PUHKUS LEEDUS | 3. osa: No nii! Kas reisi lõpuks jääme ka oma peadest ilma?

Nagu öeldakse, et pärast vihma tuleb ikka päike, kehtib sama ka reisimise puhul. Kui reisiplaanis kipub midagi viltu minema, ei maksa veel meelt heita. Küll kohe varsti miski korvab selle.

Kell on neli hommikul, kui tiriseb esimene äratuskell. Oleme vaevu jõudnud tööle lülitada oma hotellitoa kapselkohvimasina, kui sõbranna telefon heliseb kurjakuulutavalt. See ei saa head tõotada! Selgubki, et ilm on otsustanud mängida vingerpussi ja meie 95% tõenäosusega toimuma pidanud kuumaõhupallilend jääb siiski ära. Ja kuigi sõit taevalael oli oodatuim osa reisist, hoiab õnneks uneliiv veel silmi poolkinni, nii et pisarate valamise asemel kukume tagasi oma sulgpehmesse hotellivoodisse.

„Võib-olla meil oligi tarvis hoopis välja magada?“ mõtleme, kui end viimasel minutil voodist välja veame ja susside sahinal hommikusöögisaali lohiseme. Hiliseid ärkajaid on veel. Kui nii mõneski hotellis kiputakse teinekord meiesuguseid diskrimineerima, hakates juba pool tundi enne sulgemist vägisi vaagnaid kööki tassima, ei saa õnneks Neringa kohta sama öelda. Siin ootab hiliseid ärkajaid täpselt sama rikkalik valik kui esimesi saabujaid, nii et laseme aga hea maitsta.

Seda, et oleks võinud ehk hommikusöögilauas siiski natuke tagasi hoida, mõistame alles siis, kui oleme jõudnud Trakaisse, Leedu endisesse pealinna. Pärast tunnist autosõitu ja pisikest jalutuskäiku mööda järveäärset tänavat on aeg jälle maha istuda, et enne paadisõitu aega parajaks teha. Ja kui sa juhtud seda tegema Kybynlari restoranis, siis nagu juba nimi reedab, ei ole võimalik, et sa ei proovi legendaarset kibinai’d. See, pehmest muretainast valmistatud hakklihapirukas on karaiimide rahvusroog.

Olgugi et pirukaid pakutakse tõenäoliselt igas riigi pagarikojas ja toidupoes, isegi tanklas, on kahtlemata kõige autentsem neid süüa just Trakais, kus karaiimid Leedus valdavalt elasid. Pirukaid on saada kõikvõimalike lisanditega, soolasest magusani. Ent kui meie tore giid Regina õpetab, et kõige traditsioonilisem kibinai on ikkagi kas lamba- või veiselihast, otsustan proovida just neid. Küpsetiste kõrvale soovitab ta tungivalt võtta puljongit, mida võib süüa lusikaga nagu suppi või juua otse kausist. Just nii pidavat tegema kohalikud ise. Ja nii teeme ka meie.

Peale kuulsate pirukate on Trakais märgata-kogeda veel palju tatari päritolu karaiimidele iseloomulikku. Näiteks on nende pärandiks ka pisikesed, viilkatuse ja kolme tänavapoolse aknaga puumajakesed. Legendi järgi pühendasid karaiimid maja ehitades ühe akna jumalale, teise kuningas Vytautasele ja kolmanda pererahvale endale.

Pirukad söödud, ootab meid paadisõit Galvė järvel. Kaist eemaldudes on ilm soe ja päikseline, ent mida kaugemale järve peale jõuame, seda ähvardavamaks taevas kisub. Juhtumisi räägib giid Regina meile parasjagu legendist, mille järgi nõuab järv igal aastal kaks pead ehk inimohvrit – ühe selleks, et järv saaks talvel jäätuda, ja teise kevadiseks sulaks. Viskame nalja, et küllap meie olemegi need kaks pead ja varsti on talve oodata. Torm kisub aina mäslevamaks küll, mistõttu peame vahepeal jahi seest varju otsima, ent kuna me pole suhkrust, oleme suurema saju lakates juba jälle väljas tagasi, et Trakai ilu endasse ahmida.

Saame ühe jahisõidu ajal näha lossi nii sillerdava päikese käes kui ka müstilises tormivalguses ja see on kahtlemata meeldejäävam sellest, kui kõik möödunuks tõrgeteta. On ju takistused juba hommikust peale meie päevaplaani sisse kirjutatud ja see spontaansus hakkab meile aina rohkem meeldima. Tagasi kaldale jõuame siiski mõlemad ja seda täitsa ühes tükis, nii et trakailased ei pea juulikuu lund ootama jääma.

Pärast järvesõitu on aeg kiigata lõpuks ka Trakai lossi endasse, mille tekkelooga käib samuti kaasas vahva legend. Nimelt olla Leedu suurvürsti Kęstutise abikaasa Biruté olnud rahulolematu, et Vana-Trakais on tema sünnikoha Palangaga võrreldes väga vähe vett. Mees lubas seepeale suursuguselt, et parandab vea ja ehitab lossi keset vett. Tegelikult arvatakse, et ju ikka oli eesmärk hoopis see, et mõnes kohas pea 40 m sügav Galvė järv pakub head kaitset vaenlase eest. Hiljem ehitasid Kęstutis ja poeg Vytautas suurimale järvesaarele veel ühe lossi. Olgu öeldud, et kuigi Vytautas jäigi kroonimata kuningaks, sest kroon ei jõudnud Roomast kunagi kohale, on ta leedukatele endiselt kõige tähtsam inimene ajaloos – justnagu Napoleon prantslastele. Nimi on tänini leedukate seas väga levinud. Küllap võib statistikat uskuda, sest ka minu ainus leedukast meestuttav kannab sama nime.

Lossist naastes kallab juba nagu oavarrest, nii et tatsame tagasi, et otsida sooja ja varju restoranist Apvalaus Stalo. Kostitame end kolmekäigulise õhtusöögiga, kus kõik taldrikule jõudnu moodustab hästi kokku kõlava sümfoonia ning mis maitsemeele poputamise kõrval ei unusta ka silma. Ja kui kõhud mõnusasti täis, on aeg sõita tagasi Vilniusesse.

Olgugi et päev möödus kõike muud kui plaanipäraselt, valdab meid tagasi hotelli jõudes veider rahulolu. Kui ise iga takistuse peale kohemaid meelt ei heida, võib see spontaansus ja plaanide vussiminek isegi meeldima hakata. Pealegi nagu giid Regina meid ikka lohutas – kuumaõhupallilend ongi ilma suhtes väga kapriisne ja temal tuli enda sõitu oodata viis kuud. Ilmselt on see lihtsalt märk, et on vaja tagasi tulla ja Trakai ka taevalaotusest üle vaadata. Ja kui sõit ka siis ära jääks, ei tea, kas enam pettukski, sest maagiline Trakai on ka üksi tagasitulekut väärt. Kui mitte muu, siis ainuüksi juba siinsete kibinai’de pärast.