Vaata, missugused armsad kitsed ja suuresilmsed jaanalinnud on Lätis Nornieki farmis

Ei teagi, keda kõigepealt paitama joosta, kas neid nunnusid kitsekesi, eemal ootavaid suuresilmseid jaanalinde või hoopis seda kõige armsamat karjakoera, kes meid endaga mängima kutsub? Oleme oma Põhja-Läti ringreisil jõudnud Kuldīga külje all asuvasse Nornieki jaanalinnufarmi.

Kuldīgast vaid 22 kilomeetri kaugusel asuvas Läti suurimas Nornieki jaanalinnufarmis võtab meid vastu karjakoer Joko, kes kõigi saabujatega tutvust teeb ja meid, kes me igas suunas metsa, aasa, kitsede, jaanalindude ning WC poole liikuda üritame, sõbralikult tiireldes koos üritab hoida. Ilmselt ongi nii, et Joko ei karjata Nornieki farmis ainult kitsi, vaid ka külalisi, keda farmi populaarsuse kasvades siin üha rohkem käib.

Kui Joko on meie kahest emast ja kahest lapsest koosneva seltskonna üle vaadanud ning jaanalinnuaediku poole teele suunanud, jõuab meid tervitama rõõmsas tujus pererahvas. „Meie jaanalinnud kõiguvad pidevalt uudishimu ja hirmu vahel! Ja et te nende kaunite suurte silmade pärast liiga elevusse ei satuks, pean ütlema, et silmad on neil suuremad kui ajud,“ muigab peremees Pēteris Gobzemis. Ta räägib, et farm sai alguse juhuslikult märgatud võimalusest, millest kasvas välja Läti esimene jaanalinnutalu. „Hiljem lisandusid jaanalindudele ka kitsed ja tekkis idee restorani jaoks.“

Läti esimene jaanalinnufarm

Maailma suurimad ja raskemad linnud on väga erilised. Ja nagu selgub, ei vaja nad Aafrika kliimat – pererahva sõnul meeldib neile ka Läti talv väga hästi.

Meiega suhtlevad nad aga ettevaatlikult ja selgub, et jaanalinnu tohutu suurus on petlik, nad on tegelikult üpris pelglikud. Omanikku tuntakse ja tema võib neil isegi kaela silitada, kuid külalisi vaadatakse kahtlustavalt. Muidugi kui neile rohutuusti pakkuda, on linnud väga sõbralikud.

„Kõik algas nii, et 12 aastat tagasi kohtusin ühel perekonnaüritusel oma nõbu Guntisega, kes rääkis mulle, et plaanib minna vaatama, kuidas jaanalinde kasvatatakse. Läksin temaga kaasa ja järgmise kevade1. aprillil tõimegi esimesed jaanalinnud Nornieki,“ räägib Pēteris. Ta lisab, et esimene suvi möödus koos jaanalindudega pererahva jaoks üsna lõbusalt: „Kõik sugulased ja sõbrad tahtsid mu imelikke linde näha, nii et laupäevad ja pühapäevad möödusid ekskursioone juhatades. Sain aru, et sellises jalutusstiilis asjad siin üldse ei edene ja tuleb midagi konkreetset teha. Hakkasime siis päriselt jaanalindude kasvatamisega tegelema ja ametlikult külalisi vastu võtma.“

Oleme jaanalindude juurde jõudes veidi ärevil ja pelgame, et nad võivad pisut näksata, kui neile aediku äärest kitkutud rohukõrsi pakume. Aga siis saame aru, et kui kätt õigesti hoida, võib nendele suurtele lindudele päris julgelt värskeid ampse jagada. Joko on muidugi kaasas ja jälgib tähelepanelikult, kuidas me jaanalindudega suhtleme.

Peremees räägib, et huvist ja hobist on nüüdseks saanud tõsine ettevõtmine ning viimastel aastatel on kõik kiiresti arenenud – on isas- ja emaslinde, nad paarituvad, munevad, need kogutakse ja asetatakse inkubaatorisse, siis kooruvad tibud, kasvavad ja mingil hetkel jõuavad restorani.

Kõige sõbralikumad kitsed

Neljakümne hektari suurune talu nõuab pidevat niitmist ja see võtab palju aega. Pēteris jutustab, et seetõttu otsustati tuua tallu kitsed, kelle peamine ülesanne oligi ümbrust harida. „Esimesed kitsed olid murupügamisel head abilised, aga eks nad närisid ära ka väiksemad põõsad.“

Joko karjatabki meid juba kitsede majakese poole, ja oi, kui palju neid sõrgade ja sarvedega tegelasi on! Kitsed hüppavad oma aedikust välja ja kepsutavad ümber talu. Nii pehmed, nii sõbralikud, kipuvad sülle, tahavad suhelda – ilmselgelt nad naudivad oma uhkes kitsemajas külaliste vastuvõtmist! Lapsed kallistavad ükshaaval loomakesi ja tundub, et siit ei liigu me niipea.

Milline see kitsekeste elu siin farmis ka on? „Õnnelik! Äratus koos päikesetõusuga, nauding uduhetkest, hommikusöök. Päevitamine, värske veega ergutamine ...“ Pole viga tõesti. Peremees räägib, et algselt võtsid nad tallu muru närima kaks lihakitse, sest ei tahtnud lüpsmisega tegeleda. „Kitsed elasid ja paljunesid, kuni saime aru, et nad närivad hoolega mitte ainult rohtu ja põõsaid, vaid ka lilli ning elektrijuhtmeid ... Kitsed on meil Saksamaalt ja Inglismaalt. Tuleb tunnistada, et tipptõugu kitse ostmine on kallis, aga neid paaritatakse siin kohalike kitsedega ja tulevikueesmärgiks on saada kõik pruunipealised ja lontkõrvad!“

Need pruunipealised lontkõrvalised talled ongi eriti armsad, kepsutavad järel ega taha meid kuidagi enda kitsemajast välja lasta. Aga need, kes oma majast liiga kaugele kipuvad, juhatab Joko sõbralikult, ent kindlameelselt teiste juurde tagasi. „Meie karjakoer Joko liitus taluga poolteist aastat tagasi, sest igal suurel talul peab olema koer! Kuigi oli plaanis, et Joko aitaks eelkõige kitsi karjatada, mida ta aeg-ajalt ka teeb, on ka lihtsalt Joko kohalolu suur rõõm nii meile kui ka külalistele. Oleme koerasõbralik koht, seega tulevad külastajad sageli ka koos oma neljajalgsete sõpradega ja siis on Joko kõige õnnelikumad päevad!“

Hõrgud ampsud

Restoran Strauss un Kaza sai alguse sellest, et farmi külalised hakkasid huvi tundma, kus lähedal süüa saab. „Selge, me oleme metsa keskel ja sellist võimalust pole. Alustasime suppide valmistamisega lõkke ääres, kuid nüüd oleme juba kasvanud pererestoraniks, kuhu inimesed sõidavad kohale päris kaugelt.“

Joko saadab meid truult restorani Strauss un Kaza välialale ja jääb meie jalge ette pikutama. Nii hoolitsevat saatjat polegi meil selle Läti seikluse jooksul veel olnud. Väga hoolitsev on muidugi ka restorani meeskond – personal võtab siin külaliste jaoks aega, räägitakse farmist, ilmast, toidust ja lobisetakse niisama. Hubane keskkond, maitsvad road ja huvitavad vestlused panevad end väga oodatuna tundma. Ja nii nagu esimese roana saabunud carpaccio, on kõik restorani kohalikust toorainest valmistatud toidud imehead. „Kasutame restoranis nii enda kasvatatud toorainet kui ka naabertalude saadusi ja loodame, et meie roogades peegeldub hoolikalt valitud koostisosade maitse.“ Naudime oma lõunat ja kinnitame, et just nii see on.

Rumba buss

Kuna farm asub otse Kuldīga külje all, jäädes sellest vaid paarikümne kilomeetri kaugusele, on meie selle päeva järgmiseks eesmärgiks tutvuda Kuldīga linnaga. Ajalooline vanalinn on täis kauneid hooneid, kitsaid tänavaid ja võluvaid kohvikuid. Jalutame raekoja platsile, kus raekoja ees joob teed Kuldīga linna kõige armastatum härrasmees. See on skulptuur näitleja Ēvalds Valtersist, kes sündis ja kasvas Kuldīgas ning elas lõpuks saja-aastaseks.

Just selle kuju juurest väljub Rumba buss, mis viib tutvumisringkäigule Venta jõe kaldal asuva ajaloolise Kuldīga linnaga. Tegemist on lahtise elektribussiga, mille juhi Inga Trumsiņa jutustused Kuldīgast tekitavad tunde, et elad justkui ise seda kõike, mis aegade jooksul ajaloolises linnas juhtunud on, uuesti läbi. „Kuldīga on minu kodulinn ja giiditöö on minu südameasi. Praegu paistab nii, et olen ainus giid Lätis, kes juhib ise bussi ja viib samal ajal ka ekskursioone läbi.“

Valime endale parima vaatega istekohad, läbime bussiga vaikselt Kuldīga vanalinna, lehvitame möödujatele, ja kui buss suundub Venta jõe poole, uurime Ingalt, kuidas ta selle töö peale sattus. „Giid olen olnud juba 20 aastat, aga minu ümber maailma tiirutamine sai pandeemiaga punkti. Tahtsin olla rohkem siin, oma linnas, ja mõtlesin, et miks mitte teha siin ekskursioone just elektribussiga. Ma jumaldan ekskursante, kellel on hea huumorimeel, siis tekib kohe hea kontakt ja neile on meeldiv meie Kuldīga elust ning elanikest rääkida. Arvan, et Kuldīga suurim väärtus ongi just selle sõbralikud elanikud, kes mõtlevad ka kodukonna peale. Näiteks lõid siinsed inimesed avaliku ravimtaimeaia, nad riputavad suvel üles lillepotte ja täidavad tänavad värskete küpsetiste lõhnaga ning naeratavad ja lehvitavad Rumba bussi reisijatele.“

Saame Ingalt teada, et Kuldīga on üks vanemaid linnu Lätis, kuuleme keskaegsete hoonete lugusid, imetleme kaunist vanalinna ja suuri parke ning siis sõidame üle kuulsa Kuldīga silla teisele poole jõge. Tegemist on ühe pikema telliskivisillaga Euroopas, mille all asub maaliline Venta juga, mida peetakse laiuse poolest Euroopa suurimaks.

Palume Ingal rääkida ühe levinud legendi Kuldīga kohta ja siin see on: „Tuhat aastat tagasi hulkusid Läänemere ääres rootslased, taanlased ja kuralased, ehitasid laevu ja pidasid sõdu. Kolm sõna kõlas neile ühtemoodi ja tähendasid sama asja. Esimene neist on „laiva“, teine on „maja“ ja kolmas on „kulda“. Kui kuralased ehitasid Venta jõe vasakule kaldale oma puidust kindluse, ütlesid nad ka selle kohta Kuulda. Üks kaupmees kirjutas reisiraamatus: „Kuralaste linna nimi on Kuulda, nende keeles tähendab see kulda, kuid neil on ainult merevaiku!“ Kaupmehe märkuse põhjal teame linna esimest nime, kuid hertsog Jakobi valitsemisajal nimetati linna Goldingeniks. Linna on erinevatel sajanditel nimetatud erinevalt, kuid Kuldīga on alati olnud Kuldne Linn.“

Riverside

Üks koht, mis meile Rumba bussiga ringi sõites silma jääb, on linna vastaskaldal paiknev kauni vaatega valgusküllane kohvik Riverside. See tundub just niisuguse paigana, kust nautida vaadet Venta jõele ja telliskivisillale. Ja muidugi mitte niisama, vaid koos siidise kohvi ning mõnusa einega. Kuna ilm on palav, tellime seekord rohkem kergeid roogi, ja mida kõike nad värskete köögiviljadega teha ei oska! Teenindus on kohvikus esmaklassiline ja kohviku mahlakas burger sai meie seltskonna noormehe Läti reisi lemmikroaks.

Nüüd, kui Rumba bussiga on Kuldīga linnast ülevaade saadud, on aeg tutvuda linnaga eriti põneval viisil – mööda jõge jalutades. Selle kohta, kuidas me kalamehepüksid jalga tõmbasime ja linnaga mööda jõepõhja jalutades tutvusime, loe SIIT!