Suveseiklus ühes väikeses Eesti linnas, kus plahvatavad burgerid

Talvepealinnas on varem saanud käia küll seminaridel, puhkamas ja niisama Tamme Äri tagatoas retrolaksu saamas, aga suvel sporti pole ma seal küll kunagi teinud. Seepärast alustan seegi kord suurema stardikiirenduseta Pühajärve Spa & Puhkekeskuse vesimõnulas.

Ei tea, mis värk nende spaade ja ujulate duššidega on. Mõni niriseb, mõni siriseb ja mõnes kohas on veejoa kestus nii lühikeseks keeratud, et vajuta või kogu aeg nuppu. Otepääl, sõbrad, on kõik teisiti. Ei mingit dušiveega koonerdamist! Kraan lahti ja juga surub sind ummistamata dušiotsikust turja poole tuisates mõnusalt täistallale. Kraani automaatika sinu eest kinni ei keera. Tea, kas sinna basseini ja mullivanni ongi vaja minna? Lähen.

Jumalik – palaval suvepäeval on ujula tühi nagu kell. Vaid üks tüsedavõitu onu mõõdab oma viltuse konnastiiliga muidu inimtühjas basseinis otsi. Teen talle järgneva 42 minutiga kahes kildis käppelt ära ja sammun konkurendi kaotajapilku kuklal tundes sauna.

Pühajärve Spa & Puhkekeskuse saunas on alati mõnus, seekord aga eriti, sest vähese rahva tõttu ei käi uks pidevalt lahti-kinni ja nii püsib leil oma parimas toonuses.

Mullivanniga end seekord ei hellita, ka hoolitsustega mitte, sest eesmärk on Otepääl seigelda pigem sportlikult. Just see mõte viib meid pojaga korrus madalamale bowling’usse, kus pärast tunnist vehkimist on mõlemal särk märg. Oleks võinud vist teha vastupidi: enne kuulid, siis veeprotseduurid. Aga mis seal enam, küll hotellis peseb.

Just nii mõtlen järgmisel hommikul, kui hotelli äsja renoveeritud esimesel korrusel lobby’s seiklusterohkeks päevaks end energiaga tangin. Maitsetest lookas laud näib pillamisena, eriti kui hotellis peatuvad kaks tavalist pealinna kutti. „Meil lihtsalt käib nii,“ vastab hoolitsev perenaine, kui vabandada püüan, et meie kahe pärast nüüd nii suur tüli. Kiidan äärmiselt maitsekat remonti, modernset sisustust, eriti aga tuttuusi kontinentaalvoodeid, mis on veel mõnnamad kui kodus. Aga selleks ju hotellid ongi – et end hästi tunda.

Murakas elad nagu kodus - tee-kohv ja kommid on lobby’s 24/7. Saad sisse kolides uksekaardi ja laekud linna pealt siis, kui laekud. Küll oli ikka mõnus Ugandi Restost naasta õhtul hotelli, kus peale meie kahe polnud ainsatki hingelist. Hooaeg pidi algama ülehomme. Seiklejale on Murakas tõeline maasikas!

Ugandi Resto, mida hetk tagasi mainisin, on mugav ja mõnus ajaveetmis- ja kohtumiskoht sisuliselt teispool teed Otepää linnamäest ning piiskopilinnusest. Tipp-topp ligipääsu ja parkimisvõimalustega. Hommikukohv, päevapakkumine või elegantne õhtusöök – need kõik saad ühest kohast. Ja kui õhtuks laua broneerid, pannakse seda valvama karu.

Tunnetamaks arenguhüpet retroburgeri ja moodsa tänavatoidu kunsti vahel, tellin rebitud veiselihaga burgeri. Lihtsa toidu, nagu seiklejale kohane. See, mis lauale tuuakse, paneb endas kahtlema – kuhu see veel mahub. Nina ees seisab tõeline plahvatus! Kahe punaka kukli vahelt põrnitsevad mind rebitud veiseliha, salat, tomat, barbeque-kaste, marineeritud kurk, sibulamoos, coleslaw-salat ja selle kuhja taha on veel kuhugi varjunud friikad. Ah sa mait, kui maitsev! Sa vaid vaata seda värki!

Aitäh, Siim, ja vabanda, et järgmisel päeval läbi ei astunud – kõht, näe, oli elamusi täis. Aga teie, sõbrad, minge! Minge kasvõi kohvile Ugandi Resto terrassi rohelusse.

Mõtlen, et vahel ikka veab, eriti siis, kui avanevad uksed, mis muidu ilmarahvale suletud. Suusahüppetornis kõige ülemise laskumispoomi kõrval istuda pole just eriti palju saanud, aga sinna oli ka pikem maa kui lihtsalt liftiga üles sõites.

Palav päev algab discgolf’iga. Oleme selle Tehvandi spordikeskuses toimetava Merlin Müüriga kokku leppinud. Seal kuskil Tehvandi hotelli läheduses nad meile siis vastu tulevad. „Tere! Olen Merlin ja siin ... Tunned ära?“ Järgneb piinlik paus. Venib veel natuke. „Annemarii Bendi! Ja sa, ohmu, ei teagi ...“ loen Merlini pilgust. Vabandan vastuseks, et pole spordis kuigi kodus, ja mõtlen siiani, et äkki siiski võiks.

Edasi läheb kõik ladusalt. Kiire tutvus mängu põhimõtetega. Õige mees õpib ikka rajal ja sinna suundumegi. Tehvandi kettagolfipark koosneb erineva pikkuse ja maastikuamplituudiga radadest. Ketta võssa viskamine ja kupli orus puude-põõsaste vahelt oma disc'i otsimise võimalus on samuti täiesti olemas – kinnitan allkirjaga. Mäng ise on hasartne ja lustirikas. Ära saavad proovitud nii eest- kui ka tagantkäevisked ja kuuleb ka ketikõlinat. Olemas on ka nõksud, kuidas ketas saja meetri kaugusele vasakule metsa täpselt õigesse kohta visata, aga see kunst jääb seekord kättesaamatuks.

Rada raja haaval liigume hüppemäe poole, kuni oleme tornijalamil. Valime seekord lifti. Need sportlikumad mingu siis sealt trepist, kui tahavad. Hetk hiljem oleme Tehvandi K90 mäe vaateplatvormil, 34 meetrit maapinnast ja 218 meetrit merepinnast kõrgemal. Kuigi terasvõrgust põrand paistab sõna otseses mõttes läbi, on tunne tipus kindel. Vaid 12-aastane Konrad võdistab jalgu, aga minna on ju veel. Kostab kerget hädaldamist.

Lõpuks oleme taevas. Päris tipus. Seal, kuhu pääsevad hüppajad. „Soome koondis on siin laagris. Käivad iga suvi,“ osutab Annemarii, see suusahüppaja, keda tean, kahele piigale, kel suusad peos. Varsti jalas ja läinud nad on. „Kas siit kõhe alla panna pole?“ uurin. Annemarii kostab vastu, et selleks ajaks, kui sa siia mäele saad, oled väikesel treeningmäel nii ära õpetatud, et pole hirmu ega kedagi. Küsin sommidelt, kas võib pilti teha. Saan loa ja igaks juhuks pildistan natuke vaateid Valgamaale ka. Kodus näivad need eriti plassid, nagu mäepildid alati. Kui sa kohal ei käi, siis õiget tunnet ei saa. Sestap soovitan soojalt: ära sa jumala eest jäta vahele hüppemäeplatvormi, kui Otepääle lähed.

Aitäh, Merlin ja Annemarii! Kohtume veel. Kellega discgolf’i-pargis, kellega telekas. Vaatan nüüd naiste suusahüppeid.

Tehvandi hotelli ette tagasi põrutame tõuksidega. Tuldi turistidele vastu, et poleks tarvis jala käia. Nii armas! Ja on see alles sõit – nii palju, kui rauast tuleb. Seiklus missugune! Aga üks sarnane ootab veel ees. Loomulikult on Tehvandi spordikeskuse teenuste seas seiklusi terveks aastaks ja need üksikud suveasjad, mille läbi tegime, olid vaid pisku. Veendu ise!

„Järgmine aasta ma enam uute lastega siia tagasi ei tule,“ lubab halliseguse peaga õpetaja koos kasvandikega rajalt maha tulles. Vaatan teda: valgusaastaid paremas vormis kui ma. Juba kilosid vähem kaasa tassida. Jookseb, suusatab ilmselt – tunnen kadedust. Piinlik oleks puu otsa endale kedagi appi paluda, kuigi seda saab Otepää seikluspargis teha, nii et karta pole midagi. Sinna pole muidugi keegi kunagi jäänud ja kui sõnaga abi ei saa, siis tuuakse redel – ise nägin.

Seikluspargil endal läheb juba 19. hooaeg. Kunagi, kui selle loomiseks pangast raha küsimas käidi, vaatasid pintsakutes pankurid investeeringuplaani kui arusaamatust. Praeguseks on paljud neist Otepääl ka ise roninud. Huvitav on ehk teada, et seiklusparkide idee taga on Prantsuse võõrleegioni katsumusterohked treeningrajad ja Otepää park ise ka sealsete inseneride mõttetöö vili.

Aeg ja üraskid on küll pisut pargi radade skeemi muutnud, kuid ragistamist pakuvad need praegugi omajagu. Viis esimest kulgevad maa ja taeva vahel puude otsas ning kuues 300 ja 350 meetri pikkustest õhusõitudest koosnev rada tulistab kõrgustes üle Otepää vallimäe oru. Sõit sel viimasel on rohkem kui äge! Aga enne laskumisi panen end proovile ronimisradadel. Seekord jäävad mu laeks 1.­–4., viies jääb vahele. Kõik lihasgrupid saavad „hellust“ selletagi.

Kodu poole sõites olime Konradiga veendunud, et kontsentreeritud Valgamaa seikluseks on Otepää üks paganama mugav koht. Tee järele!

Tallinna–Otepää–Tallinna ja kõik muud otsad aitas turvaliselt ära teha Citroën C5 X.