Santoríni reisijuht

Kreeka ekspert Marc Dubin jagab nõuandeid Santoríni parimate vaatamisväärsuste ja kohalejõudmise kohta. Dubin on kirjutanud Kreekast juba kolm aastakümmet. Temalt on ilmunud mitu raamatut, sealhulgas reisijuhid „Rough Guide to Greece”, „The Greek Islands” ja „Cyprus”. Ta on kirjutanud ka Kreeka köögist, muusikast ja kinnisvarast.

Miks minna

Umbes 1630. aastani eKr oli Santoríni, mida kutsuti sel ajal Kallistiks, üks paljudest koonilistest vulkaanisaartest. Selle lõunakaldal asus Minose kultuuri aegne linn. Siis aga tabas saart erakordselt tugev vulkaanipurse, nii et varises kokku saare keskosa ja moodustus praegune hiidkraater. Kraatrisse tulvas merevesi ning merest küündis välja vaid sirbikujuline osa saarest. Maavärin vallandas aga hiidlaine, mis kiirendas Minose-aegse Kreeta hävingut.

Saar asustati hiljem uuesti ja sellele anti nimeks Thera, ent asukad seisid pidevalt silmitsi maavärinatega, mis tegid 1956. aastal maatasa suurema osa kahest peamisest linnast, Firást ja Oíast.

Vulkaanipursetest tekkisid kraatrisse kaks uut väiksemat saart.

Santorínile kui saarele on muidugi parim viis läheneda mööda merd. Kui laev manööverdab tumesinisel veel, kõrguvad saabujate kohal juba kraatriserva paljad mitmevärvilised laavakaljud, mille otsas valendavad lumelaikudena majad.

Siin avaneb Vahemere üks muljetavaldavamaid vaateid. Samuti ei valmista pettumust vaade teiselt poolt – kalju otsast üle kraatrivete kaugustesse vaatamine on saare mitmekesise külastajaskonna (noorpaaride, kruiisituristide ja seljakotirändurite) üks lemmiktegevusi.

Millal minna

Küklaadid on kõige nauditavamad hiliskevadel, mil loodus on veel roheline, merevesi juba ujumiseks parajalt soe, ent rahvamassid pole saarele jõudnud. Samuti on hea aeg varasügis, kui turistid on juba lahkunud ja vesi eriti soe.

Ent sügisel ei maksa oma minekuga kaua viivitada. Pärast septembri viimaseid nädalaid pannakse paljud asutused kinni, sagenevad tormid ning praamiühendus muutub harvemaks. Veidral kombel aga suureneb Mýkonost ja Santorínit väisavate kruiisilaevade arv ning turistid ummistavad sadamalinnu päevade viisi. Suvega võrreldes on mõlemal hooajal majutuse hinnad üksjagu madalamad.

Kuidas liikuda

Santoríni lennujaamast (mis on idaranniku lähedal asuvast Firást 7 km kaugusel) pakuvad regulaarset ühendust Firá bussijaamaga KTELi ekspressbussid. Kõik praamid ja katamaraanid maabuvad Athinióse sadamas, mis asub kesklinnast 11 km kaugusel. (Jätke meelde, et paljudes sõiduplaanides on saare nimi Thíra.) Enamik kruiisilaevu maabub Firás Skála sadamas ning reisijad toimetatakse laevalt paadiga 580 trepiastme juurde, mille kaudu pääseb Firá linna. Võib minna jalgsi või võtta eesli. Kui see ei õnnestu, võib ka minna köisraudteega, mis sõidab tihti ja viib nobedasti mööda kaljut üles.

Firást Oíasse või Kamárisse sõidavad bussid päris tihti. Mujal liiguvad need harva ning juulis ja augustis on sõidukid pilgeni täis. Tasub mõelda auto rentimise peale, ent kitsastel teedel tuleks olla ettevaatlik ning pidada meeles, et kohalikud juhtimistavad on siin keskmisest halvemad.

Hea teada

Kreeka turismiamet: www.visitgreece.gr.
Olulised numbrid: kiirabi – 166, tuletõrje – 199, metsatulekahjude kustutamine – 191, politsei – 100

Tutvuge selle vulkaanilise saare iseärasustega – kummalised musta liivaga rannad idarannikul või siksakitavad astmed, mis viivad alla Oía ja Firá väikestesse sadamatesse. Või siis nautige lihtsalt kraatrilt avanevaid hingematvaid vaateid, kuid nii nagu majutusegi puhul, maksavad need rohkem, kui soovite sinna juurde ka sööki-jooki nautida.

Firá muuseumid

Vaieldamatult parim muuseum on siin laitmatu eelajaloolise Thera muuseum (T–P 9.00–16.00, suvel avatakse mõnikord hiljem, pilet 3 eurot), mis on peamiselt pühendatud Akrotiri Minose kultuurile ning mis asub katedraali läheduses. Olulisemad eksponaadid on autentsed kepslevate siniste ahvide, elegantsete naiste ja Niiluse-äärsete taimedega freskod, mis tõestavad kunagisi kaubanduskontakte Egiptusega.

Ypapandíse tänaval asuva arheoloogiamuuseumi (T–P 9.00–16.00) külastamine pole tingimata kohustuslik, kuid peale muistselt Santorínilt pärit (majapidamis)esemete leidub siin päris huvitavaid arhailisi ja klassikalisi keraamikaesemeid, lõvipäid ja kouros’eid.

Läheduses asuvas Megaro Gyzis (maist oktoobrini E–L 10.00–16.00, pilet 3 eurot), mis on endine katoliiklik peapiiskopkond, leidub põnev kunagiste jõukate Prantsuse turistide graveeringute kogu, samuti saab näha antikvaaride kaarte (millel kraater on nimetatud „sans fond” ehk põhjatu), vaateid 1866. aasta vulkaanipurskele, fotosid enne aastat 1956 ja töid sellest, millisena on saart näinud kreeka maalikunstnikud.

Lignose folkloorimuuseum Kondohóri äärelinnas (iga päev 10.00–14.00 ja 16.00–20.00, pilet 3 eurot) on aga täielikult taasloonud 19. sajandi koobaselamu koos kõikide saarel unustuste hõlma vajunud käsitööliikide tööpinkidega.

Rannad

Saare tumehallide vulkaaniliste liivadega randadest on Kamári kõige viimistletum ja pakub erinevaid mugavusi. Teised tasemel rannad jäävad kagusse Perívolosesse, kus on noorematele külastajatele mõeldud baarid ning mis asub rahvarohkemast ja kitsamast Périssast lõunas.

Märkimist väärt on ka Baxédes, ainus tõeline rand Ía läheduses ja Kókkini Ámmose abajas iidse Minose kultuuri asukoha Akrotíri läheduses. Siinne liiv on punakaslilla, ent rand on sageli ka rahvast täis.

Veinitehase ja pruulikoja ekskursioonid

Santoríni on määratud AOC piirkonnana ning veinitootmine on ainus traditsiooniline tegevusharu, mis seal veel elus on. Paari euro eest (või teinekord koguni tasuta) saab veiniekskursioonidel tavaliselt erinevaid veine proovida. Boutari Megalohóri lähedal (tel [phone], boutari.gr) on suurim ja kõige rohkem külastatavam, ekskursioonid toimuvad iga päev aprillist oktoobrini 10.00–17.30.

Aga kindlasti otsige üles ka väiksemad kohad nagu Episkopí Goniás asuv Canava Roussos (canavaroussos.gr, maist oktoobrini), mis on vanim kogu saarel, ja Oía lähedal Baxédesis tegutsev Domaine Sigalas (domaine-sigalas.com, aprillist novembrini), mis on kallis, kuid heade toodetega. Ktima Argyrou (estate-argyros.com), mis asub samuti Episkopí Goniás, valmistab suurepärast punast mavrotragano ja omanäolist valget aidani veini.

Enamik Santoríni veinitootjaid valmistab vinsanto’t, mis on kangestatud valge vein. Natuke maad Ktima Argyroust edasi asub kohalik väike pruulikoda Donkey Beers (santorinibrewingcompany.gr, mille moto on „Hip Hoppy Kick-Ass Ale”).

Matkamine

Mõneti ehk üllatavalt leidub sellel kuumaastikul lausa kaks matkarada. Üks läheb Imerovíglist Oíasse piki kraatri äärt hiljuti uuendatud ja märgistatud rada mööda (umbes 2 tundi). Teine läheb Perissast Kamári piki vana kivisillutisega mäejalamiteed, mööda Rooma-aegse Thera varemetest ja Zoodóhos Piyí koopast, kus asub saare ainus joodava vee allikas (1 tund 30 minutit). Kamáris ootavad süstikpaadid, et viia teid tagasi Périssasse.

Ühepäevased ekskursioonid

Ekskursioonipaadid väljuvad Skála Firást ja Oía sadamast Ammoúdist ning viivad vulkaanisaarekestele Paleále ja Néa Kaménile. Reisi käigus külastatakse veealuseid kuumaveekeisreid, mis koos mereveega muudavad vee mõnusaks 35–39kraadiseks. Seejärel aga vahetage supelkostüüm matkasaabaste vastu ja uudistage mööda Néa laavavälju, mis viimati olid aktiivsed 1950. aastatel. Edasi Thirassíasse, Santoríni ainsale asustatud satelliitsaarele lõunat sööma.