Korfu reisijuht

Marc Dubin annab põhjalikku reisinõu, mida teha ja vaadata turistide meelis-sihtkohtadest eemale jääval Korfu saarel, mis on üllataval kombel Kreeka saartest üks maalähedasemaid ja unisemaid.
Dubin on kirjutanud Kreekast juba kolm ning Küprosest kaks aastakümmet. Tema sulest on ilmunud reisijuhid „Rough Guide to Greece”, „The Greek Islands” ja „Cyprus”. Ta on kirjutanud ka Kreeka köögist, muusikast ja kinnisvarast.

Miks minna

Tänapäeval on saarel on mõnevõrra vastuoluline maine. See on tingitud sellest, et Korfut seostatakse Peter Mandelsoni ja Nat Rothschildiga (rikkad püsikülalised kirderannikul, mida kutsutakse rahvasuus ka veepealseks Kensingtoniks), ent ka vähemjõukate turistide kurikuulsate vahejuhtumitega lõunas asuvas Kávoses.

Nende kahe äärmuse vahel pakub see Kreeka üks rohelisemaid saari üht-teist ka kõigile teistele ning seda tänu vahelduvatele ja valingulistele vihmadele, mis kestavad septembrist maini, ja tuhandetele oliivipuudele, mis katavad saare maastikku. Turistide meelissihtkohtadest eemal asuv Korfu on üllataval kombel Kreeka saartest isegi üks maalähedasemaid ja unisemaid.

Osal rannaäärsetel aladel on turismi arendamine lausa keelatud ning sisemaale jõudes tundub, et olete sattunud mõnele teisele saarele, vahest isegi teise ajastusse. Näib, et väiksemad teed ei ole vähemalt laiuse mõttes Briti aegadest saati eriti muutunud.

Kõrvalisematel lagendikel tähistavad Korfu elanikud endiselt muusika ja kaubalettidega suviseid ja sügisesi panegýri’sid (religioosset laata ja festivali). Teavet selle kohta leiate oliivipuudele kleebitud plakatitelt, mis on enamasti küll kreeka keeles. Oliivikultuur on Korful olnud üsna järjepidetu. Korfulased ei püganud puid ega korjanud oliive aastaid, sest kohalik kaitsepühak Püha Spiridon oli ilmunud nägemuses ja selle tegevuse keelanud. Paljud oliivisalud on seetõttu romantilise poolmetsiku välimusega.

Idarannikul asuva pealinna Korfu vanalinn võeti hiljuti teenitult UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Nüüd, kui talvevihmad on lõppenud (viimastel andmetel oli sademete hulk tubli 88 cm), on aeg hakata tõsiselt kaaluma, kas mitte minna puhkama mõnda Korfu randa. Läänerandasid peetakse Korfu kauneimateks – liiva on seal küllalt, et avaldada muljet isegi ärahellitatud californialastele ja austraallastele.

Millal minna

Korfu on turistidele nö avatud lihavõtetest oktoobrini, paljud puhkekeskuste hotellid töötavad aga vaid maist septembri lõpuni. Kui otsite madalama hinnaga tube, paremat teenindust söögikohtades ja mõõdukat ilma, on mai keskpaigast juuni teise pooleni ja septembri viimased nädalad parim aeg Korfule reisimiseks. Juulis ja augustis on turismihooaeg samuti täies hoos ning merevesi väga soe, ent külastajad peavad taluma rahvahulki ning kas palavust või mistraale ehk kurikuulsaid loodetuuli, mis lõõtsuvad pärastlõunati randadel.

Kuidas kohale jõuda

Lennud Kreekast

Korfule saab lennata ka Ateenast ja Thessaloníkist Olympic Airi (www.olympicair.com) ja Aegean Airlinesiga (www.aegeanair.com). Lisaks väljuvad Korfule lennud ka Kefalloniá, Lefkáda (Áktio linnast) ja Zákynthose saarelt, neid pakub Sky Express (www.skyexpress.gr), kuid nende pagasireeglid on rangemad (limiit on 15 kg) ning ruum käsipagasi jaoks pea olematu.

Sõit lennujaamast linna

Lennujaam asub Korfu linnast veidi enam kui 2,5 km kaugusel edelas. Bussid sinna ei sõida, mistõttu peavad reisijad kasutama (kallist) taksoteenust või organiseerima omale juba enne reisile minekut üüriauto. Kõik praamid – sealhulgas kruiisilaevad, rahvusvahelised laevad Itaaliast ja Kreeka laevad Igoumenítsast või Pátrast – maabuvad uues sadamas, mis asub Korfu linnast kilomeetri kaugusel läänes.

Kuidas liikuda

Ühistransport

Korful on kaks bussiliini, mis mõlemad algavad Korfu linnast. Sinised bussid on linnabussid, mis väljuvad San Rocco väljakult (Platía Sanróko), ning rohelised on pikamaabussid, mis sõidavad kogu saarel ning mille marsruut algab uue kindluse lääneküljelt.

Autorent

Kuna bussid lõpetavad õhtuti sõitmise üsna vara, on liiklemiseks soovitatav üürida auto kas interneti kaudu, Korfu linnast, lennujaamast või mõnest suuremast puhkekeskusest. Kui otsite pikaajalise kogemusega kohalikku ettevõtet, võtke ühendust Sunrise’iga (tel [phone]; www.corfusunrise.com), mis asub uue sadama lähedal aadressil Ethnikís Anistaseos 6.

Kohalikud tavad

Mikró ýpno (lõunapuhkus kolmest viieni pärastlõunal) on seaduslikustatud vaikne aeg.

Riietus on Korful vaba, ent meestel ei sobi kanda lühikesi pükse mujal kui rannas ning mõned mitmetärnihotellid nõuavad õhtusöögi ajal mõõdukalt pidulikku riietust.

Kohalik sõidustiil jätab soovida. Turistidel tasub olla ettevaatlik kõrvalteedelt peateele kihutavate sõidukite ja vastu tulles laiutavate juhtide ning hulljulgete möödasõitjate suhtes.

Hea teada

Kreeka turismiameti koduleht asub www.visitgreece.gr.

Kiirabi: 166

Tuletõrje linnas: 199

Metsatulekahjude kustutamine: 191

Politsei: 100

Valuuta: euro

Suunakood: 00 30

Lisaks alati tähelepanu keskpunktis olevale linnale ja käputäiele muuseumidele on siin ka veepargid, ratsatallid, sukeldumiskeskused (Paleokastrítsas) ja matkarajad. Leidub ka vanu losse, kus ringi uidata ja uniseid külasid, mida avastada.

Kérkyra vanalinn ja mida veel teha

Kérkyra vana kvartal koos Spianádat ümbritsevate arkaadide, pastelltoonides korruselamute, rahulike väljakute ja ribakardinatega kaetud akendega oli ilmselgelt põhjus, miks vanalinn kanti UNESCO maailmapärandi nimekirja. Seega on iga jalutuskäik ajakulu väärt.

Kérkyra linna arheoloogiamuuseumi (avatud T–P 8.30–15.00, pilet 3 eurot) peaeksponaadiks on pealetükkivalt inetu gorgot kujutav arhailisest perioodist pärit frontoon iidse Korkyra Artemise templist. Kuid ärge laske sellel oma tähelepanu eemale juhtida teistelt alahinnatud pärlitelt, näiteks väiksem ja soliidsem frontoon, millel on kujutatud Dionysost ja akolüüte privaatsel sümpoosionil joomas.

Samuti ei tohiks külastamata jätta Aasia kunsti muuseumi (T–P 8.00–19.30, talveperioodil suletakse varem, pilet 3 eurot), kus näeb kahe Kreeka diplomaadi kogutud esemeid Hiinast, Jaapanist, Tiibetist, Gandhara kuningriigist (tänapäeva Ida-Afganistani ja Põhja-Pakistani piirkond) ja Taist. Muuseum paikneb endises palees. Tasuks sisse põigata ka Arseníou tänaval asuvasse Bütsantsi muuseumisse (T–P 9.00–15.00, pilet 3 eurot), kus näeb Kreetalt pärit pagulaskunstnike ainulaadseid Veneetsia-päraseid ikoone 15.–18. sajandist.

Kahest Kérkyra linna piiravast linnusest on Veneetsia stiilis Néo Froúrio (avatud iga päev 8.00–19.30, talvel kuni 15.00, pilet 3 eurot) arhitektuuriliselt huvitavam ja sealt avanevad suurepärased vaated vanalinna kivikatustele.

Tähistatud looklev Korfu rada, mis viib ühest saare otsast teise, annab võimaluse tutvuda iga võimaliku maastikuvormiga, alates linduderohketest laguunidest kuni kõrgete mäetippudeni. Selle läbimine (220 km) võtab aega kaheksa kuni kümme päeva. Rada väldib sõiduteid nii palju kui võimalik ja see on sellises ehitushullus riigis nagu Kreeka saavutus omaette. Õige kaardi ja legendi saab 10 euro eest veebilehelt www.corfutrailguide.com.

Postkaardilik vaade Kanónist Vlahérna ja Pondikonísi saarekestele on küll klišee, aga siiski väärt nägemist. Vaateplatvormile, mis kunagi oli kanoniseeritud (sealt ka nimi), aga kust nüüd leiab mõnusad kohvikud, saab sõita linnaliinibussiga nr 2. Võite suunduda sinna ka hoopis jalgrattaga (autole parkimiskohta leida on tipphooajal keeruline). Teetammi kaudu suure saarega ühendatud Vlahérnat katab kogu ulatuses Veneetsia stiilis valge Panagía Vlahernóni klooster.

Kai algusest sõidavad ekskursioonipaadid tihedalt puudega kaetud Pondikonísile, kus asub ka tilluke Bütsantsi kabel. Nagu mitmete teistegi Korfu ümbruse saarte puhul, väidetakse ka siin, et saar olevat tekkinud foiniiklaste laevast, mis oli teel koju pärast Odysseuse Ithacale viimist. Poseidon kivistas aga selle pärast seda, kui Odysseus oli tema poja, kükloop Polyphemose silma välja torganud.

Paleá Períthia. Saare mäetipu Pandokrátori põhjajalamil pesitsev Veneetsia stiilis külake on 1960. aastatest saati olnud maha jäetud. Seega on seal endiselt tunda keskaegset hõngu. Alates 1990. aastatest on see ligi meelitanud nii tavalisi külastajaid kui ka taastamisprojektidest huvitatud teise kodu otsijaid. Paleá Períthia asub mõlemal pool pikka Korfu matkarada, ent kuna seal on ka neli suurepärast taverni, on külake populaarne ekskursioonide sihtpunkt. Kahjuks on ümbrus pärast 2011. aasta augusti võsatulekahju pisut kannatada saanud, ent küla põhiline atraktsioon seisnebki kirikute ja kivielamute vahelistel kivitänavakestel uitamises.

Kassiópi. See turistide seas armastatud kuurort asub Korfu vaikseimaid kohti ühendava, piki mäenõlva jooksva tee lõpus ning on ühtlasi üks vähestest põhjaranniku punktidest, millel on õnnestunud oma veetlus säilitada. See on olnud mingis mõttes kuurort juba Rooma impeeriumi aegadest alates. Tiberiusel oli siin villa ja Nero külastas seda kohta aastal 66 oma lüüraga. Ning pole raske mõista, miks – siin on sügav kalasadam ning selle kõrval 13. sajandist pärit Angevini loss. Jalutuskäigu või rattasõidu ulatusse jäävad mitmed väiksed rannad: neli eraldatumat kaljuneeme ääres ning lisaks Kogevínas (ehk Sykiá) ja Avláki, mis jäävad linnast ida poole.

Angelókastro. Vaatamata viimastel aastatel toimunud remonditöödele ei ole selles kompaktses lossis palju muud peale maa-aluse kiriku ja veepaakide vaadata. Ent lühikese künka otsa ronimise vaeva tasuvad kõrval asuvad kabel ja kivisse raiutud hauakambrid. Lossi asutas Bütsantsi keiser Manuel I Komnenos 12. sajandil, hiljem kasutasid veneetsialased Angelókastrot Aadria mere vahipunktina, kust esimeste kahtluste korral lasti õhku signaaltuled Kérkyra linna kindluste hoiatamiseks. Eelarvepiirangute tõttu on praegu avatud maist septembrini E–R 8.30–15.00.

Kesk-Korfu ajaloo ja folkloori muuseum, Sinarádes. Viitadega hästi varustatud meeldiva küla põhjapoolses otsas asub traditsiooniline Korfu stiilis maja (E–L kell 9.00–14.00), kus on kaks näitust. Esimene korrus on jäetud peaaegu täielikult sellisena, nagu see oli siis, kui siin päriselt elati. Teise korruse ühetoalises galeriis aga leidub ammumöödunud aegadest pärit igapäevaseid maaeluesemeid. Näituse põhieksponaat on papüüruslaeva tükike. Selliseid laevukesi kasutati Korfu läänerannikul 1950. aastate keskpaigani. Sama tähelepanuväärivad on samast materjalist valmistatud angerja ja mureeni püüdmise vahend, vitstest punutud puur lastele, et nad omapead rändama ei läheks, ja kaks sünnitamissadulat, mida kasutasid kohalikud naised.

Võite ronida Ágii Dékale, mis on Korfu kõrgeim tipp. Áno Garoúna külast läheb osa Korfu matkarajast järsult üles tippu (minek võtab umbes tunni), kust avanevad suurepärased vaated linnale, Halkiopoulou laguunile ja lennujaamale. Või siis mitte päris tippu, sest seal on Kreeka õhujõudude golfipallikujuline radar. Kuigi kõrgust on vaid 576 m, tundub see konarlik küngas tegelikult olevat kustunud vulkaan. Kunagist kraatrit varjavad lähedal asuva mahajäetud Pandokrátora kloostri rikkalikud puuvilja- ja pähklipuuaiad. Innukamad jalutajad võivad kaaluda Korfu rajal jätkamist. Õige varsti jõuab kivisillutisega teerada alla ja kirdesse suundudes Ágii Déka mägikülakesse.

Kivimoodustised, Sidári. Sellest rahvarohkest kuurordist pisut läänes on merevesi ja tuul liivakivikaljud aegade jooksul täiesti ulmeliseks vaatamisväärsuseks muutnud. Kõige kuulsam üksikmoodustis on kahjuks nimetatud Canal d’Amouriks (see kõlab veidi paremini kreeka keeles: Kanáli tis Agápis). Legendi järgi saavad hüljatud naised oma südameprintsi endale, kui nad kanali kogu pikkuses läbi ujuvad. Tavapärast suplust saab nautida ümber nurga asuvas kaljuseinaga abajas.

Theotókou klooster, Paleokastrítsa. Asukoht turistibusside marsruudil ei ole vähendanud selle armsa mägikindluse veetlust, mis asub Paleokastrítsa abajate kohal kõrguval rannajärsakul. Kuigi asutatud 13. sajandil, on praegune pastelne klooster (avatud iga päev 7.00–13.00 ja 15.00–20.00) taasehitatud pärast tulekahju, mis toimus umbes viis sajandit pärast algset ehitust. Kirikus leidub hulgaliselt tähelepanuväärseid ikoone, millest osa on näitamiseks välja pandud endises õli valmistamise ruumis asuvas muuseumis. Seal on muide ka merekoletise skelett. Samal ajal täidavad hoovi ja kaartealuseid teeradu õites potitaimed ja langevad bugenvillead. Siin elab endiselt ka pool tosinat munka.

Ühepäevased ekskursioonid

Kõige väärtuslikumad päevaekskursioonid viivad kas Albaaniasse Ágii Sarándasse, kus asuvad Butrinti Rooma-aegsed varemed, või kolmele asustatud Diapóndia saarele Korfust loodes. Albaania ekskursioone on parim korraldada otse Petrakis Ionian Cruisesi (tel [phone], www.ionian-cruises.com) või Meander Traveli kaudu (tel [phone]). Olenevalt sellest, kui palju vaatamisväärsusi te kavatsete plaani võtta, võiks päeva eelarve olla umbes 65–90 eurot, mis kataks bussisõite, lõunasööki ja praamisõitu. Kallimad ekskursioonid viivad ka sisemaal asuvasse Gjirokasteri villasse.

Caique’idega saartele minekut on lihtsaim korraldada loodes asuvates sadamakuurortides Ágios Stéfanos või Sidáris. Eríkoussas on kõigist kolmest kaks kõige liivasemat randa, mistõttu see on populaarne nende seas, kes otsivad pärastlõunaks mõnusat lesimiskohta. Samas võib alati aga külastada ka kaugemaid Othoni ja Mathraki saart (kõige kindlam on minna Ágios Stéfanosist).

Sally Ann Lewise asutatud Trailridersi tall Áno Korakiána külast eemal pakub võimalust broneerida ekskursiooni hobustega mööda Pandokrátori mäe rohelist jalamit (tel [phone], www.trailriderscorfu.com). Hooajal toimuvad ekskursioonid (kuni kaheksa inimest) kolmel päeval nädalas mööda varjulisi radu hommikul kella kümnest kuni lõunani ja kella viiest seitsmeni õhtupoolikul.

Linnarestoranid tegutsevad tavaliselt aastaringi, kuid külarestoranid on talviti tavaliselt kinni.

Juulis ja augustis on turismihooaeg täies hoos ning merevesi väga soe, kuid siis peavad külastajad taluma ka suuri rahvahulki ning kas palavust või mistraale ehk kurikuulsaid loodetuuli, mis lõõtsuvad pärastlõunati randadel.

Turistidel tasub olla ettevaatlik kõrvalteedelt peateele kihutavate sõidukite ja vastu tulles laiutavate juhtide ning hulljulgete möödasõitjate suhtes.