Daba Laba safarisõit
FOTO: | Delfi Meedia
Loreta ja Reinis on ütlemata armsad inimesed. Reinis muudkui teeks ja korraldaks midagi, Loreta vaatab elule aga rahulikuma ning filosoofilisema pilguga. Üheskoos on nad Põhja-Läti Kurzeme piirkonda loonud jõeäärse seikluskeskuse ja metsarestorani. „Eestlased on meid juba üles leidnud, tulevad enamasti peredega ja kiidavad siinseid naturaalseid maitseid,“ räägib Loreta. Kohal, kus koos lastega vahva päeva veedame, on omapärane nimi – Daba Laba!
Sööme puitpinkidel istudes hubases #Mežā välirestoranis käsitööjäätist kohalikest marjadest tehtud toormoosiga ja tundub, nagu olekski see puude vahele peitunud lihtne söögikoht ainus asustatud piirkond kilomeetrite ulatuses. Restorani perenaine Loreta naerab, et päris nii see siiski pole, sest maja, kus tema pere elab, ei paikne just kaugel. Kuid oma tõde on tema sõnul selles eraldatuse tundes küll, sest Daba Laba asub piirkonnas, kus rahvastiku tihedus ühe ruutkilomeetri kohta on Lätis kõige väiksem. „Oleme siin ümbritsetud avaratest ja arvukate metsloomade kodudeks olevatest metsadest, puhastest jõgedest ja kaunitest metsajärvedest. Ja oleme rohkem kui õnnelikud, et seda kõike näidata!“
Loreta räägib, et nende metsa keskel asuv restoran pakub vaid puhast ja tervislikku kohalikku toitu, ning meie lapsed ei taha jäätisesöömist kuidagi lõpetada. Viimaks saame noorema põlvkonna siiski liikuma, et ümbruskonnas ringi vaadata ja Põhja-Läti loodust nautida. Loreta ja tema suveabilised jäävad meile lõunat tegema. Et see tuleb maitsev kõhutäis, oleme juba ette kindlad.
Vibud ja safari
Kui Loreta suureks armastuseks siin looduse rüpes on köök ja söök, siis Reinis kutsub meid aktiivsema tegevuse juurde, nimelt vibu laskma. „Kõige paremad vibud saame Eestist,“ ütleb seiklusturismi instruktor, kui meile vibulaskmise põhireegleid tutvustab. „Eestlaste Falco on vibusid tootnud juba 30 aastat ja siin Daba Labas ainult neid kasutamegi. Ja vaadake nüüd – kui vibu vales asendis vinna tõmbad, saad korraliku laksu vastu käsivart, seega paneme igaks juhuks kaitsmed peale.“ Tuleb välja, et silma ja käe koostöö vajab üksjagu harjutamist, aga seda suurem on rõõm, kui lõpuks sihtmärgile pihta saab. Vibulaskmise rada viib ühelt lagendikult teisele, üle jõe ja läbi metsatuka. Muudkui lihvime oma oskusi ja kogume punkte.
Üle silla jalutades viitab Reinis kanuude poole ja uurib, kas me kanuusõitu ka harrastame. No milline eestlane siis pole Soomaal või mõnel jõel kanuutamas käinud?! Jah, meie kanuusõitude korraldajat Aivar Ruukelit teab Reinis hästi. Tema ütleb muidugi Eesti kolleegi kohta Aivars. „Kanuusõite tehakse meilgi palju ja ehkki jõgi on üpris rahulik, lähevad mõned kanuud teinekord suure pildistamisõhina tõttu ümber ka. Aga see kõik on pigem lõbus, sest suvel on vesi soe.“
Osutume enda arvates päris osavateks vibulaskjateks ja peagi saame sihtimise kõrvalt juba ka peremehega vestelda. Selgub, et Daba Laba seikluskeskuse loomisega alustasid Reinis ja Loreta juba 2009. aastal pärast ülemaailmset finantskriisi. „Aastal 2010 jätsime mõlemad oma Riias olevad üheksast viieni töökohad sinnapaika ja jätkasime siia metsa keskele oma Daba Laba unistuse ehitamist.“
Reinis tunnistab, et alguses oli päris raske, sest selles paigas polnud turismi üldse. „Mõtlesime, et kuidas me küll turistid siia meelitame, aga varsti saime aru, et inimesed otsivadki kohti, kus pole nagu eriti midagi, kuid on siiski nii vaikust kui ka vahvaid elamusi. Mina usun, et Daba Laba pakub palju rõõmu nii külastajatele kui ka siin töötavatele inimestele. Loome põnevaid viise, kuidas näidata külalistele looduse mitmekesisust. Siin Ance kihelkonnas on meil rohkem põtru kui inimesi, seega on huvitav näidata, mis meil kõik siin on.“
Reinis ja Loreta pole just palju hooneid oma maa-alale ehitanud, küll aga rajanud metsaradu, loodusvaatlustorne ja sillakesi. „Meie plaan oligi luua teenused nii, et kanuusõit, viburada, safarid ja restoran oleks kõik toodud otse metsa keskele, aga sel moel, et muudaksime loodust minimaalselt. Ka nii saab inimestele pakkuda põnevat puhkust ja kvaliteetaega pere, sõprade ja kolleegide seltsis.“
Kui oleme aasadel ja kuumavas metsas viburajal kõndides päeva sammunormi täis saanud ning end juba isegi natuke oskajaks pidama hakanud, ootab meid järgmine seiklus, milleks on safari Daba Laba metsateedel ja põldude veerel. Ja mitte roolis ega toolis, vaid auto katusel. Hoiame aga džiibi katuseraamist kinni ja laseme tuulel läbi juuste vihiseda. Natuke kilkame ka. Uhh, küll see on lahe!
Olles tuulepusad juustesse ja putukad hammaste vahele saanud, naaseme safariauto katusel otse restorani ette ning masinalt alla ronides uurin Reiniselt, kelle hulgas siinne meelelahutus kõige hinnatum on. „Safarireisid on väga populaarsed näiteks tüdrukuteõhtuteks, viburada klassiekskursioonideks ja metsa keskel olev restoran toob palju põnevust kõigile. Kanuumatkad aga õpetavad inimestele koostöö tegemist. Jõevaated ja selle paiga rahu on kaunid, inimesed tulevad oma kanuusõidult tagasi lõõgastunult ning õnnelikult.“
Metsarestoran
Pitsaahi õhkab kuumust ja metsas pakutavat lõunat oodates uurin abielupaarilt, kui palju on sellise paiga loomine nende elu muutnud. „Täielikult!“ ütleb Loreta. „Üks meie eesmärke oli veeta rohkem aega lastega. Algusest peale on nad siin meie kõrval üles kasvanud ja on nüüd vanuselt 13, üheksa ning neli. Minu tütar on end leidnud kirglikus kokkamises ja vanim poeg teab ellujäämisoskusi ning teeb kõike vajalikku muruniitmisest puutööni. Olime varem läbinisti linlased, kuid meie elustiil on täielikult muutunud.“ Loreta on tähele pannud, et sammuga looduslikuma ja loomulikuma elu suunas on nad inspireerinud nii mõndagi nende juurde Daba Labasse sattunud inimest, kes elus uut suunda otsib.
Metsas vibuga kõndimine ja safari on meie kõhud tõesti tühjaks teinud ning metsloomasupp on tõeline hõrgutis. Nagu ka püreesupp, isetehtud leib ja kohapeal valminud metsloomalihaga pitsa. Kiidame roogi ja Loreta ütleb, et eestlastele meeldib nende toit alati. Ju siis on sarnased maitse-eelistused. „Pakume puhast, tervislikku ja maitsvat toidulisandivaba sööki, valmistame seda puuküttega ahjus ja kui tegu on lihaga, siis peamiselt põdraga.“
Metsarestoranis on sobiv valik isegi taimetoitlasele ja neile, kes ei talu gluteeni. „Üldiselt on inimesed on üllatunud, et meil, kes me oleme teistest söögikohtadest ligi 40 kilomeetri kaugusel, on nii maitsev toit ning värskendavad kohalikud joogid.“
Loreta on restorani loonud selliselt, et söögikoha seinteks olev ümbritsev mets loob õige elamuse saamiseks sobiva atmosfääri. Tunneme, kuidas mets teeb rahulikuks ja lõõgastunuks, jagame päevamuljeid, lapsed tellivad pannkooke ja mina uurin perenaiselt, kuidas on nii, et mets on sääski täis, aga restoranis pole peaaegu ühtegi. Seepeale jagab Loreta nutika nipi. Ta toob lauale alustassile kallatud jahvatatud kohvi, mis on korraks koonusekujulisest tipust põlema süüdatud ja suitseb nüüd justkui sääski peletav viiruk.
Kui end teele asutame, pakib pererahvas meile kaasa kaks pätsi omaküpsetatud leiba. Need püsivad krõbeda kooriku all seest pehmed ja maitsevad tõeliselt head veel mitu päeva hiljemgi.
Jūrmala ja Lielupe
Üks lisasoovitus ka. Kuna Daba Laba asub Eestist ligikaudu kuuetunnise sõidu kaugusel, tasub paiga külastamine ühendada näiteks Ventspilsi linnaga tutvumisega (selle kohta loe lähemalt SIIT!) ning miks mitte minnes või tulles ka Jūrmalasse põigata.
Meie tegime oma väikese emadest ja lastest koosneva seltskonnaga nii, et Ventspilsiga tutvusime enne Daba Labasse minekut ning Jūrmala võlusid nautisime koduteel. Aga võib ka vastupidi.
Mõned mõtted ka selle kohta, mida võiks teha kuurortlinnas Jūrmalas. Veepargist ei saa muidugi üle ega ümber, kui kaasas on lapsed. Meie omad tuletasid kohe mudilaspõlve meelde ja nautisid torudes liuglemist lausa mitu tundi. Lisaks tasub jalutada piki Jūrmala randa ja avastada kauneid tänavaid, kus saab imetleda suurepärast kuurortlinna arhitektuuri.
Mis meile Jūrmalas aga kõige rohkem meeldis, oli kõndimine rannaäärse metsariba ja mere vahelistel kergliiklusteedel ning metsastel jalutusradadel – rahulik mõnus olemine keset loodust. „Tundub, et Daba Laba mõju ulatub kaugele, ikka veel kisub loodusesse,“ ütles mu tütar järgmisel päevalgi.
Jūrmalas ööbisime Lielupe hotellis, kus kohtasime päris palju eestlasi. Hotellis on ka spaa ja bassein, kus ujumiseks ruumi piisavalt. Veetsime seal mõnuledes lausa paar tundi. Hotelli õueruumis asuval puhkealal on aga hea päevitada, kui ilm peaks randa minekuks liiga tuuline olema. Rannatoolide lähedal asub omakorda välibaar kõiksugu kokteilide ja mokteilide nautimiseks ning mis võiks olla mõnusam, kui ühe värskendava Mojito seltsis basseini veerel raamatut lugeda. „Mulle meeldis kõige rohkem meie hotelli hommikusöök – nii palju asju sai valida!“ teatas meie reisiseltskonna kõige noorem liige, kui kohvrite vurisedes hotellist väljusime.
