Avastamist väärt Konrad Mäe lemmikpaigad Pariisis
(4)
Maalikunstnik Konrad Mägi (1878-1925) viibis Pariisis esmalt 1907. aasta sügisest 1908. aasta hiliskevadeni ning uuesti 1910. aasta lõpust kuni 1912. kevadeni. Koos temaga elasid samal ajal Pariisis ka mitmed teised Eesti kunstnikud, kes otsisid inspiratsiooni, aga ka läbilööki. Kunstielu pulbitses, kuid mitmed paigad olid kunstnike jaoks eriliselt olulised.
La Ruche
2 Pass. de Dantzig
La Ruche ehk tõlkes Mesipuu oli maja, kus 20. sajandi alguses elas väga palju kuulsaid kunstnikke. Aegade jooksul leidsid siin lühema või pikema elupaiga kümned autorid, teiste seas ka Amedeo Modigliani, Fernand Léger, Max Jacob, Diego Rivera, Tsuguharu Foujita, Marc Chagall ja teised. Eestist tulid siia näiteks Jaan Koort, Nikolai Triik, Aleksander Tassa, aga ka Konrad Mägi.
Pariisis olles kirjutab ta: „Ma elan siin kunstnike koloonias. Tuba on nii niiske, et võib suisa kala püüda. Selles koloonias (st ühes majas) elab ligi 200 kunstnikku. Suuremalt jaolt on rahvas nälgas, ja muidugi osalen minagi selles [nälgimises] ja muidugi mitte vähem, vaid suisa rohkemgi kui teised. /.../ Kuid need inimesed (meie kõik) usuvad siiski helgesse tulevikku.“
Maja on ümmargune ja sel on kolm korrust. Kuna maja oli mõeldud kunstnikele, oli La Ruche valgusküllane, kuid akende rohkus tõi majja ka külma: halvasti tihendatud, raamis logisevad klaasid lasid läbi tuult ja rõskust.
La Ruche kihas elust. „Ateljeedes olid boheemlased üle kogu maailma,“ kirjutab Chagall oma mälestustes. „Kui venelaste ateljeedes nuuksus solvatud modell, kõlasid Itaalia stuudiotes laulud ja kitarrihelid, juutide omades aga vaidlused.“ Üks kunstnik armastas oma vanade sõprade köökidesse tungida ning sealt toidujääke otsida. Ta kandis üht ja sama värvidega määritud jakki ega vahetanud seda kunagi − raha ei huvitanud, sest seda lihtsalt ei olnud. Seetõttu oli nälgimine kohati kohutav.
Eestlaste rakukeses söödi väga palju valget saia, peale määriti rasvast pate de foie’d. Aeg-ajalt tehti suppi, lihast oli kättesaadav vaid hobuseliha, mida söödi biifsteegina või läätsedega, sinna juurde makarone, lehtsalatit, hapukapsast. Sageli oli mitu päeva järjest toiduks heeringas, pähklid ja odav punane vein. Ainsa desserdina mainitakse õunakompotte. Vaevalt poole aastaga kasvas Mägi nälg Pariisis maohaiguseks, mis jäi teda painama vähemalt pooleks aastaks, kuid võimalik, et ka pikemalt.
La Ruche on maailma kunstiajaloos siiamaani mütoloogiline paik, mis pakkus esimest tugipunkti paljudele Pariisi saabunud autoritele, samuti võimalust omavahel suhelda. Eestlased viimasest väga kinni ei hakanud – suheldi ikkagi peamiselt omavahel. Kuna ei saabunud ka läbilööki rahvusvahelises kunstimaailmas, lahkuti mõne aasta pärast veidi pettunult nii Mesipuust kui Pariisist.
Café d’Harcourt
6 Rue de Lota
Pariisis hakkas Konrad Mägi esimest korda innukamalt kohvikutes käima. Tema armastus kange kohvi, istumise, sigareti tõmbamise ja jutuajamise ning melu vastu oli sedavõrd suur, et väidetavalt tõi just tema eesti keelde sõna „kohvik“.
Pariis oli 20. sajandi alguses kohvikute linn. Kunstnikele tähendas kohvik võimalust kohtuda uute inimestega, vahetada ideid. Café d’Harcourt’i tulid loengute vaheajal lähedalasuva Sorbonne’i ülikooli tudengid, aga ka paljud kunstnikud käisid siin. Saksa kunstniku Max Pechsteini mälestustest selgub, et just siin tutvus ta vene pagulastega, kes lahkusid kodumaalt 1905. aasta revolutsiooni järel. „Need sellid ei meeldi mulle,“ kirjutab ta 1908. aasta jaanuaris. „Nad võivad su surnuks rääkida ja võid endale ette kujutada, et ma tõesti ei viitsi vaielda kogu aeg kunstiliste vaadete üle, eriti kuna need tüübid on keskpärasel värvipoe tasandil ja kohutavalt oma töödest sisse võetud.“
Friedebert Tuglas meenutab, kuidas ta istus kord Konrad Mägiga Café d’Harcourt’is. La Ruche’ist oli vaja minna üle nelja kilomeetri, et siia jõuda, kuid selle peaaegu tunniajase palverännaku võtsid eestlased tihti ette. „Mägi maitses malagat, vaatles prantsuse naisi ja nuusutas Pariisi õhku ning leidis kõik kokku jumaliku olevat,“ kirjutab Tuglas.
La Rotonde
105 Boulevard du Montparnasse
Vähe on kohvikuid, mis oleks maailma kunstiajalukku jätnud sellise jälje. Siin käisid sageli Pablo Picasso, Diego Rivera, Ilja Ehrenburg, Amedeo Modigliani. siin istusid ja mängisid malet ka Lenin ning Trotski, ja kusagil seal nende vahel oli ka eestlaste rühm, teiste seas Konrad Mägi.
Kohvikupidaja (endine lihunik) soovis kunstnikke ligi meelitada, tema arvates mõjus nende kohalolu ärile hästi isegi siis, kui nad pidevalt võlgu jäid ja nii andis ta kunstnikele sööki võla peale. Kunstnik võis istuda tundide kaupa vaid ühe kohviga ning kui mõni murdis saiast nuki, pööras omanik pea kõrvale ega hakanud raha küsima.
Eestlased olid siin olnud ühed esimestest („Rotonde oli õieti eestlaste avastatud,“ väidab kunagi hiljem skulptor Jaan Koorti lesk). Nad ei söönud siin küll kunagi − kuigi hinnad olid odavad, oli see kõik ikkagi liiga kallis −, kuid tulid kohvi võtma. Eestlaste kohalkäimine muutus nii pidevaks, et kui omanik kinnitas pidevalt lahtiunustatava ukse kohale eri keeltes silti „Palun sulge uks!“, oli lause eestikeelne variant tähtsuselt viies.
Ühe maalikunstniku abikaasa kirjeldas La Rotonde’i küll kui „räpast haisvat kohta, kus on põrandal saepuru ja igas lauas istub ebameeldiv karakter“, kuid ühes romaanis lastakse Modigliani tegelaskujul öelda: „Kes kasvõi üks kord, kasvõi üheks päevaks, on oma jala sellesse kohvikusse tõstnud, see on igaveseks nakatunud pisikuga, mida meie, maalikunstnikud, nimetame „Montparnasse’i katkuks“. See pole süüfilis või mõni muu säärane haigus − seda märkate isegi −, vaid veel palju hullem: ravimatu nakkuslik igatsus selle koha järele, mis tundub hetkel üks kõige huvitavamaid kogu maailmas.“
Pariis on Tallinnast vaid 3-tunnise otselennu kaugusel. Kohale lennutavad airBaltic ja Transavia (lennud algavad alates 4. aprillist)
