Monte Rosa traavers jääb Šveitsi ja Itaalia piirile. „Alustasime enda teekonda Zermatti linnast, mis on Šveitsis tõenäoliselt üks suurimad sihtkohti, kuhu igal aastal mäehuvilisi kokku tuleb,“ rääkis Kristjan.

Kokku oli marsruudil, mille Kristjan 13-liikmelise grupi kooseisus läbis, võimalik vallutada 16 mäetippu ja enim tippe, mis grupi kõige kangemad liikmed vallutasid, oli 13. „Tippude erinev arv tulenes inimestel sellest, et päevade vahel toimusid köietiimide vahel ümberjagunemised. Need tulenesid sellest, et need, kes soovisid minna mingil päeval lühemale või pikemale marsruudile, jagunesid vastavalt,“ selgitas Kristjan.

„Mina ise sain kokku 11 mäetippu, kuna viimasel kahel päeval olid kaks tippu, mis mulle eriti huvi ei pakkunud – Vincent Pyramid ja Zumsteinspitze,“ sõnas alpinist. „Monte Rosa kõrval asub ka üks väga tuntud mägi nimega Matterhorn, mille osa meie grupiliikmeid vallutas mõned päevad peale Spagetituuri lõppu,“ lisas ta.

Väljakutsed nii füüsilisel kui ka vaimsel tasandil

Kristjani sõnul oli tegu raske reisiga ja igale grupiliikmele olid väljakutseks erinevad asjad. „Mõnele meist valmistas raskust jääronimine, mõnele meist kõrged ja avatud kaljuservad ja mõnele reisi jooksul saadud külmetus,“ loetles Kristjan.

Tegu oli raske reisiga, kus väljakutseid oli piisavalt.

Iseenda jaoks nimetas ta kõige raskemaks hetkeks kolmanda päeva hommikut, kus peale kahte päeva, millest mõlemad tähendasid kaheksa kuni kümme tundi pidevat liikumist, tuli ette võtta kõige raskem osa reisist.

„Tegu oli Lyskammi traaversiga, mille läbimine oleks Kaarli ehk ühe meie grupijuhi pidanud meil võtma 14–15 tundi,“ rääkis Kristjan. „Kuna sellel ja ka eelnevatel öödel ei saanud piisavalt magada ja ka eelnevate päevade pidev andmine oli oma jälje jätnud, siis oli hommikul vaimselt üpris raske silmitsi seista sellega, et tuleb üks seni raskeim päev,“ lisas ta.

Lyskammile tõustes puhus mäel 60 km/h läbiv tuul ja Kristjani grupp nägi enda ees mitmeid teisi gruppe loobumas ning tagasi pöördumas. „Lõpuks traaversile jõudes saime õnneks häid uudiseid ka, lumeolud olid head ja päeva lõpuks kulus meil kogu traaversi tegemisele ainult seitse kuni kaheksa tundi ning olime esimene grupp, kes tol päeval hütti jõudis. See oli väga teretulnud üllatus,“ märkis Kristjan.

Pärast alustamis tuli igal juhul lõpuni pingutada

Kristjani jaoks oli üllatav, kui raske retkega tegemist oli. „Minnes teadsin, et tegu ei saa kindlasti olema kerge reisiga ja kindlasti nõuab see korralikku pingutust, aga esimese päeva lõpuks oli enamus grupist juba väsinud,“ nentis ta. „Samuti oli reisil omajagu ka vaimseid lahinguid, kuna järk-järgult hakkas meie grupis inimesi haigeks jääma.“

Reisi lõpuks oli 13-pealisest pundist kaheksa inimest haigeks jäänud, kellest üks tuli 40-kraadise palavikuga viimasest hütist kopteriga alla viia. „Mina olin õnneks nende seas, kes suutsid reisi lõpuni terved püsida,“ sõnas Kristjan.

Reisi lõpuks oli 13-pealisest pundist kaheksa inimest haigeks jäänud.

Vaimselt tegi retke raskemaks ka asjaolu, et Monte Rosa traaversit läbides oli alla ainult kaks teed – traaversi algusest või lõpust. „Seega tähendas haigeks jäämine seda, et pead end sellegipoolest lõpuni ära suruma ja kiiret pääseteed ei ole.“

Hea füüsiline ettevalmistus on ülioluline

Taoline mägiretk nõuab osalejatelt korralikku füüsilist ettevalmistust ja oskusi alpinismitehnikas ja kõigil grupiliikmetel oli eelnev enam kui 4000 meetri kõrgusel ronimise kogemus.

„Füüsiline ettevalmistus oli kindlasti omajagu vajalik, kuna päevad olid pikad, üksteise järel ja füüsiliselt nõudlikud,“ rääkis Kristjan. „Isiklikult tegin eelnevalt Eestis seljakotimatkasid ja käisin ka Elamuse korraldatud „Kondimootoril“ Pärnus, kus läbisin jalgsi 70 kilomeetrit,“ märkis ta. „Paljud grupikaaslased olid vahetult enne Spagetituurile tulekut ka mõne teise mäe otsas käinud.“

Retke Monte Rosa traaversile korraldas Elamus Pluss ning Kristjani kõrval võtsid sellest osa grupijuhid Kaarel Kuslap ja Kelli Kuslap, Maili Vilson, Antti Matvere, Carel Kuusk, Dage Särg, Hendrik Eerikson, Kadri-Liis Rehtla-Rell, Maksim Butsenko, Martti Rell, Soren Hejnfelt ja Tairi Kollo.

Retke Monte Rosa traaversile korraldas Elamus Pluss.

Tuleva aasta plaanid on veel lahtised

Seda, milliseid mäetippe Kristjan järgmisel aastal vallutama kavatseb minna, ei osanud ta praegu veel öelda. „Reisi jooksul õppisin seda, et mulle pigem meeldivad tehniliselt keerulisemad mäed ehk ilmselt ka midagi sellist on plaanis ette võtta,“ märkis ta ja lisas, et paar mäge, mille vallutamisele ta mõtleb, on Alpides asuv 3967-meetrine Eiger ja Alpide üks kõrgeimaid tippe, 4478 meetri kõrgune Matterhorn.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena