Mugav ja šikk nagu sigariklubi nahkdiivan. Olgu tee milline tahes

Citroën C5 X-i puhul otsid pidevalt põhjust autoga kuhugi asja teha. See on mugav, põnev ja ehtprantslaslikult ekstravagantne.

Üldiselt on mul kombeks üht ja sama autot pidada nii kaua, et järgmine kord, kui vahetamiseks läheb, lendab inimkond vist juba rakettidega. Igal aastal uusi mudeleid ei vahi ja kõik need juhiabisüsteemid ning muu moodne mudru tunduvad üleliigsed. Elektriauto? Enne kui tuhat kilomeetrit jutti sõita ei saa, pole minu rida.

Tõtt-öelda isegi ehmatan natuke, kui kuulen, et pean tööasjus Lõuna-Eestisse minema Citroëni praeguse lipulaeva C5 X-i pistikhübriidiga. Asja ei tee kergemaks ka teadmine, et kunagised 11 aastat prantsuse keele õpinguid pole kõiki Prantsuse asju küll südamelähedaseks teinud. Pigem vastupidi. Niisiis alustan skepsisega!

Pilkupüüdev esmatutvus

Kui võtmed kätte saan ja autot näen, meenub Alain Delon filmist „Le Samurai“, tohutu võtmepundar peos, mille abil ta 1967. aasta vallatu joonega Citroën DS-i varastab. Seesama joon ehk julgus näha autos enamat kui ratastega kasti on läbi aegade Citroënile tuttav. Nii ka uue C5 X-i puhul, mille juures seisan, mõeldes, on see nüüd universaal, linnamaastur või mis. Ja jumal tänatud, et ma teda kuhugi liigitada ei suutnud, sest mida rohkem teda vaatasin, seda enam meeldima hakkas. See on pisut tõstetud, 19-tollistel ratastel ja huvitavate kurvidega kerega.

Istun sisse nagu sigariklubi nahkdiivanile. Pagan, see iste on juba ilma enda järgi paika sättimisetagi mugav. Lasen silma käbe üle salongi. Peale paari kõrgläikega detaili keskkonsoolis ja meediakeskuse ekraani all on kõik mokkamööda, šikk ja kvaliteetne. Mis seal ikka, vöö peale, hääled sisse ja minek. Kuhu jäid hääled! Hübriidrežiimis liikuma hakates on auto haudvaikne. Hiljem karedama fraktuuriga maanteel pikka maad mõõtes saab selgeks, et rehvimüra jõuab salongi omajagu, kuid selleks puhuks on vana kooli nipp – raadio kõvemaks – ja sound on ses Citroënis rohkem kui hea. Seevastu tuulevilinat pole kuulda ka kõrgematel kiirustel.

Õhtul, enne magamaminekut internetist oma uue sõbra – jah, just sõbra, sest tegelikult käis klõks ära juba Tänassilmast Tartu poole keerates – tehnilisi andmeid uurides näen, et päris puhta elektri jõul läbib C5 X umbes 50 kilomeetri tuuri. Seda on linnas oma kodus autot laadides küll ja küll, et päevatoimetustega müravabalt ning soodsalt maha saada.

Jalg kuidagi raske

Juba esimesel paarikümnel kilomeetril märkan, et liigun tavalisest kiiremini ja mis seal varjata, kokku ületan kiirust pea 800 kilomeetril, mille autoga veedan, üsna mitmel korral. Aga temal pole selles süüd. Proovitud saavad kõik sõidurežiimid alates sportlikust kuni mugavani. Viimase puhul liigud nagu lendaval vaibal, praktiliselt maad puudutamata – selline mulje vähemasti jääb. Sama kehtib ka Lõuna-Eesti kurvilistel kruusateedel. Ka seal on roolimisega toime tulek väga mugav ja Citroën püsib nagu naelutatult oma sõidujoones. Üksikutel kordadel tunda andev käiguvahetus tuju ei riku, sest mingit pidi tajub seda igal sisepõlemismootori jõul liikuval autol. Üks asi saab selgeks: kuigi C5 X-i hübriid tuleb toime kõigega, on ta ilmselt siiski loodud mugavaks reisimiseks ja huvitavate paikade avastamiseks, mitte arutuks uhamiseks.

Põlveruumi jagub ka pikale

Lõpuks tekib tung autoga üha rohkem ja rohkem sõita. Otsin selleks pidevalt põhjust: aga tooks poest limpsi, aga läheks prooviks teha mõne ilusa pildi jne, jne. Ühel sellisel hetkel Otepääl tekib tahtmine põrutada Kavandusse, et sõbra juures parasjagu kostil oleva Aivoga auto salongimahtu mõõta. Paarkümmend minutit hiljem näitab aivomeeter, et 1,84 ja pool sentimeetrit pika jaoks on mugaval tagaistmel ruumi nii jalgadele kui ka peale. Päev hiljem tulemusi leomeetriga üle mõõtes (1,89 m) saab kinnitust – C5 X pakub põlve- ja pearuumi ka pikkadele.

Auto pakiruum on mõnusalt kandiline. Kindlasti leidub mahukamaid, kuid minu reisikraam mahtus sinna kenasti, paiguta kui lohakalt tahes. Heameelt tegi tagumise istmerea seljatoe keskel suusaluugi nägemine, liikusin ikkagi Otepääl, ja hoovad pakiruumi külgmistel seintel, millega saab tagumiste istmete seljatoed ette kokku lasta, on ka praktiline värk. C5 X on ruumikas. M.O.T.T.

Uue auto multimeediakeskusega ma päriselt sõbraks ei saanud. Ju polnud aega harjuda. Üldse tundus, et nii šikil autol võiks meediakeskuse ekraanigraafik vähe kobedam olla. Õnneks toimis Apple Car Play laitmatult ja mõne sekundiga vaatas vastu harjumuspärane ikoonirida.

Juhtmevaba telefonilaadimine ja mitmed USB-C pesad, mille salongist leiab, hoiavad ilmselt ära mitmedki kaklused ka pikematel perereisidel. Tõeline rokenroll on aga esiklaasile projitseeritav näidikute paneel, kuhu mahuvad ära peale hädavajalike asjade ka teekonnajuhised.

Citroën C5 X on mõnusalt pehme vedrustusega pisut kõrgendatud ja ekstravagantne reisimiseks loodud universaal ehk üks igati comme il faut* auto!

* - nagu olema peab