Rundāle palee
FOTO: Delfi Meedia
See oli vist kultusfilm „Malev“, mis maalis semgalitest üsna hirmsa pildi – tulevad Lätist ja võtavad! Olgugi et sellest on möödas vähemalt filmi järgi umbes 800 aastat, siis murekortsud otsmikul Zemgale maakonda jõudes ainult süvenevad. Loomulikult on see täiesti asjatu mure, sest juhuslikult tuleb just üle maakonnapiiri jõudes pilve tagant välja päike, mis meid järgmisel kahel päeval saadab. Ja nendest „Maleva“ filmi semgalitest pole ka mitte kusagil ühtegi märki – on ainult toredad, rõõmsameelsed ja soojad inimesed, kelle ainuke eesmärk tundub olevat mulle ja mu kallile abikaasale Leenule üks meeldejääv mälestus kinkida.
„Kui kõht on tühi, tuleb süüa ja selleks soovitan teile tänase kuuma päeva puhul salatit,“ ütleb särtsakas ettekandja Rundāle palee kõrval asuvas restoranis Rezidence. Salat ei tundu üldse halb mõte, sest nii mina kui ka Leen teame hästi, et kohe pärast einestamist tuleb meil mööda maalilist puudealleed kõndida just selle paleeni. Ja palee on see tõepoolest – vähemalt mina pole oma elus (ja ma olen reisinud üle keskmise palju) midagi nii muljetavaldavat näinud. Olgu, kui, siis äkki ainult Versailles’s. Rundāle palee jääbki mulle meelde kui siinse regiooni kõige muljetavaldavam loss üldse – jah, kodune Kadrioru loss on ka ilus, aga paraku on Läti meist selles võrdluses pika sammu ees. Soovitan soojalt külastada, üllatuda ning kogeda tõelist vau-efekti.
Lossist otse viikingite aega
Hoopis teistsugune on meie järgmine peatuspunkt – värskelt renoveeritud vesiveski Rundāle paleest mõne kilomeetri kaugusel. Kui olete kunagi huvi tundnud, miks ja kuidas üks vesiveski töötab, siis ega paremat kohta selle teadmise ammutamiseks ole. „Äkki proovite meie maja esimest isetehtud õlut?“ pakub mulle vesiveski perenaine. Vaatan küsivalt otsa oma abikaasale, kes suhteliselt ükskõikselt õlgu kehitab, manitsedes, et ärgu ma unustagu, et auto juhtimine on minu vastutada, ja meil on vaja veel täna sõita. „Väike õlu meest ei murra,“ teatan enesekindlalt ja vastu saangi maailma kõige pisema õlle – ilmselt mõistavad lätlased ka natukene eesti keelt, mistõttu pakuvad nad mulle õlut kõigest maitsta, aga õnneks pakivad mulle mõne pudeli ka kaasa.
Kui nüüd mõtlete, et viikingite aeg ja vesiveski ei käi omavahel kokku, on teil tuline õigus. Viikingite aeg ootab meid eest Bauskas, kus toimumas midagi, mis meie mõistes laadapäev või laat. Teate küll – lava, taidlejad ja müügipunktid. Lisaks võimalus sõita mööda jõge viikingite laevaga. Sellega tutvumine on oluline kasvõi juba ainult selle pärast, et saada aru tõsiasjast – oleme lätlastega ikka päris sarnased. Kui ikka laat on välja kuulutatud, siis liikumiseks on ruumi napilt ja kohal on ilmselt kõik inimesed lähemast ning kaugemast ümbruskonnast imikutest raukadeni.
Kuna tühi kott püsti ei seisa, ootab meid pärast mõningast enesekogumist ees veel õhtusöök puhkekeskuse Mikelis restoranis. Keskuse ajaloolise peamaja tagahoovis asuv söögikoht on midagi, kuhu ma võiksin sõita tagasi kasvõi hommepäev! Seal ootavad suurepärane teenindus, imelised road ja atmosfäär, mis justkui suvisesse romantilisse õhtusse loodud. Täis kõhuga on aga raske magada, mistõttu otsustame, et teeme veel restorani kõrval asuvas pargikeses mõne tiiru, et pärast seda voodisse ronida. Ees ootab veel avastamist ja enne seda on vaja end korralikult välja puhata. Väsinud inimeste vahel võib ju tekkida tülisid, aga ainult kahekesi puhkusel olles oleks see päris halb variant. Lisaks – miks peaksime me tülitsema riigis, mis on meile seni pakkunud ainult toredat? Head ööd!
