FOTOD | Selle suve hitt: külluslik ja lõpmatult lõõgastav puhkus Ida-Soomes
Eestlased armastavad metsikut loodust ja tuhande järve maal Soomes on seda küllaga. Kui tavaliselt sõidetakse Helsingist pigem lääne poole või Lapimaa suunas, siis veel üsna eestlaste poolt avastamata on Ida-Soome imeline loodus. Kotka-Hamina piirkond on Helsingist vaid pooleteisttunnise autosõidu kaugusel ja seal on vaadata ja kogeda tõesti palju.
Meie võtsime retke Ida-Soomet avastama ette maikuus, kus sarnaselt Eesti ilmaga samal ajal peab olema valmis kostüümideks bikiinidest talvejopeni. Etteruttavalt võib öelda, et meile antud ilm soosis pigem jopet, aga nüüd, suvel, saab kindlasti vähemaga hakkama.
Mida siis Ida-Soomes suvel teha? Kui armastad loodust, pole soovitusi üldse keeruline anda. Siit nad nüüd tulevadki.
Kajakimatk Kymijokil
Kymijoki jõgi on on 220 kilomeetrit pikk ja suubub Kotka linna lähedal Soome lahte. Meie käisime kajakiga sõitmas Ruotsinpyhtääs, kus saab valida tohutult palju erinevaid matkateid. Leidub ka kõrgete puude aluseid hämaraid ja ülikitsaid sõiduteesid, meiegi aerutasime läbi mõne sellise. Rohelist ja hämarat jõeteed nimetasid meie kohalikud sõbrad Soome Amazonaseks ja tõepoolest tekib tunne, nagu oleks kusagil vihmametsas uitamas ja iga hetk võiks kaldarohus märgata hiigelsuurt ämblikut, põigata mööda alligaatorist või ehmatada end soolasambaks paadi poole viskuva anakonda peale.
Ühtegi nimetatud elukatest meil näha ei õnnestunud, aga floora ja fauna paadisõidul Kymijokil olid sellegipoolest imeilusad. Tohutult huvitavaid veetaimi, mõni hüppav kala, loendamatud haigrud sind ehmatades järsku põõsa varjust üles sööstmas. Vesi nii kutsuvalt roheline, aga siiski külm. Meie tegime paaritunnise kajakimatka, aga tegelikult võib Kymijokil kajakiga aerutada päevi nii, et samadesse kohtadesse ei satu.
Pärast väsitavat kajakisõitu tasub kindlasti einestada lähedal asuvas Strömforsin Myllys, kus on parim valik tellida muidugi samast Kymijokist värskelt püütud kala. Maitseb imehästi!
Valkmusa rahvuspark
Valkmusa rahvuspark asub Pyhtaas ja seal leiab iga eestlane end kui oma kodusest rabast. Taimestik on väga sarnane, ainult tupp-villpeasid on palju-palju rohkem. Need valged karvapallid palistavad kogu raba. Meie giid Simo Peri ütles, et kui tema väike tütar temaga koos matkamas käib, nimetab ta villpeasid jänkusabadeks ja iga kord pärast matka tulevad tütre igast taskust need karvapallid välja.
Meie aga jänkusabasid ei korjanud, sest meil oli kindel siht silme ees. Simo teadis täpselt, kus pesitsevad kalakotkad ja millises faasis nende pereelu parajasti on. Nägimegi nii kalakotka emaslindu, kes pesal haudus, kui saime ka imetleda valves olevat isaslindu, kes kõrgel puuoksal oma valdustel silma peal hoiab.
Valkmusa rahvuspargis saime viimaks vastuse ka põletavale küsimusele, et kas kusagil Soomes on üldse võimalik head kohvi saada. Rabas saab!
Meditatsioon merekaldal
Ühel hommikul, kui olime ühinenud Arktika linnuvaatluspäevade seltskonnaga ja üritanud juba pikalt linde vaadelda, aga lihtsalt ühtegi lindu ei näinud, kutsuti meid meditatsioonile. Miks ka mitte. Meid viidi mere ääres mändide all paiknevasse korstnaavaga katusealusesse, kus põles lõke ja valmis olid pandud lamamisasemed ja muidugi kuhi tekke, kuna ilm oli üsna külm — just äsja tabas heausklikke linnuvaatlejaid kõva rahehoog ning meil olid juba nagunii üksteise otsa selga laotud absoluutselt kõik riided, mis said reisile kaasa võetud.
Meditatsioon idamaiste pillidega oli kui rusikas silmaauku. Nautisime iga hetke sellest, külm polnud enam üldse. Jällegi asi, mida tasub kindlasti kogeda. Meie juhendaja Ulla nautis oma tegevust ja suutis meid viia sellise lõõgastumiseni, et „ärgates“ me enam ei teadnud, kas möödunud on tund, päev või veelgi rohkem... Mõnus!
Uuri meie meditatsioonikuninganna Ulla Laisi kohta tema Instagramist @taiderela
Laevaretk Ulko-Tammio saarele
Ulko-Tammio saar on looduskaunis asustamata saar, kuhu meie sõitsime Klamila sadamast uhke vana puupurjeka Vivaniga. Suvel saab Ulko-Tammiosse ka otse Haminast, tunnikesega jõuab kohale. Loodushuvilised leiavad kohapealt rikka ja unikaalse floora ja fauna, saab ronida mööda kaljusid ja kaotada end metsiku looduse meelevalda.
Vaata fotosid laevaretkest ja Ulko-Tammiost:
Muide, kui satud samuti Klamila sadamasse, siis tasub kindlasti sisse astuda Potkuri baari. Ma ei valeta, kui ütlen, et sõin seal parimat grillitud kitsejuustu salatit oma elus ja sõbra veiselihasteik oli samuti oivaline. Lisaks selgus, et resto köögis toimetab ka üks eestlane — nimelt kui avastasime, et ingliskeelset menüüd selles kohas ei ole ja parajasti üritasime aru saada, mida seinal olevad road endast kujutavad, ilmus meie kõrvale Marko (või oli tal mingi teine hästi tavaline eesti nimi) ja tõlkis meile kõik ilusti eesti keelde ära.
Takatalo&Tompuri Brewery
Hästi süüa saab Ida-Soomes veel mitmetes erilistes kohtades. Takatalo&Tompuri õllepruulimiskoja restoranis pole kilomeeter pikka menüüd, vaid iga päev on valimiseks täpselt kaks toitu. Õllekoja, mis toodab Soomes armastatud Kaski õlut, peremees Mikko Suur-Uski valmistab need otsast lõpuni ise. Meie sõime Caesari salatit ja spinatiravioole ricotta'ga ja ei kurtnud üldse. Igale roale soovitab pruulikoja perenaine Marjo sobivat õlut ja imeline söömaaeg on garanteeritud.
Uuri Takatalo&Tompuri Brewery kohta nende Instagramist @takatalotompuri
Võid olla kindel, et pärast retke looduskaunis Ida-Soomes on keha lõõgastunud ja vaim värske. Isegi võib olla raske saada sellest aeglusest ja mõnulemisest tagasi oma temposse. Teine võimalus on ka — tagasi oma temposse võib saada ka šokiga, mis kaasneb, kui aeglusest otse kiirusesse ja intensiivsusesse siirdud. Meie nii tegimegi — pärast kahte päeva vaikselt looduses müttamist suundusime oma kolmandat päeva veetma Aeronautica keskusesse, kus iga keharakk ja kõik meeled said põhjaliku raputuse osaliseks. Aga sellest juba järgmises artiklis.
JÄRGNEB...
Reisijuhi kutsus Ida-Soomet avastama Visit Kotka-Hamina.