Mai alguses olid Julia ja tema 58-aastane ema Svetlana naasmas Minskist koju Tallinnasse. See oli tavaline bussireis, millel oli kaks ümberistumist, Leedus ja Lätis. Vedajaks oli ettevõte Ecolines. Naistel oli kaasas kaks kohvrit. Minskis aitas esimese bussi juht asjad pagasiruumi laadida. „Kõik oli viisakas ja kultuurne,“ märgib Julia, „Leetu jõudsime ilma igasuguste seiklusteta.“

Järgmine transport hilines ja pärast tund aega kestnud ootamist saabus lõpuks kahekorruseline buss. Julia ütleb, et ta kiirustas kohvritega kohe pagasiruumi poole ja küsis bussijuhilt, kuhu need paigutada, et need ei segaks teisi reisijaid. Julia meenutab, et üks juhtidest küsis seejärel tema rahalise seisu kohta. „Ma ei ole vaene. Mul on töö, kõik on hästi. Ma arvasin, et ta teeb nalja,“ ütleb Julia. Järgnes teine juht, kes hakkas kohvritele silte kleepima. „Tal oli sigaret suus ja suits puhus mulle näkku.“ Julial oli juba algusest peale autojuhi ülbitsemise pärast piinlik, kuid ta ei öelnud midagi.