50 kilomeetrit mööda Põhja-Eesti matkaradu, metsi, randu ja merd

Teadsime juba ülikooliaasta alguses ette, et kevadel tuleb TLÜ kehakultuuri ja rekreatsioonikorralduse tudengitel ühiselt pikem matk ette võtta. Nii me siis kargel juunikuu hommikul kõik koos Aegviidust minema hakkasimegi – matkakotid suuremad kui me ise, aga vaim valmis.

Pärast mõningaid rõõmuga läbi kepsutatud kilomeetreid tegime esimese – ja nagu hiljem selgus – ainsa poepeatuse, kus end kolme päeva toiduvaruga kindlustada. Loomulikult sai sellega kindlustatud ka poole suurem jalavaev ja turjakoormus, aga pole hullu, sööma ju peab. Nii me siis sidusime viineripakid nööridega koti külge ja marssisime edasi.

Esimesel õhtul väsinult puhkepaika jõudes sain üsna kiirelt aru: olin küll nutikalt koti kergeid asju täis pakkinud, ent eestimaisel suveõhtul hakkab õhukeste hilpudega jube kiirelt hirmus külm. Mis seal ikka – kursakaaslaste kotte omajagu kergendades sain minagi lõpuks soojad riided selga. Esimene matkaõhtu tervitas meid õnneks imeilusa Koitjärve ääres, kus väsinud jalad viivuks õhtuse lõkkesumina ees olulisuse kaotasid.

Teine päev meile aga armu ei andnud. Kaardilugemine usaldati meeltesegaduses kellelegi, kes tegi seda vist elus esimest korda, seega saime tubli tiiruga – kellegi eramaale tungides ja läbi suvalise võsa murdes – lõpuks kuidagi õigele rajale tagasi. Loomulikult oli vahepeal paduvihm meid kätte saanud ja rabamaastikul vajus nii mõnigi põlvini laukasse. Õnneks ainult põlvini – keegi meist sinna siiski maha ei jäänud. Küll aga ei olnud läbimärjad sporditossud enam usaldusväärsed matkajalanõud ja need tuli asendada paar numbrit suuremate rannaplätudega.

Pärast lõunat olime kõik juba matkast vist üle väsinud. Igatahes sai telefon taskust välja tõmmatud, suvised laulud peale pandud ja sammud hakkasid iseenesest muusika rütmis kandma – matka parima meelelahutaja tiitli võtsin igatahes egoistlikult endale.

Kuidagi jõudsime me peatuspaika aga seegi õhtu, kastsime Tsitre rannas varbad vette ja imetlesime virgemate matkalistega vaatetornis loojangut. Oli, mis ta oli, aga matk oli tehtud: 50 kilomeetrit selja taga ja Põhja-Eesti loodus üksipulgi läbi kammitud. Ees ootas veel ainult viimane ponnistus – süstamatk.

Endalegi märkamatult olin eelmisel päeval õppejõu ees kiidelnud, et minu suvekodu jääb siit rannast vaid mõne kilomeetri kaugusele. „Näe, see punase katusega maja vist,“ näitasin veel üle meresopi paistvate majade poole. See aga mulle saatuslikuks saigi – järgmisel hommikul teatas õppejõud, et tavapärase marsruudi asemel teeme süstamatka hoopis minu suvilasse. Ega ma olnud kuni randumiseni kindel, et see punane katus päriselt minu suvila oli. Õnneks niisuguse häbiga universum mind siiski tol päeval õnnistada ei soovinud ning olin kogemata tõesti trobikonna matkalisi täiesti õigesse kohta juhatanud. Nii, minu suvekodu hoovis pisut ringi tuulanuna, oligi matk, üsnagi kodustes tingimustes, lõpule jõudnud.

Kuigi päris ilma takistusteta see matk ei möödunud, sain ma õige pea aru, et tegelikult oli see kolmepäevane ettevõtmine kogu ülikooli peale üks vingemaid seiklusi. Siit ka loo moraal: kui kõrval on õiged matkasellid, ei ole ükski rännak liiga pikk ega sihtpunkt liiga kaugel.