Liepāja 2023
FOTO: Delfi Meedia
„Me jõudsime vist liiga vara – pole need vahemaad midagi nii pikad,“ ütleb mu abikaasa Leen, kui Liepāja Karosta vana vangla ees peatume ja kohvi juues oma giidi Madarat ootame. Aga tegelikult on tema meist veel varem kohal – ta joob oma hommikukohvi lihtsalt vana vangla kohvikus. Ees ootab rahulik ja romantiline nädalavahetus kahele Liepājas.
Mis linn siis on see Liepāja, kuhu ma oma abikaasaga sõitnud olen? Läti kõige läänepoolsem suur linn - muljetavaldava ajalooga, täis tegevusi ja avastamist. Rannaga, mis meenutab pigem California Venice Beachi kui Balti mere äärset randa. Kuidas seal oma lastevaba puhkust siis veeta? Vaat seda ei kujuta me kumbki ette, aga õnneks saame kohe teada, sest ka Madara on lõpetanud oma hommikukohvi ja tulebki otsima kahte eestlast. Ja siin me olemegi – tere, Madara!
Liepājasse on Tallinnast u 500-kilomeetrine autosõit. Alguses tundub pikk – eriti roolis olijale, sest meie peres sõidan mina. Kui aga tagasi mõelda, siis kindlasti on see ettevõtmine väärt iga autos istutud tundi ja läbitud kilomeetrit, sest Liepāja tervitab sind külalislahkuse ja soojusega, mille pärast võiks sõita vabalt kasvõi kaks korda rohkem.
„Ma mõtlesin, et võtame vabamalt, aga lihtsalt on paar kohta, mida te peate nägema,“ asub Madara venitamata asja kallale. Kõigepealt viib ta meid kottpimedasse vanglasse, kus on raske mitte ninuli käia. Liepāja vana Karosta vangla on ennekõike rusuv mälestus minevikust, kuid seal on üht-teist ka põnevuse otsijatele. Näiteks on seal vangikongis võimalik veeta öö, kuid sellele plaanile tõmbab kallis abikaasa poole lause pealt resoluutse kriipsu peale. Mis seal siis ikka ...
Juba üsna pea oleme Madara kindlal juhtimisel – või õigemini minu juhtimisel, kuid Madara juhatusel – Liepāja kesklinnas, mis meenutab mulle miskipärast Pärnut. Enne seda põikame veel läbi vana merekindluse aladelt ja Vene õigeusu kiriku juurest, mille ajalugu on üpris masendav. Märkimist väärib aga asjaolu, et samadel treppidel, mis kirikusse viivad, on kunagi tatsanud ka Vene viimane tsaar. (Paraku huvitab see asjaolu ainult mind, mitte mu abikaasat.)
Kuna kätte on jõudnud lõunaaeg (ja Madara kinnitusel on veel mitu kohta, mida me kindlasti võiksime külastada), tuleb kiiresti keha kinnitada. Õnneks on selle peale mõeldud – Madame Hoijersi külalistemaja! See on vana kaubahärra lese maja, mis on piinliku täpsusega korda tehtud ja toimib muuseumi ning restoranina. Madara tellib meile läti keeles toidud ja viib meid kiirele majekskursioonile. Vaatame ruume ja vana aja nipsasjakesi ega jõua ära imestada, et küll ikka osatakse asju säilitada – kadestusväärne.
Tõele au andes tekib pärast sööki väike rammestus ja sellest tulenevalt ka murelik küsimus, et kas jõuame ikka veidi ka kahekesi aega veeta. Madara lohutab ja lubab, et jäänud on veel ainult paar kohta, mida kindlasti võiks külastada. Ja tal oli õigus! Liepājas on unikaalne kontsertsaal, mis kannab nime Great Amber ehk eesti keeles Suur Merevaik. Nimi õigustab ennast täielikult, sest kaugelt võib jääda mulje, justkui oleks tegemist hiiglasliku merevaigutükiga. Salakäike pidi viib Madara meid sümfooniaorkestri proovi ja kujutan täitsa ette, kuidas ühe ideaalse romantilise õhtu stardiks võikski olla kultuurne elamus. Aga meil pole selleks täna aega! Madaral on ju veel vaja meile tingimata paar kohta näidata!
„Mulle kohutavalt meeldib üks Eesti laulja – Nuup või Naap või midagi sellist,“ asume sügavalt muusikast läbi imbunud Seaside'i pargis (mis selle nimi eesti keeles on, ei mäletagi) pidama muusikateadmiste maavõistlust Eesti vs. Läti. Õnneks on lätlastel Brainstorm, keda iga eestlane teab, ja kuna Nuup on tegelikult NOËP, võtab Eesti siit võidu. Aga parkide osas võidab Läti. Kõnealune park on justkui ausammas Läti muusikutele. Lisaks on seal staadion, kus eestlased on jalgpallis kindlasti pähe saanud, ja üks vahvamaid välikontserdilavasid. Peame kolmekesi aru, et kui klassikaline muusika väga ei kõneta, võiks nii mõnigi romantiline õhtu alata ka sellest pargist.
„Viimane pingutus!“ ütleb Madara ja kihutab mööda küsitava väärtusega puittreppe üles Püha Kolmainu kiriku torni suunas. Ei mina ega Leen oska seda entusiasmi alguses jagada, kuid tipust avanev vaade annab sellele kõigele uue perspektiivi – see vaade on lihtsalt imeline. „Teie hotell on muidu seal,“ juhatab Madara näpuga ja ühtlasi annab ka teada, et tema saab siit juba ise koju. Liepājas on muide väga hästi välja ehitatud trammiteede võrgustik, leiab elupõline trammisõitja Leen, ja tõsi ta on: vähemalt kirikutornist vaadates võiks me oma hotellini jõuda vabalt ka jalutades ja trammiga.
„Kuula siis seda teist Eesti bändi ka!“ hõikab Leen Madarale, kes rõõmsalt lehvitades kaugeneb, olles meile ette näidanud küll kõik need asjad, mida üks inimene peaks Liepājas nägema. Meie läheme hoopis sööma, aga enne viime veel oma kohvri hotelli, mis on ilmselt kordi peenem kui ükskõik milline neist, kus meist kumbki kunagi ööbinud on. Pole ka imestada – Promenade hotellil on viis tärni ja seal me ühe öö veedamegi.
Meie söögikoht ei ole hotellist kaugel. Vaid mõni samm ja olemegi restoranis Spīķeris 53, mis keskendunud ennekõike kohalikele mereandidele. Söögikohas asub ka pisike õlletöökoda, mille joogid on justkui loodud menüüd täiustama. Avan õlle, vaatan madalast aknast välja ja tunnen ennast jube hästi – mulle see Liepāja meeldib ja pole see sõit siia ka väga pikk. Tasus tulla küll.
Ei tea, kas Madara siis kuulas seda teist Eesti bändi ka, milleks oli Trad.Attack!?
