PUHKUS LEEDUS | 4. osa: Kas sina tead, mida tähendab kaunastika?

Mis seostub eestlastele esimesena Kaunasega? Muidugi Žalgiris ja korvpall. Kahjuks sattusime meie Leedu suuruselt teise linna päeval, mil Baltimaade uhkeimas sisehallis palli ei põrgatatud. Õnneks pole spordimäng ainus, mis siin endasse haarab. Kõik on fantastika! Või nagu ütleb Kaunase enda loosung ... kaunastika!

Kui on midagi, mis ei ole Kaunasesse jõudes kuidagi fantastika, on see ilm. Taevas keerab oma kraane muudkui tugevama surve peale, ent vihmavarje meil pole ja jala otsas plärtsub suveplätu. Õnneks seda mõnusamalt kohe restorani Višta Puode soe ja kodune vanaema Eleonora kanahautis maitseb. Ka ei ole meil ju tingimata kuskile kiiret, nii et mõnuleme aknaäärses lauas ja jõllitame, kuidas kohalikud väljas saju eest põgenevad. Peagi liitub meiega giid, nii et enne veel, kui kannale ja varbale valu anname, kuuleme juba lauas lühikokkuvõtet ja põnevamaid detaile Kaunase ajaloost.

Lõpuks jalutuskäigule asudes on sadu, nagu tellitud, järele jäänud. Lookleme ühelt tänavalt teisele ning imetleme Kaunase elavat ja mitmekesist linnapilti, kus kohtuvad erinevad ajastud ja stiilid. Üks hetk teatab giid elevusega, et viib meid nüüd vaatama Kaunase uhkeid pilvelõhkujaid.

Peagi saame aru, miks see teda ennast samal ajal sedavõrd muigama ajab. Nimelt vaatame nüüd tõtt kahe viiekorruselise majaga. Neid, omal ajal kõige kõrgemaid, funktsionalismist ja Bauhausi liikumisest inspireeritud ehitisi peetakse modernismi meistriteosteks. Kaunase modernismis on palju rõhku pandud valgusele, ümaratele nurkadele, rõdudele ja akendele, aga lisatud on ka rahvuslikke motiive, puunikerdusi.

Jalutuskäigu edenedes mõistan, et imetabase arhitektuuri, mille pärast üksi tasub juba Kaunast avastama sõita, jõepromenaadi, kuulsa lossi, vanalinna ja 37 kiriku (just nimelt, Kaunas on väga religioosne linn) kõrval paistab linn eriliselt silma oma tänavakunsti poolest.

Eriti muljetavaldav on hiiglaslik, kogu hoone ulatuses tehtud seinamaal piipu popsutavast vanamehest. Kui aga jalutame sisse kunstnik Vytenis Jakase loodud hoovigaleriisse, on meil lausa tükk tegu, et giidiga sammu pidada. Tunnen end nagu laps kommipoes. Tahaks pikemalt peatuda iga suurteose juures. Ja neid on sinna kogunenud omajagu, üks pilkupüüdvam kui teine.

Giid räägib, et tööd seintel jutustavad siinsete elanike perede lugusid, millest paljud mõistagi väga traagilised, sest piirkond kuulus omal ajal juudi getosse. Jakas ise kolis ühte majakesse siinses sisehoovis rohkem kui kümme aastat tagasi. Ta märkas, et naabrid on omavahel võõraks jäänud, kunagine kogukonnatunne kadunud. Hoovi kasutati hoopis tasuta parkimiseks, samuti oli siia kogunenud palju prügi. Ta otsustas ohjad enda kätte võtta – kogus naabritelt fotosid ja mälestusi nii õnnelikumatest kui ka õnnetumatest aegadest, mida õuel nähtud, ning talletas need kunstitöödena seintele.

Projekt töötas – aegamööda sai kogukond jälle lähedasemaks. Mis puudutab prügiprobleemi, siis sellestki on jagu saadud. Naljatatakse, et eks selle eest seisab hea seinale maalitud hiirekuningas, kes piilub akna vahelt välja ja hoiab külalistel valvsalt silma peal, et nad end korralikult üleval peaksid ja prahti maha ei loobiks.

Kuigi Kaunas on tõesti fantastika (kaunastika!), ootab meid veel täna õhtul tagasilend Eestisse, nii et peame võtma suuna tagasi Vilniusesse. See tähendab, et mitmed päevakavas olnud plaanid, nagu Čiurlionise kunstimuuseumi ja basiilika külastus, jäävad seekord ellu viimata. On siiski üks, millest ma ei ole nõus mingi hinna eest loobuma! Nimelt olen kõik siin oldud päevad rääkinud sõbrannale, et me ei saa koju minna ilma, et me poleks proovinud Leedu menukaimat rahvustoitu – tsepeliine.

Need on põhimõtteliselt nagu kartulipelmeenid, mis on endale nime saanud kuulsa õhusõiduki järgi, mida need kujult meenutavad. Selleks lõpetame Vilniusesse jõudes oma puhkuse vääriliselt – tsepeliine ja kartulipannkooke süües. Oleme end istuma sättinud Grey restorani terrassile lõõskava õhtupäikese kätte, mis pärast Kaunase kohal tujutsenud taevast mõjub eriti õdusalt. Kuidagi ei tahaks veel lahkuda ... Tundub, et keegi kuskilt kõrgemalt võtab meie palveid kuulda, sest lendu lükatakse edasi kõigepealt ühe korra ja siis teist korda veel. Kuid lõpuks on aeg ikkagi teele asuda ...

... et siis varsti tagasi tulla. Jällenägemiseni, Leedu!