Lapsed! Aeg on vallutada Saaremaa

Olgu algatuseks kohe ära öeldud, et kui sinu peres on lapsed, kes pole kunagi Saaremaal käinud, saad sa neid juba ainuüksi Saaremaale minemise lubadusega päris pikalt ära osta ja väga hästi käituvatena hoida. Saaremaale tuleb minna ju praamiga, mis on justkui reis välismaale. Seal tuleb ööbida, sest kes siis laste arvates nii kaugele ikka ainult päevaks läheb. Ja no kuna tegemist on saarega, mis on kaugel ja kus tuleb ööbida, siis ilmselgelt on seal hoopis põnevam, kui mandril.

Umbes sellistel teemade ümber keerlesid minu elus paar nädalat enne seda, kui oma vahvad kaasautorid Aksli ja Johani Auto Bassadone käest saadud tuliuude Citroen Berlingosse pakkisin ja suuna kõikide unistuste saarele sättisin. On oluline ära märkida, et on hästi tähtis, et sul oleks istumise all hea auto – teadupärast on Saaremaa suvel enam, kui populaarne, mis tähendab omakorda seda, et liiklus sinna ja seal on võrdlemisi tihe ning tuleb ainult abiks, kui sinu auto on turvaline ja mugav. Seda meie kasutuses olev Citroen kahtlemata oli ja võisin tunda ennast nii roolis vägagi turvaliselt. Esiteks seetõttu, et auto on suur ja mahukas, mis tagas selle, et liikumine maanteel oli sujuv ja mõnus, teises seetõttu, et uue auto tuhin hoidis muidu omavahel pahatihti igavusest kraaklevatel Akslil ja Johanil fookuse hoopistükkis auto avastamisel, mitte omavahel jagelemisel. Ja et teel olles tühjast kõhust tingitud tujutsemisi ei oleks, käisime enne teele asumist läbi Selverist, kust head ja paremat kaasa ostsime.

Kaamel Kalle, ninakaru Elli ja teised tegelased Saaremaa loomaaias

Kas sina teadsid, et Saaremaal asub loomaaed? Mina ka ei teadnud. Akslist ja Johanist rääkimata. Aga ometigi nii on. Mõneti ootamatu sünnilooga loomaaias on avastamist küll absoluutselt kõigile, seda ma võin kohe ette öelda ja lubada. Loomaaia sünnilugu viib meid tagasi Covidi aega, kus perenaine Mirge koos oma kaaslasega otsustas, et aeg on oma eksootiliste loomade kogu näidata ka laiemale ilmarahvale, lõi päevatööle käega ning otsustas hoopiski avada loomaia.

Ma ei taha ühte loomaaeda teisest või kolmandast siinkohal ettepoole tõsta ja paremana näidata, aga Saaremaa Zoo teeb eriliseks selle suurus. Täpsemini kompaktsus. See on täpselt nii väikene, et 3 ja 5-aastane reisumees suutsid selle läbida omal jalal, aga täpselt piisavalt suur, et mahutada ära sellised loomad, keda sa suure tõenäosusega pole ise kunagi näinudki, lastest rääkimata: kaamel, ninakarud, suured ja väikesed papakoid, mitu erinevat sorti kilpkonnasid, leemurid, pisikesed maromosetid ja kes kõik veel. Ja loomulikult kohustuslikud jänesed, keda paitada saab. Kui sul eriti hästi õnneks läheb, õnnestub sul ehk endaga kaasa kaubelda ka Mirge ise, kes sulle oma valdustest lühiülevaate teeb, aga kui ei, siis ka omal käel avastamist on seal täpselt nii mitmeks tunniks, et väikesed ei jõua täiesti ära väsida ning käik jääb meelde meeldiva külastusena, mitte võitlusena väikeste vingukottidega.

Kõige vahvam mälestus: täiskasvanule loomade nimed, mis kõik erakordselt leidlikud, Akslile jänesed, Johanile võimalus kaamlipoiss Kallet kallistada.

WOW-efektiga keskus

WOW keskust ette kujutada proovides võid sa teha umbes nii: lapsed panevad uksest sisse saades kohe ajama ja sina, alguses justkui eksinuna, hakkad arglikult uurima, mis seal üldse teha oleks. Ja paar tundi hiljem otsivad lapsed taga sind, kes sa juba tont teab, mitmendat korda proovid läbida VR-prillidega mõnda mängu või toksid jalaga palle aja peale seinas asuvatesse aukudesse, et oma eelmine rekord ületada.

WOW keskuses on seega tegemist kõigile – ükskõik, kui naiivselt see ka kõlab. Sõida valgusega juhitavate autodega võidu, hüppa batuutitel, kihuta autosimulaatoril, proovi ennast ümbritseda elusuuruses seebimulliga, vänta filmi vaatamiseks ratast või tunne ennast suures rattas kui hamster ning vaata, kui kiiresti sa kukkumata suudad ratta sees joosta.

Kõik need tegevused me ka läbi proovisime ning kui jätta kõrvale asjaolu, et meil vedas meeletult asjaoluga, et sattusime keskusesse ajal, mil seal oli minimaalselt rahvast, mis tagas meile personali jäägitu tähelepanu, julgustaks kõiki sealt läbi astuma suvalisel ajahetkel. Kuuma ilmaga on tegemist mõnusa ja aktiivseid tegevusi täis jaheda majaga ning jahedama ilma puhul saavad lapsed oma energiat seal maandada siseruumides. Win-win, nagu öeldakse.

Kõige vahvam mälestus: lastele interaktiivne batuudimäng, kus hüpates tuli lõhkuda ekraanil klotse. Täiskasvanule suur ratas, mis tuli oma raskusega liikuma saada ilma, et ise kukuksid.

Saaremaa söögiasutusi tuleb kiita lastesõbralikkuse eest

Olgu – nad ju tegelikult vist teadsid, et me oleme tulemas, aga ega nad siis selle pärast mängutubasid ei ehitanud. Sest igas kohas, kus me söömas käisime oli ees ootamas mängutuba. Meie reisi teise päeva lõunasöögikohas – Saaremaa Veskis, isegi eraldi mängumaja keset hoovi.

Oma esimese päeva linnas tõmbasime kokku söögikohas nimega Chameleon. Sinna soovitaks eriti minna, kui reisiseltskonna igal liikmel on väga spetsiifiline söögisoov, sest seal on menüüs kõike – burgerist sushini ja kõike, mis sinna vahele mahub. Toit oli maitsev ning tänu mängutoale olid juba õige peatselt kõigil allameetrimeestel uued sõbrad leitud ning täiskasvanud inimeste ainukeseks ülesandeks jäi vahepeal tuletada meelde söömise olulisust.

„Ma käisin kolm korda saunas ja sõin 12 pannkooki!“

Sörwe Spa on tuliuus koht ja ka minu jaoks isiklikult uudis, sest ma pole sellest varem ei kuulnud, ega seal ka peatunud. Kuressaarest mõnekümneminutilise sõidu kaugusel asuv spaakompleks koosneb mitmest erinevast majast, kus igaühes suurem või väiksem korter. Võrreldes tavalise hotellilahendusega on see selles osas muidugi etem, et sa saad olla täiesti iseseisev – asjaolu, mis eriti oluline, kui reisid lastega. Meie kasutuses oli suuremat sorti hiiglasliku terrassiga korter, kus Aksel ja Johan okupeerisid kohe endale vastavalt varasemale saladiilile eraldi toa ja seejärel hakkasid nõudma lubatud spaakülastust.

Ma pean lihtsalt ütlema, et maailmas ei ole olemas paremat lasteväsitajat, kui seda on sauna ja basseinide kombinatsioon. Napilt sajameetrise kõndmise kaugusel meie toa uksest oligi spaa, kus ootasid meid ees kolm sauna (leilisaun, aurusaun ja sanaarium) ja kaks basseini. Absoluutse tõe huvides olgu öeldud, et klassikalist lastebasseini seal pole, aga mullivannis said vähemalt minu reisikaaslased tunde möllata. Ja saunades meeldis neile ka, sest.. noh, aitäh vanaema Ina eeskuju näitamast.

Ja kui juba sauna ja basseini kombinatsioon väsitab ära täiskasvanu, mis siis veel lastest rääkida. Pärast kiiret sulpsatust ka veel ühte välibasseini olid artikli kaasautorid Aksel ja Johan oma voodites, andes mulle võimaluse veel enne uinumist poole silmaga kaasa elada eesti jalgpallikoondise järjekordsele krahhile, et hommikul uue hooga alustada.

Uue hooga me hommikul ka alustasime, sest ees ootas järjekordne päev täis erinevaid põnevaid tegevusi ja uusi seiklusi. Et vastu pidada sõi Aksel ära 12 pannkooki (faktiliselt tõestatav) ning Johan natukene vähem, ühe saia šokolaadikreemiga ning juba oligi meie Citroeni nina keeratud vaid viie kilomeetri kaugusel asuva Teeääre talli poole, kus ees ootas meid Liisi. Liisi oli tore – juba esimeste sekunditega suutis ta eos likvideerida kõik lapsevanemlikud mured, mis seotud suurte loomade ja väikeste lastega ning kui hobune Runnuga tutvus sõlmitud, polnudki teha muud, kui talle selga istuda ning elus esimest korda proovida, mis tunne on päriselt ise hobusega sõita. Kõigile neile, kes ei taha hobuse selga istuda, siis ärge muretsege – Liisil on tegelikult ka vanker, millega ta kõiki soovijaid sõidutab. Lugejatele palus ta ainult südamele panna – helistage igaks juhuks kindlasti ette!

Helistage siis ette ja broneerige endale aeg Runnu selga või tema järgi kaarikusse. Porgandi võite ka kaasa võtta, sest Runnu on jube maiasmokk ja vana kavalpea, ning tahab teinekord pisut motiveerimist. Aga porgandi või pai eest on ta küll nõus kõike tegema.

Kuressaaret saab avastada ka vändates

Enne veel, kui mandrile tagasi sätime, on meil kolm kohtumist kokku lepitud. Neist esimene Kuressaare lossihoovis oleva hiiglasliku mänguväljakuga. Mänguväljakutest midagi kirjutada on alati raske, sest vähemalt minu kogemusest on nendega nii, et mänguväljakule kas tasub minna või siis mitte. See on justkui selline lapsevanemate omavaheline salakeel – „Tasub? No tasub küll.“. Lossihoovis asuv mänguväljak käib kindlasti sinna kategooriasse, kuhu tasub minna. Lisaks rohketele atraktsioonidele ning suurele hoovialale on seal ka ülipraktiliselt kohe kõrval tualettruumid ja vahvad künkad, mida avastada. Oma võlu lisab ka lossihoovi minek – üle puidust silla. Seega kui kaugele ei viitsi sõita, siis Kuressaare keskel ootab üks igavesti vahva suur mänguväljak kõiki huvilisi.

Kui aga tahad hoopiski natukene rohkem linna avastada, siis mine kõnni lossist mõnedsajad meetrid edasi mere poole, kus sind ootamas CityGo velokardid. Mis on velokart? Loomulikult vändatav kardimoodi toode, mida sealne peremees sulle lahkesti laenutab, et saaksid kasvõi terve perega viiekesi koos ühe kardi peal linna avastada. Viimane pidi ka olema päris populaarne lahendus – renditakse viiekohaline sõiduk ning paari tunni jooksul vändatakse Kuressaare risti-põiki läbi. Kui aga lapsed tahavad niisama kimada, siis laenutuspunkti juures on sõitmiseks sobilikku pinda küllaga ning lisaks ootab huvilisi ees ka batuut ja jäätisekiosk.

„Me siin arutasime, et võiksime veel midagi teha.“

Täpselt sellise lause ütles mulle loo kaasautor Aksel, kui auto Asva Viikingiküla poole seadsime. Eks vist osati minu süü ka, et ma polnud poistele öelnud, et enne praami on veel võimalus korraks kehastuda viikingiks.

Asva Viikingiküla on oma tänases vormis avatud esimest suve – suur peamaja, seikluspargid lastele ja täiskasvanutele, ajastutruud toidud ning põnevad töötoad ja just nagu spetsiaalselt kõikidele poistele mõeldes – igal pool mõõgad ja kiivrid. Meid vastu võtnud peremees (või peaviiking?) Kajar tutvustas meile videote abil oma Viikingiküla idee juuri ning kogu seda lugu kuulates ja vaadates tabasin ennast mõttelt, et tegelikult on Eestis meeletult palju inimesi, kes teevad midagi nii hingega, et kohe kadedaks teeb. Ja nende hulka kuulub kindlasti ka Kajar.

Viikingikülas on lastel lisaks lõputule ringijooksmisele ning teoreetilise vaenlasega võitlemiseks harjutamisele võimalik tutvuda ka miniloomaaiaga, ronida viikingiteteemalisel seiklusrajal, aga näiteks õppida ka maitsetaimedest, mida kasutati aastasadu tagasi. Täiskasvanud võivad samal ajal lasta hea maitsta toidul, mis tõepoolest autentne ning piiluda küla muuseumisektsiooni – ikka selleks, et saada veelgi paremini aru, kust me tuleme ja kuhu läheme. Mina, olles tutvunud muuseumis tuhandeid aastaid vanade odrateragega sain näiteks teada, et kui me kiiremas korras ennast ei liiguta, siis kohe kindlasti ei lähe me selle praami peale, millega olime planeerinud mandrile tagasi sõita. Suure kurvastusega jätsime viikingitega hüvasti ning sõidsime moodsa aja ratsuga sadama poole.

Selleks korraks oli Saaremaa avastatud, aga muljetamist on meil veel ka nädalaid hiljem. Ja Aksli presentatsioon tema reisist võeti lasteaias ka suurepäraselt vastu. Ju siis vallutas Saaremaa rohkem minu lapsed, kui nemad Saaremaa.