Kuidas Saaremaal kolme päevaga nädala jagu puhkust nautida?

Ei teagi täpselt kust, aga seda, et aeg saarel liigub hoopis teises rütmis kui mandril, olin kuulnud juba varem. Mõtlesin, et kui teistmoodi see siis ikka olla saab, olen ju ise ka maal vanaema juures aega veetnud ja tean, et kohe, kui pealinnast välja minna, muutub elurütm rahulikumaks. Saaremaa suutis mind aga ikkagi üllatada.

Meie Saaremaa seiklus kestis kolm päeva. Koju tagasi jõudes oli aga selline tunne, nagu oleksin nädal aega ära olnud. Osalt kindlasti selle tõttu, et nende kolme päeva jooksul jõudsime teha ja näha väga palju, aga ma ei kujuta ette, et oleksin pealinnas paari päevaga nii palju korda saatnud, nii et mingi nõidus peab seal Saaremaal ikka peidus olema.

Sõit hakkas pealinnast pihta kell kolm, ummikutest maanteele pääsesime kell neli. Puhkus algaski sel hetkel, kui jõudsime märgini, mis lubas alustada sõitmist kiirusega 110 km/h. Kogu reis kulges ääretult mõnusalt, sest auto, mille Citroën meile laenas, oli juba omaette luksus – kõikide mugavustega vaikne masin. Kui iga päev sellist kasutada saaks, võiks igal vabal hetkel mõne pikema retke ette võtta.

Kohalik on au sees

Selleks ajaks, kui praamile jõudsime, olid kõhud juba päris tühjad ja pidime ennast korralikult tagasi hoidma, et mitte kohvikujärjekorda tormata. Seda kõike tegime aga sellepärast, et teadsime, mis meid Muhus ees ootab – burks! Praamilt maha sõites suundusimegi otsejoones Muhu toidutänava poole, kus meid võttis vastu Island Burgeri peremees Stefan ja tema imemaitsvad burgerid ning salatid.

Stefan, kes on varem töötanud nii mitmes Michelini tärniga restoranis Saksamaal kui ka meie oma Pädaste mõisas, on pärit Saksamaalt, kuid pesitseb nüüd perega Muhus ja valmistab terve suvi burgereid, mida ei saa mitte kuskilt mujalt. Küsimuse peale, kas äkki on lootust kunagi ka mandril Island Burgeri hõrgutisi maitsta, oli ta väga kahtlev. Niisiis peavad kõik, kes tahavad maailma parimat burgerit mekkida, ise Muhusse kohale minema. Aega selleks on ainult umbes septembrini, sest Island Burgeri müügiluuk on avatud vaid suvehooajal.

Nagu edaspidigi selgeks saab, on nii Saaremaal kui ka Muhus kohalik tooraine suure au sees. Kõik söögikohad, kes meie teele jäid, tunnistasid suure uhkusega, et nende toidud koosnevad nii kohalikust kraamist kui võimalik. Nõnda saimegi Stefani juures näiteks maitsta tõelist Muhu burgerit kohaliku liha ja kukliga.

Pole midagi lõõgastavamat kui vesi

Kõhud punnis täis, istusime taas oma tõlda ja vurasime ööbimispaiga poole. Meid ootas Meri Spa! Toakaart käes, ekslesime veidi mööda hotellikoridore, kus tekib siiani vastupandamatu soov sprintida, nagu väikesena. Seekord suutsime end aga vaos hoida ja siiski täiskasvanute kombel rahulikult tuppa jõuda. Hubases toas tegime kiire garderoobivahetuse, sest ees ootas midagi väga põnevat ja meil oli tunne, et selleks puhuks tuleb kleit pükstega asendada.

Nimelt suundusime merele! Hoolimata sellest, et olen terve oma elu elanud Tallinnas ja Lahemaal täitsa mere ääres, olen ma merele sattunud väga harva ja sedagi enamasti ainult suurte praamidega. Nüüd ootas meid ees aga täitsa päris kalapaat, mille kapten viis meid mõrdasid vaatama.

Sadama leidmisega oli meil väikeseid raskuseid, aga pärast kolme telefonikõnet ja parema ning vasaku poole selgeks tegemist leidsime õige koha üles. Ja nagu arvata võis, oli see paadisõit perfektne algus meie Saaremaa seiklusele. Ilm oli imeline, meri rahulik ja päike silitas meie palgeid. Kulgesime tüünelt mööda siledat merd, tegime kohustuslikke pilte sotsiaalmeedia tarvis ja nautisime vaikset õõtsumist.

Õige pea jõudsime lipuga tähistatud kohta. Linnapreilid, nagu me oleme, vaatasime suure huviga, kuidas mõrd merest välja tõmmati, ja püüdsime seal sees olevaid kalu ära tunda. Lest oli seal kindlasti!

Reaalsusesse (kaldale) tagasi jõudes soovisime muidugi, et merereis oleks kestnud kauem, aga eks siis peamegi lihtsalt tagasi tulema.

Lilleaasal ja lossihoovis

Järgmisel hommikul oli aga taas põhjust selga panna midagi eriti ilusat ja lendlevat, sest meid ootas Pojengifestival Saaremaa Puukoolis.

Sellist lillemerd, nagu me seal nägime, ei olnud mina kunagi oma elus varem kogenud. Eesti suurimas eraaias ja Euroopa ainukeses pojengide näidisaias kasvab üle 5000 pojengi, mis annavad kokku uskumatu vaatepildi.

Meie jõudsime Saaremaa Puukooli üsna varakult ja saime seega lilleilu üpris segamatult nautida. Sel hetkel aga, kui lahkuma hakkasime, sõitis kohale suur bussitäis turiste, kes kõik samuti seda ainulaadset aeda kaema olid tulnud. Praegu on lootust, et õiteilu saab nautida umbes 2. juulini, niisiis soovitan kõigil kiiremas korras seada sammud Saarema Puukooli Pojengifestivali poole või kui sel aastal sinna enam ei jõua, siis järgmiseks aastaks juba plaanid ära teha.

Pea lillelõhna täis, jõudsime tagasi Kuressaarde, kus oli hoo sisse saanud festival Kuressaare Lossipäevad. See on Saaremaa muuseumi traditsioon, mis tutvustab inimestele möödunud aegu, pakub mõnusat meelelahutust ja laadamelu ning toob endaga kaasa mitmeid toredaid töötube. Näiteks sai kindluse müüride vahel endale valmistada nahast käepalu, tinast ehteid ja viikingimedaleid. Üks popimaid atraktsioone oli aga koht, kus igaüks sai spetsiaalse näotuvastusrakenduse abil mõõta, kui palju on temas keskaegset saarlast. Pean kurvastusega tunnistama, et minu tulemus jäi 3% kanti.

Maja, mis on seest vähemalt poole suurem kui väljast

Keskaegne mõõgavõitlus vaadatud, seadsime oma sammud Saare KEK-i poole, mis praeguseks ei ole enam üldse mitte kolhoosidevaheline ehituskontor, vaid hoopis Kena Elu Keskus. Seal ootas meid ees KEK-i perenaine Helle Susi, kes oli vähemalt sama särav isiksus kui tema erkpunane kleit, kui mitte isegi säravam.

Perenaiseks sai ta nii, et võttis viis aastat tagasi võssa kasvanud ja mahajäetud KEK-i maja enda hoole alla ning puhus sellele taas elu sisse. Õigupoolest võib öelda, et sisse astudes avanes meile õige kaunis vaatepilt majast, millele pole ainult elu sisse puhutud, vaid mis lausa õitses: fuajeesse olid õhtul algava peo tarvis valmis sätitud retrohõnguliselt stiilsed lauad ja toolid, maja pealt oli kuulda koolilaste sagimist ning selle keskel säras Helle.

Tutvustused tehtud ja maja ajaloo lühikokkuvõte kuuldud, viis Helle meid majaga lähemalt tutvuma. Hoone on tõesti avar ja ilusa sisearhitektuuriga. Kõige rohkem pani meid aga imestama see, et vaid viie aastaga on majast, millel puudus katus ja kus kasvas võsa, saanud paik, mida saab tõepoolest nimetada Kena Elu Keskuseks.

KEK on kohalikele tuntud kui sündmuste ja kontsertide toimumispaik, suurt elevust põhjustavad sinna sisse seatud põgenemistoad ja nostalgiahetki ning avastamisrõõmu pakub näitus „Ajareis nõukogude argipäeva“. Näitusele võiksid kindlasti minna kõik nõukogude ajal üles kasvanud vanemad oma lastega, sest vahvaid lugusid igapäevaelust leiab sealt palju. Muu hulgas saime meie näiteks teada, milleks kasutati nõukogude ajal vanu lambipirne.

Palju enamat kui wakepark

Pärast seda, kui olime Saare KEK-i põgenemistoast vaid 49 minutiga pääsenud, panime autole taas hääled sisse ja suundusime Pidula poole. Miks? Sest seal on ju Pidula Wakepark, kus lubati vaatemängu veespordi näol ja mõnusat kehakinnitust. Ja seda me ka saime!

Pidula Wakeparki kohale jõudes oli tunda, et taevast hakkab vaikselt midagi tilkuma. See ei morjendanud meid aga üldse, sest vihm oli soe ja kohviku terrassi kohal kõrgusid suured varjud. Üle kohviku ukse kiigates ootas meid ees särasilmne Janet Väärtnõu, kes jättis paar aastat tagasi oma elu pealinnas sinnapaika ja kolis kogu perega Saaremaale.

Samal ajal, kui köögis valmisid imemaitsvad pitsad, saime meie jälgida, kuidas see veelauaga sõitmine siis täpsemalt käib. Vaatemäng oli uhke ja mõtlesime, et ehk peaks ikka ise ka kunagi selle julgustüki ära tegema. Siis saabusid lauale aga pitsad, mis spordimõtted kiirelt peast pühkisid.

Janetiga juttu puhudes selgus, et praegune wakepark oli kunagi hoopis kalakasvatus ja rajad, kus praegu veelauaga trikke saab teha, olid varem kalakasvatustiigid. Nüüdseks on Pidulast saanud aga maailmakuulus wakepark, kuhu isegi välismaalt kohale sõidetakse.

Veelauasõit ei ole aga ainus asi, mida Pidula Wakeparkis teha saab. Nagu perenaine ise ütleb, oli nende eesmärk luua koht kogu perele. Neile, keda veesport nii väga ei tõmba, on Pidulasse tehtud ujumis- ja päevitusala, neile, kes armastavad maitsvaid jooke ja sööke, mõnus kohvik ja neile, kes otsivad seikluslikke kogemusi, veepealne seiklusrada ning SUP-laua rent.

Sellega aga Pidula plaanid ei piirdu. Kui on üks asi, mida saare rahvas hästi oskab, siis see on suurelt ja laialt mõelda. Pea kõik, kellega me oma reisi jooksul kohtusime, teadsid täpselt, millised on nende järgmised sammud oma ettevõtte edasi arendamiseks. Nii saime Pidulas teada, et õige pea võib seal näiteks kohata alpakasid ja veidi kaugemas tulevikus loodetavasti ette võtta ATV-matku nii suvel kui ka talvel.

Ehtsad maitsed

Kolmanda ja viimase päeva hommik oli eriti mõnus: saime ärgata natuke hiljem kui eelmistel päevadel, lõõskav päike oli natukeseks pilvede taha varjunud ja ees ootas toiduelamusi täis päev.

Hommikusöögiks jalutasime läbi linnuse hoovi EHTNE Suvepesasse, kus oli äsja alanud pannkoogihommik. EHTNE Suvepesa ei ole aga mõni tavaline kohvik. 2012. aasta lõpust on Saaremaa ettevõtjad kasutanud oma toodetel sinist märki tekstiga „Saaremaa ehtne toode“ ja EHTNE Suvepesa ongi suvekoduks ning ühiseks tegutsemiskohaks rohkem kui sajale võrgustikus toimetavale Muhu ja Saaremaa tootjale – toiduvalmistajatest käsitöölisteni. See tähendab, et kõik, mida Suvepesas pakutakse, on läbi ja lõhki kohalik kraam.

Nii olid ka meie pannkoogid valmistatud kohalikust jahust ja juurde anti kohalikku moosi. Loomulikult oli pannkoogid imemaitsvad ja korraks tekkis isegi tunne, et äkki oleks vaja veel ühte portsu. Selle asemel andis aga kohviku perenaine meile näppu vaid päev varem valminud maasikajäätise. Võin 100% kindlusega öelda, et see oli kõige parem jäätis, mida ma kunagi söönud olen. See maitses täpselt nagu lapsepõlvest pärit magustoit, mida nimetasime maasikasupiks. Ehk siis maasikad, piim ja suhkur!

Lisaks sellele, et Suvepesast maitsvat kehakinnitust saab, on see ka koht, kus täiendada oma saaremaiste toodete varusid. Suvepesa on sisse seatud imearmsasse puust majja, milles koos kohvikuga on püsti pandud EHTNE-märgisega toodete poekene.

Päeva teine toiduelamus ootas meid Sõrve sääre tipus. Sääre Paargu kalarestoran asub täpselt Sõrve tuletorni kõrval ja on ideaalne koht, kuhu minna pärast suurt ronimist tuletorni tippu.

Lauda istudes kuulsime, et tolle päeva eripakkumised olid värskelt püütud tuulehaug ja metsseakotletid. Rohkem me midagi kuulda ei tahtnudki, sest sellega oli meie otsus tehtud. Üks haug ja ühed kotletid, palun! Olime taaskord oma valikutega väga rahul ja lahkusime täis kõhu ning hea tujuga.

Tagasitee

Pärast tuletorni vaateid ja värsket kala algas meie tagasitee mandri poole. Enne praami peale minemist oli meil veel aga plaanis mõni peatus. Sõrvest Kuivastu poole startides ei valinud me mitte kõige otsemat teed, vaid tegime sisse paar haaki.

Esiteks otsustasime tagasiteel läbi sõita Lõmala–Kaugatoma päranditee. Lõmala ja Kaugatoma vaheline tee on nimelt eriline selle poolest, et see on tähistatud ja säilitatud Eesti 20. sajandi keskpaigale iseloomuliku kruusateena. See on koht, kus kihutamine on välistatud ja aitab isegi kõige kärsitumatel linnainimestel aja maha võtta.

Ajarännakult naastes jõudsime Mardi turismitallu, kus avanes võimalus isiklikult kohtuda lambakogu ja -väega. Lambakogu nime kannab vahva vabaõhu teemapark Mardi turismitalus, kus lisaks lambakogu 101 liikmele saab näha kindrale, lambaväe paraadi ja palju teisi lambaid. Kokku on Mardi turismitalus üle kahesaja kivist lamba, kelle tegemisi uudistada saab ja kes ootavad, et nendega koos pilte tehtaks.

Siia ma tahan tagasi tulla!

Kui olime kõigil 101 lambakogu liikmel kätt surunud, oli aeg võtta ette meie viimane peatuspaik Saarmaal. Selleks oli äsja avatud Mia Glamping Orissaares ja see oli koht, kuhu tahan kindlasti tagasi.

Mia Glamping on selline paik, millesarnaseid olen sotsiaalmeedias näinud, kuid ei uskunud, et ka Eestis selline on. Nagu suurem osa ilmselt teab, tähendab glamping telkimist, aga seda täielikus luksuses. Glamping'u-telgid ei ole mingid tavalised telgid, mille matkale minnes seljakotti pakid, vaid meenutavad pigem kõigi mugavustega hotellitube, mis asuvad keset mõnusat loodust.

Mia Glampingu telgid on näiteks püsti pandud täiesti mere äärde, mis tähendab, et seal saab ärgata linnulaulu ja merekohina peale. Lisaks telkidele leiab Mia Glampingust sauna, kunstigalerii ja ühe äraütlemata mõnusa kohviku, mis ootab kõiki möödujaid enda juurde einestama ja uudistama. Mia Glampingut külastades andsin mõttes lubaduse, et siia tulen ma ükskord ööbima.

Eriti tore oli aga kuulda seda, et Glampingu omanikud on suured kaasaegse kunsti huvilised. Nad mõistavad hästi, kui keeruline on kaasaegsetel kunstnikel leida väljundeid oma töö ja tegemiste jaoks, ning ongi seetõttu Glampingut luues ka loovaid hingi meeles pidanud. Nii on kõik ühiskasutuses olevad ruumid ja õuealad rajatud selliselt, et seal saaks nii koos luua kui ka üksi mõtteid mõlgutada. Just kunstiarmastusest on Glampingu juurde loodud ka galerii, kus saab tutvuda kaasaegsete kunstnike teostega üle kogu maailma.

Need, kes soovivad veel sel suvel sellest mõnusast luksusest osa saada, peavad aga plaanid kiirelt paika panema, sest septembrist läheb Mia talvepuhkusele ja tuleb tagasi alles järgmisel suvel.

Ja saigi otsa ...

Ja nii meie Saaremaa seiklus lõppeski. Pärast Mia Glampingus ahhetamist ja ohhetamist pidime kahjuks minema praami peale ning suunduma tagasi pealinna. Eks muidugi oli tore taas koju jõuda, aga tundub, et tükike minust jäi sinna kalapaati, millega esimesel õhtul merel õõtsusime.

Hakkasin juba praegu plaani pidama, et sügisel uuesti Saaremaale minna, sest nagu kõik meile kinnitasid, on suvine Saaremaa üks asi ja sügistalvine saar hoopis teine.

Turvaliselt ja mugavalt sõidutas blogijaid Saaremaal Citroën.