Rulluiskudel Kim Il-sungi väljakul
Korea Rahvademokraatlikku Vabariiki külastab aastas väidetavalt vaid kümmekond tuhat turisti, kellest suurem osa pärineb Hiinast ja tuhat või paar lääneriikidest.
Meiegi reisi organiseeris Pekingis tegutsev Koryo Tours, mis kuulub küll brittidele.
Põhja-Koreas reisimine käib nagu meil nõuka ajal – sealgi tegutseb Inturisti-sarnane moodustis Korea International Travel Company (KITC), mille kaudu tulevad välisturistid ja mis viib kohtadesse, mida soovitakse neile näidata.
Ma pole suurem grupireisija, kuid see oli ainus võimalus, sest omal käel vähemalt lääne turistid Põhja-Koreasse ei pääsegi.
Kuigi saime valida ka kahenädalase reisi, järgisime siiski soovitust, et nädalaga näeb põhilise ära, ja see jättis nädala Hiinas reisimiseks.
Vahepeal suriaga Kim Jong-il ja me olime teadmatuses, kas välisturiste üldse sisse lastakse.
Koryol on KITC-ga aga väga head kontaktid, nii et suuri muudatusi ei tulnud ja meie reisi ajaks oli ka lein välja mängitud. Teiseks ebaõnnestus päev enne meie plaanitud saabumist riigi raketikatsetus, millele lääneriigid vihaselt reageerisid, aga seegi ei mõjutanud meie reisi.
Koryo Toursi töötajad olid ka väga professionaalsed, eriti ootuste juhtimises – millega arvestada tuleks. Näiteks tuli pintsak ja lips kaasa võtta. Samuti tehti hästi selgeks, et seal maal pead austama inimesi ja režiimi reegleid, kuna muidu on see lugupidamatus, nagu pühaduse rüvetamine. Kui sa pole valmis näiteks Kim Il-sungi monumendi juurde lilli viima, selle ees kummardama ja austust avaldama, pole mõtet sinna riiki minna.
Arusaadav, mõtlesin, sest ka ateist võtab budistlikku templisse sisenedes jalanõud ära – selleks ei pea veel usku pöörduma.
Turistide rikkumiste eest kannavad vastutust eelkõige KITC giidid Miss Kim ja Mister Kim – ega nemad ju reegleid välja mõtle ja režiimi koos hoia. Nii nad lihtsalt ei vastanudki teatud küsimustele ja me ei hakanud ka intrigeerima, et mida nad režiimist või Lõuna-Korea lähedal alla kukkunud raketist arvavad. Viimane oli uue juhi Kim Jong-uni seni suurim prohmakas ja me ei teadnud, kuidas seda kohalikele kommunikeeritud on. Kui öelda, mis tegelikult toimus (vähemalt nagu meie seda teadsime), põrkuks ilmselt kaks tõde.
KITC kava nägiette võimalikult vähe vaba aega
Äratus oli kell seitse ja hotelli tuli jõuda tagasi võimalikult hilja, et ei tekiks mõtetki vaikselt välja hiilida ja midagi omal käel uurida.
Kui soovisime natuke sporti teha, siis selleks pidime kell kuus tõusma. Hotelli territooriumilt välja joosta ei tohtinud ja tegime siis ümber hotelli nii palju tiire, kui jõudsime. Kui välja läksime, juhatasid minder’id meid kiiresti tagasi. Reisikaaslaste seas olnud nõukogude ajal Venemaal käinud ameeriklased ja austraallased ütlesid, et Moskvas oli turistide režiim näiteks palju rangem olnud.
Eks püüdsime sõbragaka piire katsetada, kuhu võib minna, kuhu mitte. Vahel õnnestus hiilida isegi poodi, kuhu turiste loomulikult ei viida, ja seal mõned pildid teha. Nõukogude aja déjà-vu oli ka see, et poodides on riiulid täis üht ja sama sorti kaupa, riisigi saab talongidega. Pühade puhul jaotati omamoodi Brežnevi pakikesi pähklitega, hästi suured järjekorrad olid. Enda talonge näitas Miss Kim mulle alles mitmepäevase pealekäimise järel ja teine etapp oli, et võiksin neid pildistada. Lõpuks lubaski, tingimusel, et ma fotot internetti üles ei riputa.
Riiki sisenemisel võeti nagunii ära mobiiltelefonid ja GPS-iga seadmed ning pilte võis teha ainult teatud kohtades, pildistada ei tohtinud mundris inimesi, samuti bussiaknast, kuna siis ei saadud ju kontrollida, mida pildistatakse. Kuhu me hotellist ka ei läinud, kasutati sõitmiseks vaid paari kindlat tänavat. Kui rongiga riigist lahkusime, kulus piirivalvuritel neli-viis tundi fotode ülevaatamiseks. Osa paluti kustutada, nii et sensitiivsemaid pilte ei tasu jätta aparaati, vaid tuleks kasutada erinevaid mälukaarte. See on tavaline trikk, mida kõik teavad, ja ma arvan, et nad ise ka.
Hotellid nägidvälja päris sarnased meie omaaegse Viruga
Näiteks olid seal krapid, millest ei teadnud, kas hääl tuli vaid tuppa sisse või läks sealt ka välja. Samuti tegid heatahtlikud korealased sama vea kui meiegi nõukogude ajal, püüdes välismaa toitu pakkuda, mida nad aga ei osanud teha. Kohaliku maitse asemel topiti meile kogu aeg frititud kana ja muud rasvast toitu.
Esimesel päeval käisime revolutsiooniliste märtrite surnuaias – nende, kes olid 1940ndatel Jaapani režiimi vastu võidelnud. Jaapan on USA kõrval Põhja-Korea poolt vaadatuna kurjuse telje teises otsas ja vahepeal üritasin ette kujutada, kuidas grupis olnud ameeriklased end tundsid, kuuldes pidevalt, millised halvad imperialistid nad on. Aga eks nad räägivad Põhja-Korea kohta ise sama juttu.
Mulle meenutas P’yŏngyang Minskit, kus olin paar aastat elanud – tänavad on hästi laiad, ehitised suured ja betoonist, busse ja autosid väga palju ei sõida, kuna neid pole lihtsalt. Inimesed on nagu masstoodang, ühesugustes sinistes ja pruunides riietes, mis istuvad seljas väga halvasti, ja keegi ei eristu teistest. Kohalikud pidasid seda väga loomulikuks. Eks aega enne Kim Il-sungi režiimi mäletataksegi üldjuhul väga uduselt.
Tema kõige suurema ja kuulsama kuju juures Mansudae mäel käimine on aga suur rituaal. Paar nädalat enne meie reisi avati seal ka Kim Jong-ili monument. Mansudae külastamiseks soovitatigi lips ette panna. Kõik, kohalikud ja külalised, seisavad seal reas, keegi räägib midagi, siis kõik kummardavad ja viivad lilli!
Palju kajastatudsõjaväeparaadile meid välismaalastena ei lastud
Sealsamas Kim Il-sungi väljakul, kus sõjaväeparaad toimus, õnnestus mul aga ehk esimese välismaalasena rulluisutada! Niipea kui nägin linnas rulluiskudel lapsi, tahtsin rulluisufanaatikuna enda CV-sse saada rulluisukogemuse sellel paljutähenduslikul väljakul. Võttis paar päeva aega, et saada giidid nõusse, siis andsid nad alla ja lubasid mul uisud rentida. Suurim jalanumber oli seal küll 39, kuid valu tuli välja kannatada. Märksa raskem oli aga Mister Kimil, kes ei tohtinud ju mind üksinda jätta ning pidi samuti uisud alla panema. Eks ta püüdis mul sabas püsida, aga viisaka külalisena ei hakanud talle ka seda peavalu tekitama, et üht rattateed pidi ära oma teed lähen. Oleks saanud küll.
Ilutulestikku vaatamas kiirteel
Grammofonist lasti ülistuskõnesid ja ilutulestik oli päris vägev, kuid kogu situatsioon toolidega kiirteel tundus koomiline. Seal sai aga natuke kohalikku toitu ja kohalik õlu on muide väga odav ja hea. Koerasuppi ma küll vaid maitsesin, oli nagu lambaliha, aga mõttetegevus seda süüa ei lubanud.
Piiril rääkisüks kindral väga süüdistavalt betoonmüürist, mille Lõuna-Korea on väidetavalt kahe riigi vahele ehitanud. Muidu tunnevad nad aga lõunanaabritele kaasa, kuna viimased on siiani ameeriklaste poolt okupeeritud. Väljaütlemistes töötavad nad väga selle nimel, et ükskord ikkagi ühineda. Kui küsisime, kuidas nad näevad imperialistliku ja rahvademokraatliku režiimi ühendamist, öeldi, et võib-olla alguses suure autonoomiana, natuke piire avades, et külas saaks käia, ja siis järjest tihedamini. Üsna huvitav teema, kuna neil pole isegi kehtivat rahulepet.
Korra viidi meid ühte piirkonnakeskusse, kus välismaalased polnud väidetavalt varem käinud. Tee oli taas sada meetrit lai ja 150 km jooksul sõitis meile ehk paar sõidukit vastu. Alguses mõtlesin, et see on militaarselt strateegiline objekt, mingi maandumisrada, aga kui juba üle 100 km sõitnud olime, küsisin Miss Kimilt. Ta vastas, et jaa, see on noorsoo poolt 2000. aastate alguses käsitsi ehitatud tee.
Toona olnud nälgpraegusest oluliselt suurem ja sellest sai nende lootuse tee. Kõlab nii absurdselt, miks raskel ajal peab sellist asja tegema. Samas oli see briljantne viis inimeste fookust mujale juhtida, selmet oodata, et noorsugu mässama ja revolutsiooni tegema hakkab. Sa annad hoopis mingi idee neile – mida laiema tee sa ehitad, seda suurem on lootus paremale tulevikule, rohkem autosid ... Üks näide propagandast jälle, kus inimeste juhtimiseks pole alati tugevaim vahend see, mida sa ütled, vaid hoopis, mida sa ei ütle.
Internetti Põhja-Koreas ju pole, eksisteerib vaid vahel toimiv riiklik intranet. Samuti puudub ligipääs välismeediale ja inimesed elavad täielikult riigi tekitatud mullis, mida nad, tundub tõesti, et usuvadki. Mõtlevad inimesed seavad kindlasti midagi küsimuse alla, aga kergem on elada infoga, mida antakse.
Tekkiski jälle filosoofilisem küsimus, kas inimesed on seal õnnetumad kui meie siin nõukogude ajal. Julgen arvata, et mingil määral ehk õnnelikumadki, kuna meil oli Soome televisiooni ja muude vahendite kaudu suurem ülevaade, mis välismaailmas toimub, mida meil ei ole. Loomulikult on Põhja-Koreas ka dissidente, keda režiim väga ahistab, aga tundub et suur osa inimestest on juhitavad olevused, kes palju rohkemat ei oskagi tahta.
Näljapiirkondi meile muidugi ei näidatud, mis muidugi ei tähenda, et nälga seal riigis ei ole. Selle teema on läänemaailma meedia natuke ka üles puhunud, kuna ma ei usu, et Põhja-Korea erineks selles osas väga teistest vaestest riikidest.
Kuna meile nende režiim ei meeldi, näitamegi igale sellise riigi puudusele palju tugevamalt kui demokraatlikumate riikide näljanädadele.
Sealsepropaganda jõul hakkasin teistmoodi nägema ka meie riiklikku kommunikatsiooni. Või Ameerika, või Euroopa oma. Kui näed Põhja-Korea ekstreemsusega, kui võimas võib propaganda olla, paned seda ka väiksemal moel tähele – missuguste väärtuste ja poliitikate eest seisab kas või meie valitsus ja kas seda võib ainuõigeks tõeks pidada.
Korea sõjaski viiekümnendatel ei võidelnud ju Põhja- ja Lõuna-korea, vaid Nõukogude Liit, Hiina ja USA mõjuvõimu pärast poolsaarel. Põhja-Korea kangelased sõjamuuseumides on ameeriklaste vastu suuri tegusid korda saatnud.
Hotellis nägime vahepeal muide BBC-d, kus kõneldi USA-s kangelaseks tunnistatud ameeriklasest, kes pidas sõja ajal mitu nädalat söömata-joomata vastu. Põhja-Korea räägib oma kangelastest sama – raske öelda, kellele suurem sümpaatia kuuluma peaks. Pigem ehk kohalikele, kes võitlesid oma maa nimel ja oma pere kaitseks? Nõukogude Liidust ja Venemaast ei räägi nad seega hästi, samamoodi Hiinast, kuna kõik on tahtnud Põhja-Koreas oma mõjuvõimu kehtestada.
Sealne ideoloogia ei ole ka ametlikult kommunism, nagu arvatakse, vaid Kim Il-sungi väljatöötatud juche.
Ma olen käinudvõi elanud mitmes diktatuuririigis
Eksijad on pidanud kirjutama avaliku vabanduskirja ja viima selle koos lilledega monumendi juurde. Sellest tehakse omakorda pilt ja pannakse lehte – keegi sai nii uskumatu asjaga hakkama, et viskas meie liidri pildiga ajalehe ära. Mis neist ajalehtedest siis saab, ei tea.
Propaganda tipuks jäi meile metroo ehitamise muuseum, kus millegipärast ei tohtinud pilti teha, aga kus me ei suutnud lõpuks enam naerupahvakaid tagasi hoida. Seletati, et enamiku asjadest on leiutanud Kim Il-sung, lampidest kuni mingite agregaatideni. Neile on oma liider aga kõik ja kui kogu aeg on öeldud, et liider leiutas seda ja tegi teist, siis nii ongi.
Kui Kim Jong-il suri, ringles internetis palju videoid teatraalselt nutvatest inimestest ja parastati, et see on näitlemine.
Ma usun nüüd, et paljud nutsidki siiralt. Mu vanaema on öelnud, et eestlaste seaski poetati pisaraid, kui Stalin ja Brežnev surid … See käib paratamatult isikukultuse juurde.
Eesti lugejatele tahan lõpetuseks öelda, et reis Põhja-Koreasse on väga hariv ja avardab silmaringi väga paljudes asjades – nii selles, kui jõulised on propaganda ja infopuudus, kui ka selles, kuidas meie võimendame siin paljut vastupropagandaga üle. Tõde pole muidugi keskel, aga ikkagi kusagil vahepeal.
Reisijuht
Loomulikult Ameerika vaatega, aga suhteliselt faktirohkeks giidiks Põhja-Koreas on Chris Springeri kirjutatud “Pyongyang: the hidden history of the North Korean capital”.
Kui selgus, et autor elab Tallinnas, sain lausa temalt endalt lisa küsida, sealhulgas seda, kas raamat võetakse piiril ära.
Ta arvas, et võidakse võtta, või vähemalt pole see tunnustatud teos, sest faktid ei ühti “ametlikega”.
Kui reisil seda bussis lugesin, tuli Miss Kim ükskord raamatut uurima. Vaatasin teda siis seda lugemas ja jälgisin, kuidas ta nägu järjest enam ära vajub, ning 20 minuti pärast tagasi andes ütles ta selle kohta “very bad book”. Kindlasti raporteeris ka hiljem kusagile, kuna nagunii kadus ta igal õhtul oma tuppa “paberitööd tegema”. Selgitasin talle, tahtmata solvata, et selline on lihtsalt välismaal tehtav propaganda ja selleks ma siia tulingi, “et tõde teada saada”. Siis ta natuke avanes, aga ikkagi nägin, kui raske oli tal seda lugeda.
