Šlokenbaka mõis
FOTO: Delfi Meedia
NB! Due to heavy constructions in Riga please take extra time. Täpselt sellise lause oli meile teele kaasa kirjutanud keegi hea inimene Läti Turismiametist enne seda, kui asusime abikaasaga avastusretkel Lätis Šlokenbaka linna poole teele. Aitäh, hea inimene, aga suur tänu ka teile, Läti teedeehitajad: kui need on suured ehitustööd, siis ma ei kujuta ette, milline sõna iseloomustaks Tallinnas toimuvat. Kuid see selleks.
Tukumsi maakonnas asuv Šlokenbaka on igas mõttes peaaegu Riia kõrval. Tõsi, sõit sinna kestab küll tunnikese ja natukene peale, aga kuna teed (vaatamata ehitustele) on head ja ümbritsev loodus kaunis, siis vaevalt saab sõit alata, kui juba olemegi abikaasaga Šlokenbaka mõisas, kus süüa üks kosutav lõunasöök. Või vähemalt nii me arvame. Tegelikkuses juhatab malbe hääle ja olekuga ettekandja meid mõisa keldriruumidesse, kuhu on meile kaetud ilmselt kõige romantilisemat laadi söögilaud, mida me kumbki kohanud oleme: küünlad, roosiõied laual ja sobilik muusika. Tunnistame teineteisele otsa vaadates, et sellist vastuvõttu me küll ei oodanud, aga kuna tegemist on siiski romantilise väljasõiduga kahele täiskasvanud inimesele, võtame kõigest viimast. Hämaras-jahedas saalis, muide, peetakse tihti maha ka suurema seltskonnaga pidusid – ajastutruude toitude ja rohkete jookidega. Et kui tahaks pulmapidu pidada välismaal, aga Itaalia jääb kaugeks või kalliks, tasub kindlasti uurida Šlokenbaka mõisa kodulehelt, mida nemad pakuvad.
Enne, kui jõuame ennast üldse tabada mõttelt, et kas viitsimegi sellest mõnusalt jahedas ruumis asuvast peosöögilauast lahkuda, olen juba roolis, et minna tutvuma kohaliku kandi vaatamisväärsustega. Ütlen ettetõttavalt: naised (aga ka mehed), keda autod ei huvita, võivad nüüd järgneva vahele jätta. Mõisast vaid kilomeetrikese kaugusel asub vähemalt minu arvates üks sealse kandi paremini peidetud saladusi – Classic Car & Motorcycle Garage. Nimi reedab küll selle koha olemuse – auto- ja mootorrattamuuseum –, kuid selle tõelise tuumani jõuame alles pärast seda, kui oleme ettenähtud pooltunni asemel veetnud seal umbes poolteist tundi, rääkides muuseumi peremehe ja tema pojaga kõigest, alates autodest ja lõpetades päevapoliitiliste sündmustega.
Muuseumi uhkuseks on viimase detailini renoveeritud Ameerika autod, mille sünniaasta jääb enamasti vahemikku 1950–1970. Seal on nii sõidu- ja tõelisi muskelautosid kui ka mootorrattaid ehk mootorisõbrale jagub avastamist pikaks ajaks. Tegemist on tegelikult ühe pere hobiga, mis, nagu sellised asjad tavaliselt ikka, on sündinud juhuse ja pealehakkamise kokkusattumisel. Kuna ma ise väga suur autohuviline pole – peaasi, et masin omal jõul liiguks (sama kehtib ka mu üpris autokauge abikaasa kohta), ei oska ma täpselt öelda, kas ja kus mujal Balti riikides asub samalaadne muuseum. Seetõttu kirjandusliku kunsti-ilu huvides: las jääda meile arvamus, et midagi sellist mujal Baltimaades praktiliselt pole. Ja isegi kui on, siis selliseid vestlusi autodest ja muudest asjadest sa kollektsiooni omanikuga vaevalt et maha saad pidada. Absoluutne külastussoovitus kõigile, kes sealkandis!
Ajagraafik surub aga muhedalt takka ja ette tuleb võtta sõit järgmisse kohta, milleks on keraamika- ja käsitöökoda Mēness Bļoda. Seegi on pereettevõtmine, mille taga ühe sooja ja südamliku Läti perekonna naispool: ema ja tütar. Tegelikult küll vastupidi: tütar tundis, et tahaks oma elus midagi toredat õppida, ja meelitas õpingutele kaasa oma riigiametnikust ema. Ja nüüd nad kahekesi keraamikat toodavadki, just sealsamas Tukumsi maakonnas, automuuseumist ja mõisast vaid mõneminutilise teekonna kaugusel.
Loomulikult pole me kumbki abikaasa Leenuga kunagi keraamika peale liigselt mõelnud, mistõttu pole me valmis ka eesootavaks. „Olgu-olgu, aitab jutustamisest, põlled ette ja mõelge, mis te teha tahate?“ ütleb maja perenaine Alise vastuvaidlemist mittekannataval toonil. Hästi, hakkame pusserdama! Õnneks on meile toeks ka Alise ja tema ema ning Eesti-Läti koostööna valmivad üpris kiiresti kaks kruusi. Oleme Leenuga ausalt öelda üllatunud ega suudagi täpselt aru saada, kas tegime need kruusid ise või pigem olime lihtsalt disainiassistendid.
Majarahvas kinnitab siiski hoogsalt, et oleme kruusid ise teinud, ja lubavad need meile valmimisel (ehk paari nädala pärast) Tallinnasse järele saata. Etteruttavalt olgu öeldud, et täpselt nii ka läheb ja vähemalt mina kasutan oma hommiku-, lõuna- ja õhtukohvi joomiseks ainult enda tehtud ja umbes pool liitrit mahutavat kruusi. Jah! Ma joon kohvi ülisuurtes kogustes.
Enne lahkumist ostame keraamikakojast kaasa ka mõne eseme kõigile neile, kes meie lapsi valvavad või lihtsalt ilusast käsitööst lugu pidada oskavad, ja seame auto Kalnmuiža mõisa poole, kus meid ootab ees õhtusöök ja ööbimine. Aga see on juba eraldi lugu.
