Citroën Berlingo pole ilmselt just kõige esimene auto, millele sa mõtled, kui ütled „pereauto“. Ootamatul kombel on see siiski ilmselt palju enam pereauto kui nii mõnigi sama nimetust kandev masin: ruumikas, ökonoomne, turvaline ja moodne. Mis sellisega häda Eestimaad vallutada?
Pereauto peab vastama mõningatele väga konkreetsetele tingimustele. Vähemalt minu arvates. No esiteks peab see kindlasti olema ruumikas. Aga see ruumikus ei tähenda, et ta tohiks olla meeletu kütuseõgard. Vaatamata sellele, et (tõeline pere)auto peaks võtma vähe kütust, on suisa kriitiline, et ta oleks kõigele vaatamata vajadusel äkilisema minekuga. Ometigi ei tohiks äkilisem minek olla seotud sellega, et auto ei näi turvaline ning sa tunned ennast justkui rolleri seljas. Ja kui juba erinevaid ideaale paberile visandada, siis miks mitte lisada sinna nimistusse ka cool väljanägemine ning kõikide reisijate seas esilekutsutav wow-efekt. Jube keeruline võrrand, kas pole?
Auto Bassadone poolt minu kasutusse antud 2024. aasta Citroën Berlingo CREW XTR vastas mulle ootamatult täiesti muretult kõikidele eelpool nimetatud nõudmistele. Täitsa ausalt. Igale kui viimasele.
Juba autot kätte saades teatasid minu kaasreisilised Johan (3) ja Aksel (5), et nii lahedat autot pole nemad veel oma silmaga näinud, ning nõudsid kiiremas korras turvatoolide autosse paigutamist, et sõit võiks alata. Tunnistan siinkohal üles, et minu kasutusse antud Berlingo nägi cool välja ka minu arvates. Kindlasti mängis selles oma osa asjaolu, et tegemist oli usutavasti Berlingode peenima versiooniga CREW XTR, mis pereautoks justkui loodud – suur pagasiruum, mõnusad istmed ning kõik moodsad sõiduabilised, mida ühelt ideaalselt autolt võiks oodata. Ma tahaksin kindlasti rõhutada, et loomulikult sobiks auto ka näiteks taksoks või üldse inimeste vedamiseks – tegelikult oleks ammu aeg teatavatest Berlingosid ümbritsevatest stigmadest lahti lasta.
Ma ei tea, kas põhjuseks on Berlingo ajalugu pigem populaarse tarbesõidukina (väljakutse: loe kokku, mitut Berlingot päeva jooksul näed!) või miski muu, aga ühtegi asja pole ette heita ka auto ökonoomsusele. Läbitud 800 km jooksul sain keskmiseks kütusekuluks muljetavaldavad 5,2 liitrit saja kilomeetri kohta, mis tegi terve reisi kogukuluks kütusele napid 40 liitrit. Ning ei – tegemist ei olnud ainult maanteel stabiilselt kulgemisega, vaid ka linnasõidud ning seiklemine kõrvalteedel käisid sinna hulka.
Ka moodsad juhiabisüsteemid on Berlingol täiesti olemas – alates kiirusehoidjast ja märgituvastusest ning lõpetades allakirjutanu jaoks eluliselt olulise Apple CarPlay funktsiooniga. Või Android Autoga – sõltuvalt, mis mees oled. Ja kui juhiabisüsteemidest jääb väheks, kaunistab Berlingo katust panoraamkatus. Aga mitte selline suur klaasist lapakas, vaid stiilne mitmeosaline disainielement, mis muudab auto justkui veelgi avaramaks. Praktilist poolt esindavad näiteks väikesed lauad esiistmete küljes – imeline ajaviide lastele – ja reisijate juures olevad liuguruksed, mis teevad autosse välja- ja sisseronimise väiksematele reisijatele parajaks seikluseks, andes samal ajal ka mõnusa muretuse tunde, kui oled parkinud kitsamale parkimiskohale.
Ja kuidas sellega sõita oli? Hea ja turvaline! Vaatamata suhteliselt suurele kõrgusele püsib auto kenasti teel, vajadusel kiirendab asjalikult ning mahub kenasti igale poole. Ainult et kraami mahutab pagasiruum rohkem kui ilmselt mitu tavalist sõiduautot kokku.
Kui jääb mulje, et tegemist on ideaalse autoga, siis tegelikult oleks Citroënile üks väikene etteheide ka. Nimelt võiks Berlingo salongi kostev maanteemüra olla natukene valjem. Siis ei kuuleks pidevalt tagaistmelt tüütut küsimust: „Kas me oleme juba kohal?“ Sest, mehed, andke veits aega sõita ka, kasvate suuremaks, saate ise ka aru, et hea autoga ongi hea sõita.
