Olen mõnda aega kaalunud ideed minna paatmajast pargasega seiklema kuskile Madalmaadesse või Inglismaale. Küllap ma kunagi lähengi, ent vahepeal sattusid Poola suursaatkond, lennufirma LOT ning Warmia-Masuuria vojevoodkonna turismiedendajad mulle tutvustama sootuks lähemal asuvat võimalust kunagisel Preisimaal, tänases Põhja-Poolas.

See on kant, kust eestlane paremal juhul vaid kummide vilinal autoga läbi kihutab, ent siin asub ka Elblągi kanal ja mõndagi muud põnevat. Preisi aegadel tunti veeteed Oberländischer Kanal’i nime all, tänaseks on poolakad suures sõjajärgses loomerõõmus kanalile uue nime andnud (nii nagu kõigile teistelegi Preisimaa ajaloolistele kohtadele).

Elblągi kanalil saab teha 80-kilomeetrise reisi läbi Preisimaa maastike ning kui soovida pikemat retke, võiks veesõitu alustada suisa Gdanskist, kulgedes ühendatud veeteid pidi sügavale sisemaale. Vaatamisväärsusi jagub vee veerde üksjagu: teutooni rüütlite kindlustest, nende järeltulijate mõisadest ja kunagistest hansalinnadest tänaste poolakate identiteeti kinnitavate Johannes Paulus II mälestussammasteni.

Poolakate-leedukate jaoks on see piirkond oluline kui 1410. aastal toimunud Grünwaldi lahingu tanner, kus pandi piir Teutooni ordu laienemisele ning alus paarsada aastat hilisemale Poola-Leedu superriigile. Sakslased käivad siin nostalgitsemas, vaatamas esiisade maad, kuhu tänaseks pole enam põliselanikke jäänud. Siin aladel on sõja ajal karme päevi näinud eestlasedki ja nõnda on mõnelgi kaasmaalasel Preisimaaga seotud valusaid mälestussidemeid.

Nüüd, rohkem kui pool sajandit pärast suurt sõda, on püssirohuving Preisimaa kohal vaikselt hajumas, omaaegset Ordnung’it veel ei kohta, ent turistidest tallamata jäänud rajad pakuvad uusi kogemusi otsivale reisijale siin ehk enamgi ja on muidugi ka hinna poolest palju soodsamad kui mõni trendikam sihtkoht.

Olgu kanuuga jõel või suure laevaga merel, vee peal pole distants verstapostidega mõõdetud ja nõnda väärtustub kulgemine märksa enam kui maanteel või lennukisalongis. On aega kaaslastega vestelda, märgata keskkonnas pisemaidki muutusi – vee värvi, tuulevirvendust, taimestikku jõe kaldal.

Elblągi kanal ei ole vahest piirkonna keskseim vaatamisväärsus, aga originaalseim ehk küll. Tegu on tüüpilise tööstusrevolutsiooniaegse veeteega, mida ergastab ebatüüpiline tehnoloogiline vürts. 19. sajandi esimeses pooles vajas majanduse kiiresse kasvufaasi sattunud Preisimaa transpordilahendusi kaupade ja tooraine kiiremaks liigutamiseks ning kuivõrd kuulus Preisi raudteevõrk polnud aastal 1825 veel isegi mitte unistustes formeerunud, palgati insener Jacob Georg Steenke projekteerima kanalit, mis pidi ühendama Warmia järvedega pikitud maastiku ühtseks veeteeks. Töö läks lahti aastal 1848, esimene kanali osa Elblągist Iława’ni valmis 1860. aastal ning 1886 oli veetee valmis tänases ulatuses.

Kopeeritud, aga hästi

Kanali originaalsus ja tehniline keerukus tuleneb läbitava maastiku iseärasusest – 80,5 kilomeetrit pikk kanal sisaldab 9,6- kilomeetrist lõiku, kus kõrguste vahe on 104 meetrit. Loomulikult ei ole siin tegu sirge kallakuga, reaalsus moodustub mitmest märksa järsemast nõlvast ning künkast. Traditsioonilise lahendusega kanali puhul tähendaks nende ületamine otsatut lüüsidesüsteemi, milles veetasemete ühtlustamine voolava ja pumbatava vee läbi võtaks nii palju aega, et kanali mõte kaoks sootuks.

Nutikas insener vaatas avatud pilguga ringi, leidis inspiratsiooni kaugest Ameerikast ning otsustas kanalit läbivad laevad asetada tõusude ületamiseks rööbastele. Nõnda kulgebki kanal piki avatud maastikku mäest mäeni ning vahepeal liigutakse sootuks kuival. Ameerikas asunud Morrise kanal täna enam ei tööta ning nii on siin Poolas säilinud ainulaadne tehnikaime, mis küllap üsna peagi ka UNESCO maailmapärandi nimekirja jõuab.

Laev ronib mäkke

Mööda vett mäeni jõudnud reisija leiab pärast nappi peatust liikuma hakates laeva olevat sattunud raudteevagunile, mis roomab vee alt välja, veesõiduk kukil. Poolel teel mäkke tuleb vastu teine vagun allapoole liikuva laevaga.

Teekond kulgeb sujuvalt ning kui hakata otsima seda isevärki raudteed käitavat masinavärki, jääb tee veeres silma majake, mille küljel paikneb suur vesiratas. Vee jõul see liiklus siin käibki, nutikalt ja olematu ökoloogilise jalajälje abiga, taustaks tõusudelt avanevad hunnitud vaated Preisimaa maastikele.

Mõnes kohas on kanalil ka lüüsid – vaid seal, kus tõus on nõnda väike, et raudteetranspordi tõhusust kuidagi maksma ei õnnestu panna.

Samamoodi nagu suuremad laevad, pääsevad vagunile ka purjejahid ning kanuud-kajakidki (viimaseid mahub sinna üheskoos päris palju), tee järvelt järvele on nii avatud igaühele. Tõusudel makstavad mõõdukad tasud on ka ainus kulu, mis omapäi kanalil liiklemise eest kasseeritakse, ning nood on tõepoolest nii mõõdukad, et kahekesi väikelaevagagi kanali läbimine ei ole sugugi kallis.

Tavaline turist sõidab kanalil siiski madala süvisega jõelaeval ja otsast lõpuni võtab see teekond aega 11 tundi ning maksab 90 zlotti (ca 355 kr). Populaarsem valik on umbes poole pealt laevale astuda, kõik need tunnid katkematut reisi muutuks ehk natuke tüütuks.

Laevadel pakutavate nappide suupistete ning silmapaistvalt halva kohvi kompenseerimiseks võetakse kaasa piknikukorvid, mida on laevalael keset muutuvaid maastikke otsatult mõnus tühjendada. Või noh, poolakad ise teevad nii ja läänemaailmast pärit ning giidi juhatusel ringi liikuv turist vaatab seda kõike vesise suuga pealt ning joob ikka lahustuvat kohvi ja närib küpsist.

Rendi privaatne veesõiduk

Reisiideaal teostub siiski oma laevukese rentimisega Gdanskist (või Elblągi linnast). Maksma läheb see nädalase rendi puhul 1200-1950 eurot ühes tasudega kütusele, joogiveele ja sildumistele. Sõiduvahendiks on sel juhul kuni seitset inimest mahutav natuke suurem või väiksem (30- või 33-jalane) väikelaev, milles leidub kambüüs ja kõik muu eluks vajalik.

Rendirattad laevukese katusele, et veest veidi eemale jäävaid vaatamisväärsusi külastada, ning mõnus ja vägagi eksklusiivne puhkus on garanteeritud.

Head veereisi!

(Estraveller 5/2010)