Aizpute silt
FOTO: Delfi Meedia
„Päris tiheda graafiku on Läti Turismiamet teile koostanud, kui aus olla. Väga kahju, et te peate homme vara ära minema – meil oleks siin veel nii mõndagi koos teha olnud, aga tulge kindlasti tagasi. Me oleme ju nüüd sõbrad.“
Kui sind sellise hüvastijätuga teele saadetakse, siis sa ei oskagi tegelikult muud, kui tunda rõõmu sellest, et elu on sind kokku viinud nii toredate inimestega, nagu elavad Aizputes. Isegi kui nad räägivad sinu jaoks arusaamatus keeles ja teevad eestlaste üle natukene nalja.
Aizpute on imepisike linnake, pigem isegi küla, mis asub vaid 40-minutilise autosõidu kaugusel Kuldīgast. Just sellestsamast linnast, kuhu võiks kohe pikemaks jääda, kui sealsetes majutusasutustes oleks suviti vaid rohkem ruumi. „Jah, Kuldīga muutus tõesti ühel hetkel ülipopulaarseks ja sai turistide lemmikkohaks,“ räägivad justkui ühest suust Janis ja Arturs – kaks selle varem nimetatud Aizpute kogukonna suurimat eestvedajat. Nad on head sõbrad, sama asja eest väljas, aga täiesti erinevad inimesed: üks meenutab oma olemuselt pigem 1960. aastate Woodstocki festivali külalist või esinejat, teine suvepuhkusele saabunud juristi.
Hiljem selgub, et päris vale pole kumbki pakkumine – Arturs veab Aizpute ainukest pubi – mille juurde ehitab parasjagu ka majutusasutust (juba sel suvel peaks see ka valmima!) – nimega Lapka Hemp. Janis, kelle juures kodumajutuses Apartment K5 me hiljem ka unustamatu öö veedame, on aga hoopis arhitekt, kes on oma südameasjaks võtnud selle pisut unise olemisega, aga suure südamega väikelinna eluolu arendamise.
Mida sa siis Aizputes teha saad ja mida nägema peaks? „Noh, paistab, et abikaasast olen nüüd ilma,“ mõtlen ma omaette, nähes Artursit ja Leenu kahekesi koos itsitades Aizpute veetorni poole kõndimas. Eks see ole muidugi ka mu enda süü, sest kõrged kohad ei meeldi mulle ja jõuan torni tippu kohale palju hiljem kui teised ning alla tulen samuti palju varem.
Veetorn, mille ainukesed võtmed ongi terves linnas usaldatud iseõppinud giidi Artursi kätte, on ka linna kõrgeim rajatis, jättes kõrvale lossivaremed, mis asuvad linnamäe otsas ja mille renoveerimisplaane ka üks rahvusvaheline seltskond parasjagu peab. Torni otsast näeme hästi ära, kuhu vaja sammud järgmisena seada, ja täpselt 150 sammu pärast olemegi juba pitsarestoranis Giardino di Napoli.
Kui esmapilgul võib tunduda, et täitsa tavaline restoran, siis tegelikult on see päris eriline söögikoht. Seda, et toit on maitsev, pole mõtet vist isegi mainida, sest vastasel juhul vaikiks ma selle restorani külastuse lihtsalt maha, aga eriti põnevaks muudab selle restorani asjaolu, et see on sündinud kõige sügavamal COVID-i ajal. Giardino di Napoli on kõiki ennustusi trotsides pandeemiast ka kenasti läbi tulnud ja leidnud tänaseks aukoha nii linnaelanike kui ka linna külastavate turistide graafikus.
Aizputes on üks väga eriline asi veel. Nimelt tehakse seal veini. Kohalikest viljadest. Kas kõlab nagu üks peedivabrik? Kõlab. Aga kuidas maitseb? Kohe saame teada, sest kui kõht on pitsat täis, viib Arturs meid istuma veinikeldrisse, kus on pika laua taga lisaks meile veel mõnikümmend inimest. Nagu hiljem selgub – just needsamad, kes Aizpute kindluse renoveerimist planeerivad.
Veinimaja Aizpute Vina Daritva omanik Martins tutvustab kõigile ladusalt ja lustakalt oma elulugu (mis vaatamata noorele eale on kirev) ja seda, kuidas unistusest ongi saanud reaalsus – päris isiklik veiniettevõtmine. Ja kuidas veinid maitsevad? Kuna ei mina ega ka mu abikaasa pole suuremad veinigurmaanid, pigem vastupidi, siis täpseid nüansse ma siinkohal edasi anda ei oska. Küll aga saame aru, millised veinid on tehtud pihlakatest, rabarberist, ebaküdooniast või õuntest ja et kõik on väga-väga head. Kohe nii head, et järgmisel päeval Aizputest lahkudes teen veel kiire peatuse kohalikus tanklas, ostes endale kaasa kuus pudelit kohalikku veini.
Maitse osas võin kinnitada, et jutt meie regiooni veinist kui jäledast peedist saab Martinsi juures jäädavalt ümber lükatud. Tegemist on päris veiniga, mis maitseb nagu vein ja mis seal salata – liigse tarbimise tõttu tuletab veel ka hommikul meelde, et just vein on see, mida sa eelmisel õhtul pruukisid.
Pärast veinidegustatsiooni on aeg minna magama. Janise retrostiilis korterisse, mille tänava poole olevad aknad võib rahulikult ööseks lahti jätta ja mille peremees ütleb, et tegelikult poleks vaja ka autot lukustada – niivõrd rahulik ja turvaline linn on Aizpute.
Enne uinumist mõtleme tagasi möödunud päevale ja leiame mõlemad, et vaatamata sellele, et lätlased teevad vahepeal eestlaste üle nalja, võiks igal eestlasel olla Lätis oma sõber. Ja Aizpute noored, tegusad ja heatahtlikud elanikud sobiksid selleks ideaalselt.
