Maagilised nähtused Võrumaa maastikul: inglid, koopad ja püha vesi

Kunagise põlise lõunaeestlasena olen palju kordi kolanud nii Värksas, Võrus kui ka Piusal, kuid alati on tore iga mõne aja tagant minna uurima, mis vahepeal on muutunud. Muutunud pole ühe korraga nagu midagi, samas on mainitud paigad kõik täiesti uued. Olgugi et elan juba 20 aastat Tallinnas, tuleb kodukandi „mägede“ vahele saabununa siiani hinge rahu ja aeg jääb seisma. Võrumaa on maagiline paik, mis tervistab ihu ja hinge.

Eesti lõunapoolsed piirkonnad on alati olnud müstilised, seal räägitakse teisi keeli, süüakse teisi toite, maastik on kupliline ja inimesed elavad pigem ilma kella jälgimata. Elatakse endale ja oma perele, hinnatakse muud kui seda, mida pakub tänapäev oma kiiruse ja inforikkusega. Ärge nüüd arvake, et lõunalased on tagurlikud, kohe üldse mitte: nad on lihtsalt kõik läbi katsetanud ja saanud aru, kuidas on parem. „Suvi Võrumaal“ võiks olla kõigile selle aasta olulisim projekt.

Kus on inglite kodu?

Võru linna serva, oma kaunisse koduaeda on pikalt lillepoodi pidanud Eve Vinn seadnud sisse Inglite Kodu. Muuseumi asutaja ütleb, et esimene ingel tuli tema juurde juba 2005. aastal, kui kaunites riietes nukk perenaisele kingiti. Ligi 20 aasta jooksul on väikesest ja sügavamõttelisest kingitusest kasvanud välja kogu, mida võiks kadestada igaüks: Eve kollektsioonis on tänaseks 4534 inglit. Pere kodumaja garaaži sisse seatud pisike, kuid hubane muuseum on maailmas ainulaadne, vähemalt ei tea Eve, et mujal sellist leiduks. Kujude, maalide ja muu ingelliku ning haldjaliku nautimise taustal mängib ingellik muusika: Elton John, David Bowie ja muu klassika.

„Igale inimesele antakse sündides kaasa ingel, kelle ülesanne on inimest kaitsta ja märkamatult juhtida. Eks elu jooksul tuleb neid ingleid inimese juurde veel teisigi. Ingel näitab end inimesele vaid siis, kui too ise seda soovib ja palub. Üks valearvamus on, et inglid ja haldjad on erinevad tegelased. Tegelikult on need sama olendi kaks nimetust, haldjad on rohkem seotud loodusega ja inglid inimestega,“ selgitab Eve. Ka igal päeval on oma ingel, nii on meie külastuspäeval ehk laupäeval rõõmu peaingli Zadkieli päev. Tegu on heategevuse ja halastuse ingliga.

Inglite Kodus on peetud nii pulmi, juubeleid kui ka niisama kogunemisi. Eve ütleb, et iga kogunemine toimub alati koos muuseumituuriga, kus perenaine selgitab, mida inglid tähendavad ja miks on – nii talle kui ka maailmale – olulised. Selle kõige juures ei püüa Eve kedagi ingliusku pöörata: iga inimene peab inglid ise ära tajuma. Kuidas ingleid ikkagi näha?

„Ega neid niisama ei näegi, nende kohalolu peab pigem tunnetama kui nägema. Sest ega inglid ei näe alati ja igaühele välja sellised, nagu me neid inimestena kujutanud oleme. Samas öeldakse ka seda, et need, kes ingleid ei näe, on noored hinged. Need, kellel on olnud palju eelnevaid elusid, on avatumad ja teavad, kuidas ingleid näha. No ja lapsed on need, kellele inglid end näitavad, kuna lapse hing on puhas ja vastuvõtlik,“ selgitab Eve.

Muuseumisse tulekuks peab ette helistama, sest huvilisi on palju, kuid muuseum väike ja perenaist vaid üks. Olgugi et kiirematel aegadel aitavad abikaasa ja lapsed külalisi vastu võtta. Pärast mõnusat tuuri Eve inglikogu vahel ja jutuajamist pakutakse maja rõdul ka kohvi ning kooki: meie külastuse päeval oli selleks imelise maitsega marjamoosi täidisega beseekook, mille nimeks Ingli Punetav Pale. Võrratu kogemus, võrratud jutud ja suurepärane vastuvõtt, isegi siis kui ingleid ei usu. Veel.

Mahetoidust võlutud

Kui me oma seikluseks laenatud uue Peugeot 408 Hybridi, nagu hiljem selgub, valesse parklasse ära pargime, astub kõrtsi tagauksest välja Hämsa Maheresto ja Külalistemaja peakokk ning perenaine Ulvi Parksepp, kes tunnistab, et meie tulek oli tal meelest läinud: mitte et mälu oleks halb, vaid et kaunil laupäeval on külalistemajas majutada, kostitada ja vastu võtta tervelt kolm erinevat seltskonda. Kõrtsimajas peetakse 50. aasta juubelit, suures majas on kokkutulek ja saunamajas koguneb veel üks lõbus seltskond. Kõiki vaja toita, kõikide mured lahendada. Päevad on nädalavahetustel Ulvil ja tema meeskonnal 15–16 tunnised, puhata saab esmaspäeval.

Meegomäele sõites peab nägema küll pisut vaeva, et Hämsa Maheresto teele jääks, aga kui olete kohale jõudnud, palub perenaine Ulvi kõiki kohe lahkesti lauda. Kostitamine käib ikka nii nagu (Võru)maal kohane: kuni igaühel on kõht täis ja siis pisut veel. Neljakümneaastase toitlustuskogemusega Ulvi lükkab just praegu oma pikalt peetud kõrtsi pisut uutele radadele, muutes restoranimenüüd mahedaks.

„Koroona ajal oli aega pisut puhata ja majapidamist korrastada ning siis tekkis ka otsus suunda muuta. Tegelikult andis selleks tõuke ka toetus, mille selline menüü endaga kaasa toob. Nüüd on meil oma põllumaal kasvamas vajalikud juurviljad, kõrtsimaja ees on ka maheürdiaed. Muu tooraine tuleb ka kohapealsetelt mahetootjatelt. Aastaga võiks olla 70% kogu menüüst mahetoit, kuid eks paistab, kuidas selle esimese suve ja aasta vastu peame,“ selgitab perenaine.

Menüüst valime õhtueineks esiteks Lõuna-Eesti maitsete valiku, millesse kuuluvad kohapeal küpsetatud rukkileib, karask, kohalikus ahjus suitsutatud sink, kohalike tootjate juustud ja vähesoolane kurk. Ja muidugi maitsevõi, milles kreemisuse lisamiseks pisut toorjuustu sees. Suurepärane valik kahele inimesele see esimene nälg kustutada. Ausa eestlasena ei saa ma vaadata mööda hernesupist, kuhu on samuti lisatud seda parimas tasakaalus suitsusinki. Magusatest värsketest hernestest leem ja suitsuselt soolane sink on parim kooslus.

Pearoaks tuuakse lauda nii aeglaselt küpsetatud seakülg kui ka kirsikastmes suitsupart. Kui sea kohta pole eestlastel niikuinii midagi halba öelda, siis part on Hämsa resto pärl: kergelt suitsune, karamelline ja sobib suurepäraselt kokku kirsikastmega. Päevakooki nende koguste kõrvale enam mahtuda ei tahtnud. Resto veinivalikus on samuti enamasti kodukandi joogid: vaid mõne kilomeetri kaugusel paikneva Uue-Saaluse veinitalu toodang.

Maherestoran on eriline ka selle poolest, et kui enamik külalismajasid pakub toitlustust vaid seal peatuvatele inimestele, siis Hämsa on lahti a’la carte restoranina: teisipäevast pühapäevani 12–22. Astu sisse, istu lauda, võta menüü ja lase end kostitada. Kõrtsimaja on ka suuremaks ja avaramaks ehitatud, ruumi ja õhtu on palju.

Kõht punnis ees, peab uksel perenaisega hüvasti jättes tõdema, et oleme pealinnas erinevate taldrikule tehtud „triipude ja täppidega“ õigelt rajalt eemale juhitud: korralik toit peab olema selline, et sööd ka siis edasi, kui tegelikult enam midagi ei mahu. Sest kõik on lihtsalt nii maitsev. Jätke see lause Hämsat külastades meelde ja usun, et mõistate seda tunnet lahkudes ka ise.

Vesi, mis tervendab

Pargime auto ära järgmises parklas, eelmisest poolesaja kilomeetri kaugusel. Sajab kerget vihma ja näha pole ühtegi inimest. Oleme jõudnud Värska kuurortravikeskusesse, mida tuntakse pigem kui sanatooriumit. Eeldused sanatooriumi rajamiseks loodi Värskasse juba 1971. aastal, kui sealne piirkond sai kohaliku tähtsusega kuurordi staatuse. 1972. aastal toimus sanatooriumi asutamiskoosolek ja vajalikud hooned ehitati arhitektide Vilen Künnapu ja Ülevi Eljandi ning insener Henn Karitsa projekti järgi. Sanatooriumi ehitus algas 1976. aastal, patsientide ravimine aga aastal 1980.

Vesi on inimese elule põhimõtteliselt vajalik: meie keha koosneb ligi 70% veest ja ilma selleta poleks ka meie planeedil mingit elu. Sügavalt maapõuest tulev mineraalvesi on Värska naelutanud iga eestlase teadvusse: kes meist ei oleks seda soolast vett joonud? Värska kuurortravikeskuses asuv Värska sanatoorium on Eestis ainulaadne oma raviarsenali poolest – pakutakse erinevaid turgutusi kohalike looduslike vahendite, magevee ravimuda ja Värska mineraalveega.

Olen siinkandis juba lapsest peale palju käinud: küll aegu tagasi vanavanemate ja vanematega Setumaad uurimas, küll ise sõpradega pidutsemas. Huvitaval kombel pole aga siiani pakkunud elu võimalust sanatooriumisse tulla. Tunnen mõnusat rahulolu sellest, et saan nüüd selle nii-öelda „miinuse“ parandatud. Hotell ja sanatoorium on äsja remonditud, mugavad ja tänapäevased. Veekeskus, milles mitmed saunad, basseinid ja kohvik, asub 300 meetri ehk kiire jalutuskäigu kaugusel.

Värska sanatooriumisse minekut planeerides peab arvestama sellega, et tegemist on lisaks spaale ka raviasutusega. Ette tasub tellida protseduurid muda ja Värska veega, midagi sellist pole võimalik mujal kogeda. Õhtust süüakse sanatooriumis kella 17 ja 19 vahel, mis võib tulla üllatusena inimestele, kelle päevarütm on vähe pikema amplituudiga. Muul ajal on mõnus jalutada metsas või järverannas, sahistada sussi pikkades hotellikoridorides.

Üks, mida peab Värska kasuks ütlema, on vaikus ja rahu, mis kogu sanatooriumi piirkonnas valitseb. Suuremast linnast, kära ja sagimise keskelt tulles mõjub see uskumatult värskendavana. Lisaks muidugi õhk, mille värskuse peale kopsud alguses tõrguvad, kuid siis mõistavad, mida tegema peab. Hea on teada, et kuskil maailmas on paik, kus saab ka selliselt puhata.

Naiste kaevatud koopad

Üks omapärasemaid kohti Eesti looduses on inimese tehtud: ligi 30 kilomeetrit koopaid Piusa liivakivis. Jõuame sinna järgmisel hommikul, kui sanatooriumis sooritatud viimased protseduurid: hommikusöögid, ujumised ja massaažid. Kahjuks ei ole võimalik Piusa koobastesse enam seiklema minna, kuna ajahammas on närinud läbi liivakivist postid, mille ümber käigud on rajatud.

Viimane varing oli Piusa Külastuskeskuse juhataja Kristina Maisi sõnul vaid kolm kuud tagasi. Mäletan kindlasti aega 20 ja enam aastat tagasi, kui mingi rattamatka ajal sai neis koobastes kolada, samuti viidi meid Tartus algkoolis seda „imet“ vaatama. Kristina räägib, et nemadki toodi kooliga koobastesse ja lasti lihtsalt lahti neisse ringi jooksma. Naise sõnul jõudis alati samapalju lapsi koju tagasi, kui hommikul sealt lahkus.

„2005. aastal pandi koopad kinni ja täna saab näha vaid Muuseumikoobast, et tekiks arusaam, millega Piusas tegeleti. Piusa külastuskeskus avati aastal 2010 koobastiku looduskaitseala Muuseumikoopa vahetus läheduses. Muuseas, pange tähele, et Piusa külastuskeskuse hoone on nahkhiire kujuga ja see hiir lendab koopa suunas. Võrumaalaste eneseirooniana asub keskuse sissepääs otse nahkhiire pees,“ mainib Mais.

Kuid kust kõik alguse sai? Klaasi tootmiseks sobiva kvartsliiva olemasolu tuvastas Piusal 1920. aastal Tartu ülikooli geoloog Hendrik Bekker. Ning kuna maailmaturul oli klaasiliiva hind kõvasti kosunud, võtsid kohalikud klaasitehased seda leidu kui kingitust. 1922. aastal lõid kohalikud naised Piusal kirkad liivakivisse ja hakkasid kaevandama: naised uuristasid sisse madalad käigud ja siis tulid mehed, kes kaevasid liiva välja. Nii tekkisid kuni kaheksa meetrit kõrged käigud, mida täna näha on. Maa all kaevandati kuni 1966. aastani, siis liikus liiva varumine karjääridesse.

Pärast seda, kui maa-alune kaevandus lõplikust kasutusest kõrvale jäi, üritati koobastikku õhkida, kuid suurema eduta – nahkhiirte õnneks. Nahkhiirte talvituskoloonia avastati Piusa kaevanduskoobastest 1948. aastal ja võeti kaitse alla 1981. aastal. Umbes saja kilomeetri raadiusest lendab igal sügisel Piusale kokku umbes 3500 nahkhiirt, kellele kuivad ja ühtlase temperatuuriga liivakoopad pakuvad suurepärast paika talvitumiseks.

Kui tutvustav film Piusa Külastuskeskuses vaadatud, juhatab Kristina meid läbi väikese näitusesaali, kus saab pildi ette kõikidest Lorupi ja Tarbeklaasi toodetest, mille valmistamisel on Piusa liiva kasutatud. Seejärel siirdume Muuseumikoopasse: kaevanduses olid kasutusel ka ohutusmeetmed – naistel pidi peas olema valge rätik, sest seda oli liiva sees kõige paremini näha. Seda siis juhul, kui oleks juhtunud see kõige halvem, varing. Kellel nüüd veel huvi, võib minna liivakarjääri vaatama ja jalutada läbi 1,5 kilomeetrine õpperada lähedal metsas.

Võrumaa on imeline kant, lausa maagiline. Siin elavad erilised inimesed ja siin juhtuvad erilised asjad!

NB! Blogijad sõidutas turvalistelt ja mugavalt Võrumaale Peugeot!