt veendunud, et tõelist Kreeka salatit (salat Horiatiki) saab nautida üksnes selle sünniasukoha maal - Kreekas.

Viibides kord ühel - väidetavalt maailma - romantilisemal Santorini nimelisel saarel, tellisin endale Kreeka salati, mis koosnes erk-erkrohelistest jääsalatilehetedest, mille peale oli kaootiliselt laotatud rubiinpunased sibulaviilud vaheldumisi purpurpunaste paprika lõikudega. Järgmise kihi moodustasid värskelt lõigatud kurgi- ja tomatilõigud, mille peal pärlendasid veel hommikukaste piisad. Kõike seda ilu kaunistasid mürkrohelised kastanimuna suurused oliivid, mille peale oli omakorda asetatud ristkülikukujuline säravvalge, pikantselt lõhnav kitsejuustu lõik, mida võis soovi korral niisutada päikesekarva oliiviõliga. Milline värvide palett! Muide, Vahemere maades kuuluvad salatite juurde reeglina oliiviõli ja veiniäädikas, mis söögikohtades asuvad alaliselt laudadel.

Hotell Burj al Arab (Dubai), Regular a´la Carte.

Märkimisväärselt oluline on siinjuures veel, et nii sibul, kurk kui tomat erinesid oma maitseomadustelt meie selverites pakutavatest kardinaalselt. Kui meie poest ostetud tomatid on väidetavalt ühed maitsetud veesegused ja rohkeid säilitusaineid sisaldavad punast värvi viljad , siis sealseid puu- ja juurvilju on paitanud Päike ise.

Toitumisspetsialistide arvamuse kohaselt pidavat päeva kõige tähtsam söögikord olema lõunasöök. Isiklikult mina sellist seisukohta aga ei aktsepteeri. Arvan, et iga söögiaeg on oluline sõltuvalt sellest, kui palju ja mida inimene sööb.

Ühes Hispaania tavapärases restoranis, kus interjööri ilmestasid kümned ja kümned härjalihasingid ning seintel rippusid härjavõitluse stseenidega maalid, tellisin endale kord lõunasöögiks härjasabast valmistatud supi (Rabo de Toro), milles leidus silmähtavalt peale saba veel küüslauk, sibul, porgand ja loorber.

Peale leeme manustamist haarasin esteetidele tõenäoliselt vastuvõetamatul kombel sabajupi oma sõrmede vahele ja püüdsin seda nautida nii nagu kodus süldi valmistamise käigus vanaema tagant näpatud konte. See saba aga maitses seekord kuidagi teistmoodi. Kohe väga-väga eriliselt. Midagi tabamatut oli selles maitsekoosluses. Võib-olla muutis selle söögikorra eriliseks ehk asjaolu, et sõin seda sabajuppi käte abil? Tõenäoliselt aga hoopis olulisem selle tegevuse juures oli uitmõte, et äkki just see sama sabajupp, mida ma parasjagu sõrmede vahel hoidsin, pärines härjalt, kelle matadoorid ja toreadoorid olid hommiku poolikul rahva rõõmuks veristanud areenil. Selline mõte väärtustas tol hetkel oluliselt minu suppi.

Põhiroog

Millegipärast olen ma alati arvanud, et ükskõik millise õhtusöögi võib eriliseks muuta kaks asjaolu: kus sa sööd ja kellega sa seda söömaaega naudid.

Õhtusöök ühel maailma suurimal kruiisilaeval Freedom of The Sea on elamus omaette. Võimalus teha valikuid erinevate maailma köökide ja maitseelamuste vahel. Kus Jaapani sushi, pekingi part, pärsia kebabid, itaalia pasta, vahemere merekarbid veinikastmes, prantsuse sibulasupp, tai magushapu sealiha, kariibi mere krabikoogid, mehhiko tortillad jne, vääriksid lausa omaette raamatu kirjutamist.

Vahemärkusena olgu lisatud, et tegemist oli/on ikkagi rahvusvaheliselt tunnustatud 5 tärni restoranidega.

Seekordne valik langes lambakarre kasuks, mida kokk viisaka naeratuse saatel oli meile lahkesti nõus serveerima täpselt nii palju kui me soovisime. Taldrikul asetsevatele tulikuumadele lihatükkidele lisaks valisin kohevaks vahustatud kartulipudru ja kastmeks värsketest kirssidest ning erinevatest maitseainetest valmistatud nn pruuni kastme.

Lobster bolognese, hotell Burj al Arab (Dubai).

Vaevalt lauda jõudnud, saabus minu juurde ohvitseri auastmes laevakodanik, kes päris, kas toit on ikka maitsev ja ehk vajan ma veel midagi? Samaaegselt saabus ka kelner, kes laual asetseva nimekaardi järgi pärines tõenäoliselt mõnelt Indoneesia väikesaarelt. Säravvalgete hammaste ja kulmudeni ulatuva naeratuse saatel pakuti mulle erinevaid jahutatud naturaalmahlu. Süvenemata küsimusse, tänasin viisakalt ohvitseri, kui korraga fikseeris minu silm vastaslauas nokkmüts peas istuva ameeriklase koos oma pereliikmetega (pidulikul õhtusöögil!) hamburgereid nautimas. No mida kuradit! Vaadeldes veidi ringi selgus, et ma olen tõenäoliselt üks vähestest inimestest siin Ameerika territooriumil, kes Maarjamaal sündinud isikuna suudab toitu austada ka ilma mütsita.

Dessert

Pealiskaudsel hinnangul oli Coral Bay restoranis (Sharm el Sheikh, Egiptus) kindlasti üle 20 erineva tordisordi, rääkimata muust magusavalikust. Šokolaadi-, martsipani-, sefiiri-, vanilli-, maasika-, banaani- jpt kondiitritooted panid mu silmad lausa pöörlema. Üks edevam kui teine. Milline kihilisus, milline tekstuur. Milline vorm ja millised värvid! Hellitad selle kõigega oma meeli ... ning võtad tükikese kitsejuustu ja mõned arbuusilõigud. Ja kõik. Peale üht korralikku õhtusööki tappa ennast kogu selle magusaga ei ole vist kõige arukam tegu? Ajurakud pidavat küll mõtlemiseks aeg-ajalt magusat vajama, aga minu vanuses – no milleks? Pigem eelistada lonks head konjakit ja Havanna sigarit, mida loojuva päikese valguses merelainete mühina taustal on võimalik nautida.

Oscar Wilde on kunagi kirjutanud: ”Mul on lihtne maitse. Mind rahuldab vaid parim”. Ma nõustun meelsasti lugupeetud kirjandusklassiku arvamusega ja jätkan kulgemist (seda) parimat otsides.