15.05.2024, 06:00
Ida-Virust leiab loodusaardeid, mida mujal Eestis ei näe
Paadimatk Alutaguse matkaklubiga struugadel. Jaama küla.
FOTO: Sven Zacek
Eesti noorimas, Alutaguse rahvuspargis võib ühe päevaga vallutada kriivad, oosid, struugad, buunid ja mõhnad. Kas kõlab põnevalt? Ida-Virumaa loodus ongi väga põnev.
Ajakirjanikku ja loodusgiidi Mikko Virtat köidab Alutagusel Vasknarva piirkond ning väikesed külad Narva jõe ääres. „See on eksootiline ja teistmoodi Eesti, mida mujalt ei leia,“ kinnitab soomlane, kes on kirjutanud Eesti loodusest raamatu „Luontoretkelle Viroon“.
Narva jõe äärsed külad meenutavad oma ilmelt vanausuliste külasid Peipsi ääres. Sealne loodus on aga täiesti ainulaadne. Kui ennevanasti liikus Narva jõgi kaarega, siis umbes kuus tuhat aastat tagasi leidis sirgema tee mereni ja maha jäid vanad jõesängid. Nii on Vasknarva ja Karoli külade vahele kujunenud struugade ehk vanajõgede ja lopsakate luhtadega maastik.
Vahetult saab seda jälgida Alutaguse matkaklubi (www.matkaklubi.ee) korraldatud kummiparveseiklusel. Eriti magus aeg on kevad ja suve algus, kui roostikus keeb elu ning talvine haudvaikus on asendunud rõkkava laulupeoga. Matkal kuuleb muu hulgas sellest, et kunagi oli ka siin kandis viies aastaaeg nagu Soomaal.
„Näiteks 1924. aastal oli Peipsi järv terve aasta üle kallaste ja ujutas Eesti territooriumil üle 360 ruutkilomeetrit,“ teab Alutaguse matkaklubi juht Ingrid Kuligina. Viies aastaaeg kadus, kui ehitati neli buuni ehk muulide kompleks. Piisab, kui minna Vasknarva kloostri taha asuva muuli lõppu ja juba tekib tunne, justkui oleks sattunud maailma lõppu, taamal paistmas vaid Venemaa.
Soomaastikul ilmutavad end luited
Alutaguse rahvuspargi suurim aare on aga kriivad ehk Eesti ainsad mandriluited. Sisemaised liivaluited, mida on harjutud nägema kõrbes, ilmutavad end soomaastikel, jäädes inimeste käiguteedest enamasti kõrvale.
Kõige esinduslikumad on kriivad Agusalu soostikus ja Imatu soojärve ümbruses, kus kõrged, kitsad ja männikuga kaetud liivaseljandikud vahelduvad järsult väikeste soosiiludega. Vesisel maastikul matkates on kriiva nagu sild, mille otsa ronides jalgu puhata ning ümbritsevaid soovaateid nautida.
Kriivad vormiti viimase jääaja lõpus, kui siin laius külm kõrb, ja kujundajaks oli tuul, mis setteid kuhjas. Erinevalt näiteks oosidest, mille võhik võib kriivadega vabalt segi ajada ja mis on moodustunud liustikualuste sulamisvete transporditud setetest.
Alutagusel asub Eesti üks kõrgemaid oose – Iisaku oos –, mille kõrgeim tipp on Tärivere mägi. Sellel 94 meetri kõrgusel mäel asub omakorda 28 meetri kõrgune vaatetorn. „Tornis saab aru, et see on tõesti väheasustatud, rohke loodusega piirkond, kus on nii sood, rabad, metsad kui ka järved. Et Ida-Virumaa on ka looduse, mitte ainult tööstuse maakond,“ tõdeb Ingrid Kuligina.
Veel mõni aasta tagasi teati, et Ida-Viru kõrgeim looduslik tipp asub samuti Tärivere mäe otsas. Tänu uuele mõõdistamisele ja geograafide tähelepanelikkusele seati siiski õiglus jalule. Ida-Viru tippude tipp paikneb hoopis Uljaste oosil, kus kulgeb ka maaliste järvevaadetega matkarada.
Nõnda nagu oosid, kujunes mandrijää sulamisel Kurtna mõhnastik. See on Eesti suurima järvede tihedusega maastik, kuhu on pikitud ligi nelikümmend järve. Ka mõhnastik pakub looduses liikujale vaheldusrikast reljeefi ja Alutaguse tervisespordikeskuses (www.alutaguse.com) Pannjärvel asub ka üks piirkonna hinnatumaid kettagolfiradu. Kurtna matkarajal tärkab aga korilase instinkt – võimalus koguda järvi, sest see läbib tervelt ühtteist veesilma.
Põhjamaise džungli vääriline
Kurtnaga on võrdselt tuntud Kotka ja Selisoo matkarajad, mis viivad seiklema rappa ning sohu. Seevastu Poruni matkarada on teenimatult varju jäänud, kuigi seal avaneb võimalus kogeda, mida tähendab põlismets. Mets, mis sünnib ja sureb ilma inimese sekkumiseta. Matkarada sai hiljuti uued purded, sillad ja kaks lõkkekohta, millest üks jääb Poruni ning teine Narva jõe äärde. Sinilillede õitsemise aegu sealne metsaalune lausa sinetab, luues toreda värvikontrasti sammaldunud puutüvedele.
Samasugune vau-efekt tekib Valaste matkarajal – ka pangaaluses klindimetsas saavad puud kasvada täiesti vabalt. Tänu erilistele kasvutingimustele – niiskusele ja varjule – kohtab seal lopsakust, mis ei ole ühele põhjamaisele metsale sugugi omane.
Kuigi Valaste matkarada on lühike – poolteist kilomeetrit –, ei ole seda võimalik läbi joosta. Sest pangametsas ja rannas kulgevatele meetritele tuleb juurde liita 55 meetrit laskumist ning sama palju tõusu. Matkaraja äärde jääb ka Eesti kõrgeim, Valaste juga.
Kõrgel klindipealsel ja mere ääres lookleb veel Saka klindimõisa matkarada. Saka mõisa (www.saka.ee) kodulehelt leiab tasuta audiorännaku, et kuulda lähemalt nii erilisest paekaldast kui ka taastatud mõisakompleksi väärikast ajaloost. Sealsamas saab ronida endisesse piirivalvetorni, kust paistavad pankrannik, meri ja hea ilmaga ka Tütarsaared.
Kontrast: tehismäed ja pikimad liivarannad
Uue perspektiivi Ida-Virumaale annavad ka siinsed tehismäed. Inimtekkeliste mägede kiirkursuse saab mugavalt läbida Jõhvi külje all Tammiku aherainemäel, sest sinna pääseb üles ja alla treppi mööda. Platool seisjat rabab terav kontrast – vaade iidsetele tammedele, tööstuspärandi haardesse jäänud looduslikule pühapaigale.
Kui pühapaigad on kestnud palju inimpõlvi, siis tehismägesid pole tõenäoliselt enam kauaks – need võetakse riburada taaskasutusse. Ka Püssi tuhamägi, mille tipus lehvib Eesti lipp, on võetud kasuliku maavarana arvele. Ikka selleks, et põllumehed saaksid sealset tuhka väetisena kasutada.
Praegu tõmbab Eesti ainus tuhamägi ligi ronijaid ja sealt avanev päikesetõus lööb pahviks. Päikese looja saatmiseks sobivad see-eest aherainemäed kaevandusmuuseumi kõrval – seal korraldab Alutaguse matkaklubi lausa päikeseloojangumatka.
Loomulikult ei pea Ida-Virumaal ainult ringi rahmeldama. Samal reisil saab kokku panna nii looduselamuse kui ka rannapuhkuse. Narva-Jõesuus jagub uhkelt ruumi kõikidele päikesekummardajatele. Armastatud kuurortlinna rannariba on ühtlaselt peene liivaga ja avaldab muljet nii laiuse kui ka pikkusega, milleks on mõõdetud täpselt 9,5 kilomeetrit.
Peipsi põhjarannikult leiab aga Eesti pikima liivaranna, mis siugleb katkematu ahelana Kauksist Vasknarvani. Supelrannal on pikkust tervelt 32 kilomeetrit. Mida üks suvitaja võiks selle teadmisega pihta hakata? Seda, et kui kõige populaarsem Kauksi rand on kuumadel suvepäevadel ülerahvastatud, võib rahuliku südamega edasi Vasknarva poole põrutada – privaatne paigake on igal juhul tagatud.
Tule ja avasta Ida-Virumaa loodusaardeid!
Ideid ja rohkem informatsiooni Ida-Virumaa avastamiseks leiab www.idaviru.ee
