Maasturite maastur ehk Kuidas Jeep Wrangler mu südame võitis

Ma ei ole kunagi olnud suur autohuviline. Auto on minu jaoks alati olnud praktiline vahend, mitte stiilielement ega staatuse sümbol. Seetõttu ei tekita masinad minus tavaliselt ka erilist elevust. Kui sain aga teada, et saan nädalavahetuseks kasutada Jeep Wrangleri, vajus mul kõigepealt suu lahti ja siis venis naeratus kõrvuni.

Jeep Wrangler on ikooniline sõiduk, mille ajalugu ulatub tagasi teise maailmasõja aegadesse. Algne Jeep oli sõjaväe sõiduk, mida kasutati laialdaselt tänu selle vastupidavusele ja mitmekülgsusele. Pärast sõda muutus Jeep tsiviilkasutuseks kohandatuna populaarseks ja on jäänud üheks maastikusõidukite sümboliks. Nüüd anti see ikooniline sõiduk nädalavahetuseks minu kätte ja võin juba etteruttavalt öelda, et kogemus oli võimas!

Esimesed muljed

Kui uudise teada sain, pidin esimese asjana kiirelt Google’isse sisse lööma mudeli nime, et näha, millisest masinast üldse räägitakse, sest nimi üksi ei öelnud mulle väga palju. Kui ekraanilt hiiglaslikud maasturid vastu vaatasid, mõtlesin, et küllap ajas keegi midagi sassi. Aga ei ajanud. Jõudsin Auto Bassadonesse kohale ja seal näidatigi mulle kätte pistikhübriid Jeep Wrangler – maasturite maastur, auto, mis silmanähtavalt igatseb linnatänavatelt loodusesse.

Istusin – ei tegelikult ikkagi ronisin – siis autosse, kus sai kohe selgeks, et masina sisemus ja välimus kõlavad suurepäraselt kokku. Salong on luksuslik, kuid annab siiski mõista, et tegemist on tõsise sõidukiga, mis sind ükskõik millistes oludes edasi viib. Kõige paremini andis sellest märku hulk nuppe, mille funktsioonist mina täpselt aru ei saanud, aga teadjad kinnitasid, et mõnes olukorras on need hädavajalikud. Muidugi ei jäänud märkamata ka lahtivõetav katus ja raam, mis ilusaid ilmasid ja keerulisi sõidutingimusi ootasid.

Keskkonsoolilt vaatas aga vastu paraja suurusega ekraan ja selge ning intuitiivne menüü meedia, GPS-i ja muu vajaliku juhtimiseks. Rõõmustas veel see, et ekraan oli küll puutetundlik, aga olemas olid ka päris nupud. Viimasel ajal on uuemate autode puhul olnud kombeks kõikidest nuppudest loobuda ja asendada need ekraaniga, mis tähendab, et kui tahta sõidu ajal raadiojaama vahetada või salongi temperatuuri muuta, peab tähelepanu ekraanile suunama. Nuppudega on seda kõike hulga lihtsam teha.

Hoopis uus kogemus

Nupud selged ja iste paika sätitud, võis sõit alata. Esimene väljakutse oli Auto Bassadone parklast väljumine. Juba saabudes panin tähele, et ülemäära palju ruumi seal just ei olnud, mistõttu olin sõitma asudes pisut närvis. Kui aga liikuma sain, olin väga positiivselt üllatunud.

Olen maasturiomanikelt tihti kuulnud, et kõrge ja suure auto vaateväli on parem ning ülevaade teest oluliselt etem. Varem ma seda väga ei uskunud, kuid Wrangleri roolis avanes mulle vaade, millest nüüd oma isiklikus väikses Golfis istudes tõesti puudust tunnen. See kõrgem vaatepunkt muutis manööverdamise suhteliselt lihtsaks, nii et muretsemiseks ei olnudki üldse põhjust. Loomulikult aitasid kaasa ka tagurduskaamera ja andurid, mis lähenevate ohtude eest hoiatasid.

Tänavatele jõudes ei suutnud ma naeratamist lõpetada. Kujutasin ette, kuidas oleks ennast kõrvalt vaadata: vaevu 160 cm pikk neiukene sellise masina roolis. Tundsin ennast igal juhul nagu teede valitseja.

Lendleva kergusega nii linnas kui maal

Teel püsis Wrangler hästi ja sõites tundsin end turvaliselt ja kindlalt. Kuigi Wrangler on ehitatud maastikul liikumiseks, on see ka linnas sõitmiseks üllatavalt mugav. Linna vahel sõitsin ringi elektri jõul, mis tähendas, et sõit oli vaikne ja mõnus. Väiksematel tänavatel tundus isegi, et ehmatasin mõnd jalakäijat, kui hiirvaikselt nii suure masinaga tema selja taha ilmusin. Küll aga peab tunnistama, et parkimine võib auto suuruse tõttu mõnikord väljakutseks osutuda. Siiski, kõrge istumisasend annab liiklusest hea ülevaate ja muudab manööverdamise lihtsamaks.

Pärast linnatänavate avastamist suundusin oma uue parima sõbraga maanteele, kus elekter välja lülitus ja mootor tõeliselt kõlada võis. Ja peab ütlema, et kuulda oli seda tõesti hästi. Maanteemüra ja tuul kostsid salongi küll päris hästi, aga minu meelest andis see müra sellise auto puhul sõidukogemusele ainult juurde. Pealegi oli helisüsteem autos nii võimas, et midagi peale tümpsuva muusika niikuinii kuulda ei olnudki.

Eriti võimas tunne oli aga siis, kui jäin autoga suurema vihma ja äikese kätte. Kõlaritest hakkas just õigel ajal mängima Muse’i lugu „Supermassive Black Hole“, ümberringi sähvis äike ja väike mina oma suure autoga kimasin põldude vahel. Siis tundsin küll, et olen looduse jõududega üks, ja soovisin, et see sõit ei lõppeks iial.

Kuna ma ei ole kahjuks kogenud maastikul sõitja, siis ei õnnestunud mul anda Wranglerile võimalust oma tõelist palet näidata. Rohkem ja vähem korras metsa- ja kruusateedel sõitsin küll, kuid päris off-road-kogemust mul siiski ei ole. Nii palju saan aga öelda, et on ikka vaks vahet, kas sõita männijuurikaid täis teel madala sedaaniga või kõige uhkema maasturiga.

Kokkuvõttes võib öelda, et Jeep Wrangler ei ole lihtsalt auto – see on elustiil. Selle roolis olles tunnen end seiklushimulise ja vaba inimesena, kes on valmis vallutama nii linnatänavaid kui ka metsikuid maastikke. Kui mul oleks võimalus, ostaksin selle auto kohe, sest see ühendab kõik, mida ühelt sõidukilt ootan – praktilisuse, mugavuse ja tõelise sõidurõõmu.