PUHKUS LEEDUS | 1. osa: Vilniuse hipsterlinnak ja kõhedust tekitav külaskäik Lukiškėse vangla ainsa kinnipeetava juurde

Kuigi me ei paikne Leeduga külg külje kõrval, oleme Balti sõpra võtnud alati kui üht oma naabritest. Elame leedukatele kaasa mis tahes spordi suursündmustel, aga ka maikuisel lauluvõistlusel, sest nad on ju omad. Kas tunneme aga seda maad sama hästi kui enda kodukanti? Ega vist! Parandasime vea ja sõitsime neile külla.

Külastasin Leedut viimati viis aastat tagasi, et kohtuda oma ülikooliaegsete sõbrannadega. Peatuskoht sama, mis seekord – pealinn Vilnius. Kui nüüd sõbrannaga peatänaval asuvas Neringa hotellis ärkame ja linnaekskursioonile suundume, saan aru, et selle lühikese ajaga on siin palju muutunud.

Giid räägib, et eks omajagu vuntsitakse linna praegu ka NATO tippkohtumise ootuses, ent küllap mängib rolli ka ilus soe ja suvine ilm. Päike paneb Vilniuse roheluse – ligi 40% linnast moodustavad siin mets ja pargid – eriliselt elama ning jakk tuleb pealt visata juba meie esimeses peatuskohas, katedraali väljakul. See, et meie ringkäik saab alguse just sealt, on muidugi ka mõnevõrra taotluslik, sest kuuldavasti on see tuntud kogunemiskoht nii kohalike kui ka turistide seas. Seda täiesti ilmselgel põhjusel – peatänava, Gediminase puiestee otsas asuv peakirik on kõigile hõlpsasti üles leitav.

Kahetunnine jalutuskäik viib meid läbi nii vanalinnast kui ka kuulsast Užupise linnaosast. See, Vilniuse vanalinnaga piirnev piirkond, mis tähendab leedu keeles „üle jõe“ või „teisel pool jõge“, meenutab meile omajagu Tallinna Kalamaja. Omal ajal oli see Vilniuse kõige vanem, vaesem ja ohtlikum linnaosa, tänapäeval aga tõeline kunsti- ja boheemlaspesa, kus korterihinnad küündivad ulmelistesse kõrgustesse.

Sellest, et piirkond on hakanud köitma loomeinimesi, annavad rajoonis ringi jalutades tunnistust mitmed kunstilised väljapanekud, mis pole ainult eemalt imetlemiseks. Nii mõnigi neist on omaette atraktsioon. Näiteks saab kiikuda otse Vilnia jõel, aga ka turnida kahe hiiglasliku tooli otsa, et seal üks kohustuslik turistiklõps teha. Muidugi ei jäta meiegi võimalust kasutamata. Kui lõpuks, põlvede värina saatel mitme meetri kõrgusele jõuame ja oma eesmärgi saavutame, teevad seda meie järel riburada pidi mitmed turistid. Eriti ehedalt mõjub aga hoopis kahe kohaliku härra kodune piknik sealsamas jõekaldal. Üks vahvaist einestajaist teeb meie giidiga juttu. Hiljem selgub, et see on kohalik tõlk, kes elab küll oma töödest kenasti ära, aga naudib lihtsalt tänavaelu täiel rinnal. Tõeline elukunstnik selle kõige paremas tähenduses!

Elada siin Vilniuses vist tõesti osatakse! Sellest annavad aimu ka igas pargis, sisehoovis ja tänavanurgal kerkivad lavad ning paremalt ja vasakult kostuvad heliproovid. Selgub, et õhtul toimub Kultuuriöö – ühepäevane festival, mis hoiab muuseumid varajaste hommikutundideni avatuna ning tõotab siin ja seal nurgal korraldatavate kontsertide, etenduste, kinoseansside ning kunstiinstallatsioonidega linnatänavad kultuurinautlejaid täis tuua. Kui otsida paralleele, siis oma olemuselt on see üritus ilmselt kõige ligilähedasem meie Tallinna vanalinna päevadele, aga oma mõõtmetelt kordades suurem ja paneb meid mitmel korral omavahel arutama, miks meil midagi sellesarnast ei korraldata.

Hoogsad heliproovid ja lavaline ettevalmistus käib ka meie järgmises sihtkohas – Lukiškėse vanglas. Kõigest neli aastat tagasi suletud kinnipidamisasutusest, mis on muu hulgas tuntud ülipopulaarse sarja „Stranger Things“ võtteplatsina, on nimelt vahepeal saanud kultuurikeskus, kus ehedate, verd tarretavate vanglatuuride kõrval korraldatakse kõikvõimalikke kontserte ja festivale ning kust leiab ka eraldi restorani. Viimases on siiski, jumal tänatud, autentsusega tagasi hoitud ja vanglatoitu seal ei pakuta. Suvisel ajal toimuvad sisehoovis välikinoseansid, talvisel ajal saab ühest suurest platsist linna peamine uisuväljak. Kui vanglahoonesse sisenedes teatab giid, et kohe näeme me ainsat siia jäänud kinnipeetavat, kellele meil on kindlasti palju küsimusi ja ärgu me ometi kartku neid talle esitada, käib mu peast läbi mustmiljon mõtet. Mis vemp see nüüd ometi on? Aga siis juba avanebki kong ja vastu vaatab Vladimir Putini papist kuju. Nojah, sellele mehele oleks tõesti palju küsimusi.

Kuigi vangla ehitati 800 inimest silmas pidades, oli 1945. aastal seal kinnipeetavaid koguni 9000. Ülerahvastatuse ja ruumipuuduse tõttu muudeti vanglaks ka kompleksi juurde rajatud kirik, mille esialgne funktsioon oli siiski anda vangidele usu kaudu lootust. Seisame parasjagu keset kirikusaali, kui giid avaldab, et nõukogude ajal sai pühakojast aga hoopis ööklubi – muidugi mitte kinnipeetavatele endile, vaid ikka vanglaametnikele, kes kutsusid oma sugulasi ja tuttavaid sinna pummeldama ning jalga keerutama.

Pärast kiiret ringkäiku endises vanglas jääb süda valutama päris mitmel põhjusel. Ennekõike muidugi seepärast, et mõtted jäävad püsima nende seinte vahel toimunud õudustel ja valul. Teiseks – tõsi, hoopis teisejärgulisemana – aga seetõttu, et täna ei toimu ühtegi öist vanglatuuri, mis mõeldud just meiesugustele, adrenaliinijanustele. Öistele avastajatele on 60 peale ette nähtud viis taskulampi ja lubatakse, et vangide läbielamisi saab kogeda mitte pelgalt juttude, vaid ka tõukamiste ja sõimlemise läbi. Meil tuleb piirduda giidilt kuuldud kummitusjuttudega, mis on muidugi ka äärmiselt kõhedust tekitavad ja targem vist jätta igaks juhuks enda teada – muidu ehk keegi mõtleb veel öise vanglatuuri osas ümber.

Olgu siis hoopis julgustuseks öeldud, et me pidasime tagasiminekuplaane – ja just öisele ringkäigule – juba hetkest, kui vanglahoonest välja jalutasime. Kolmas südamevalu põhjustaja on teadmine, et tõenäoliselt ei saa me õhtusele kultuurifestivalile tagasi tulla, sest järgmise päeva äratus on lihtsalt ebaharilikult varajane. Tagantjärele muidugi mõnevõrra irooniline ... aga sellest kõigest juba järgmistes osades!